Teatrisõduriks nimetab Lembit Ulfsak ennast ise. Kinokuningaks on tema tituleerinud vaatajad üle ilma. „Viimased aastad on mulle toonud palju huvitavat tööd. Aga… ega kogu aeg ka ei viitsi tööd teha. Molutada ka tahaks,” tunnistab maestro kusagil me ilma ja inimeste jutu lõpus.
Kohe, kui olin näinud filmi „Mandariinid”, tekkis soov küsida, kuidas sündis stseen, kus kolm eestlast lükkavad villise kuristikku ja arutavad, et ei plahvatanudki. Lõpuks nendivad, et see ei ole ju film.

Kuidas see stseen sündis teil? Kas oli stsenaariumi järgi täpselt paigas või improviseerisite?
Seda stseeni sai teha ainult ühe duubli, sest rohkem autosid ei olnud. Enamuse oli stsenarist kirja pannud. Seda, kuidas auto kukub, kas veereb õigesse kohta, võttis igaks juhuks mitu kaamerat. Oli vastutusrikas võte, sest kui auto oleks kivi taha kinni jäänud või liiga kaugele veerenud, oleks sellest sõltunud ka edasine dialoog. Ikka jalad värisesid, et kas saame ta õigesse kohta. Loe edasi Lembit Ulfsak ‒ teatris sõdur, kinos kindral →

Filmirežissöör Tanel Toom on kaheksa ja pool aastat oma elust veetnud Londonis. Inglise filmimaastik ei ole teda teinud peast välismaalaseks. 2018. aastaks peaks tema lavastajakäe all valmima 2,5 tundi kestev mängufilm, mis põhineb A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osal. Mõtted enne võtteid.
Loe edasi Tõde ja õigus on noore mehe käes ja peas →

Kümme aastat on möödas ajast, kui Vallo Kirs Rakvere ja Pärt Uusberg Rapla kooliteatripoistena valiti hoiatusfilmi „Klass” peategelasteks. Nüüd on Vallo Ugala teatri lavastaja ja Pärt helilooja.
See on ehk kokkusattumus, aga täpselt ühel päeval, 14. novembril esietendus Vallol seitsmes lavastus, Urmas Lennuki „Ema oli õunapuu” Viljandi Ugalas ja Pärdil oli viienda autorikontserdi „Te parem kuulake, kuis vaikus laulab…” esiettekanne Tartu Pauluse kirikus.
Mõlema noormehe loomingulised sättumused ei jäta kahtlust, me jääme kultuurahvana kestma. Loe edasi Kümme aastat hiljem: kummalised kooskõlad →

Margus Tiru on geoinformaatik, kes peagi kaitseb doktoriväitekirja. Tema teab, mida on tegelikult väärt mobiiltelefon meie taskus. Kuidas see väike meile kõigile tänaseks külge kasvanud kasulik vidin võib aidata lihtsamini lahendada väga suuri protsesse ühiskonnas. Planeerida ruumi – maanteid, linnu…rahvaloenduse ja maksude kogumiseni välja.
Margus Tiru isa Märt Tiru (1947-2005) võttis kord 20. sajandi lõpus mu Raplas käsu korras oma auto peale. Ta ei olnud veel kindral ja mina olin algaja ajakirjanik, mobiiltelefoni ei olnud veel meil kummalgi.
Sõitsime Klooga polügoonile, kus peeti suurt sõjaväeõppust. Märt Tiru oli õppuse juht, kes juba sel ajal rääkis Eesti NATO-suhteist ja sellest, et meie sõdurid hakkavad kunagi rahuvalvemissioonidel käima.
Mul oli pass kästud kaasa võtta, ID-kaarte siis veel polnud. Ja seal Kloogal peeti me auto kinni. Meid kamandati autost välja, kontrolliti dokumente. Fikseerisin, et mingist tornist oli meile suunatud kuulipilduja.
Sama „tseremoonia“ üha kordus, meid kontrolliti sel sõidul põhjalikult uuesti ja uuesti. Ikka väga hipina küsisin Märdilt, mis jama see on ‒ oled vormis, kõik sõdurid ilmselt sind tunnevad, teavad, et oled õppuste juht, viibaku käega, et sõitke… Sain vastuseks, et kui nad nii teeksid, siis nad pandaks kartsa…
Nüüd vaatan seda noort meest Margus Tiru, kes saab peagi teadusdoktoriks, oma sõnul fifty/sixty tõenäosusega, ja mõtlen, et ta on ikka väga isa moodi.

Kas siis, kui 1999. aastal Rapla ühisgümnaasiumi lõpetasid, sul juba oli mobiiltelefon?
Mina sain telefoni, tean täpselt, juunikuus, pärast keskkooli lõpetamist. Mäletan seda sellepärast, et kui sõitsime Audrusse lõpupidu pidama, siis nende mõnede innovatiivsemate noortega, kes olid suutnud oma vanemaid veenda lõpetamise puhul telefone kinkima, me helistasime vastastikku, et kui kaugel teie olete ja kui kaugel meie. Loe edasi Geoinformaatik Margus Tiru: Meil on privileeg uurida ühiskonda ruumilisel tasandil ehk vanal moel tehtud otsused hakkavad tagumikust hammustama →

Siberlane Dima Mohhov puudutab eestlaste Nõikaevu energiasmmast või energiasmamas puutub teda. Viio Aitsami foto

Dmitri Mohhov on Valgevene kunstiakadeemia professor, arhitekt ja teatrikunstnik. Viimastel aastatel on puhanud suviti Eesti mere ääres. Tänavu Pärnus ja Kihnus. Kadakate keskel aetud jutust jäi kõlama, tema soov anda oma üliõpilastele edasi aina haruldasemaks muutuv oskus: osata asju valmistada ise, oma kätega.
Me kohtusime Dmitri Mohhoviga juhuse tahtel kaheksa aastat tagasi Minskis. Nüüd on elu meid ikka aeg-ajalt kokku viinud, sest ta käib igal aastal ka Eestis.
Esimesest kohtumisest on hästi meeles ta jutt keelekasutusest. Sellest, kuidas tark tundumiseks kirjutatakse sellises keeles, et arusaamiseks tuleb kasutada sõnaraamatut. „Vanemas kirjanduses, vastupidi, püütakse kõige raskemaist elu küsimustest kirjutada nõnda, et oleks häbi mitte mõista, mitte aru saada sellest, millest käib jutt.”
Sel kevadel võttis Dmitri Mohhov Valgevenes õpetada järjekordsed viis üliõpilast, kelle diplomile kuue aasta pärast võiks kirjutada „kinokunstnik“.

Mis kinokunstnikku teistest eristab?
Loe edasi Et meistrite aeg ei lõpeks →

Vaba Lava esimene kuraator Oleg Lojevski. Pildistas Viio Aitsam

Eesti kõige uuem teatrimaja näitab, et me teatripublik on eriline ja tuleb kaasa ka esialgu pöörastena tunduvate ideedega.
Jutt käib aasta tagasi, 2014. aasta 19. septembril avatud uuest teatrimajast Tallinnas ‒ Vaba Lava, kus repertuaar valitakse rahvusvahelisel konkursil ja valijaiks on kaheks aastaks valitud kuraatorid, üks Eestist, teine välismaalt. Esimesel hooajal esitati konkursile 65 lavastuste ideekavandit. Kuraatoreiks olid esimesel aastal Eesti poolt ajakirja Teater Muusika Kino peatoimetaja Madis Kolk ja välismaalt Oleg Lojevski, kes on Vene üks tuntuimaid teatrieksperte. Lojevski on pea aasta ringi lennus, et näha, eelkõige Venemaal tehtavat teatrite. Loe edasi Vaba Lava esimene kuraator : eestlaste avatus üllatab! →