Näitleja ja lavastaja Katrin Pärna elu on täis paradokse. Temast sai näitleja, sest ta vihkas Tartut – linna, kus on nüüd üle kahekümne aasta elanud ja vägevalt loonud. Pärn ütleb, et tõelise teatriarmastuse avastas ta alles siis, kui oli valmis teatrist loobuma. Ja oma isast tunneb ta praegu rohkem puudust kui lapsena.

Me jutuajamise jooksul üllatab vana tuttav Katrin mind üha uute elu- ja mõttepööretega. Näiteks kui tihedast töögraafikust kuuldes küsin, kas ta autot juhib, saan vastuseks, et jah, 20 aastat, aga kohe ka tõdemuse, et ehk ei tahagi ta enam saada kirjanikuks nagu kooliajal, vaid hoopis rallisõitjaks. Suured autod teda ei paelu, pigem kiired.

Katrin muidugi naerab selle jutu taustaks.

Sa oled Tallinna tüdruk ja nüüd Tartule hoopis truuks jäänud. Ma kujutan ette, et vabakutselisel näitlejal oleks Tallinnas hoopis rohkem mänguruumi.

Jah, ma olen absoluutselt Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Ma olen ilmselt Tartusse pidama jäänud sellepärast, et siin saab rahulikumalt oma asja ajada. Tallinnas tundus olelusvõitlus suurem.

Ma ei taha end kuskil tõestada, et olemas olla. Tahan lihtsalt rahulikult teha asju, mis mulle meeldivad. Kuigi viimasel ajal ma tunnen, et Tartu hakkab kuidagi ahistama. Tahaks mere äärde.

Miks siis ometi Tartu?

No on lugu, mida mul meeldib rääkida – minu väike eluiroonia –, miks minust näitleja sai. Selle põhjus oli, et ma vihkasin Tartut.

Loe edasi Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi →

Margus Mikomägi

Rindelinnas Harkivis elavad mehed toovad eestlasetele näha ehtsa rindeteatri lavastuse, mis üllatuseks ei ole mõtlemapanevalt rusuv, vaid hoopis koomiline. Lavastaja Stepan Pasichnyk annab Maalehele intervjuu õhuhäire ajal.

On nii, et Ukraina Harkivi lavastaja ja näitleja Stepan Pasichnyk, kes me veebivestluse ajal ongi kodulinnas, räägib vaid ukraina keeles. Ma aiman, et see on põhimõtteline otsus, sest kui mina küsin vene keeles, saab ta küsimusest ilma tõlgita, kelleks on näitleja Kyrylo Lukash, aru. Stepan vastab ukraina keeles ja tõlk siis tõlgib selle mulle vene keelde.

Selline enneolematu kogemus: Stepan on ukrainakeelne ja kuidagi karge; kuulan ja emotsioon jõuab minuni, mõjuvalt. Kyrylo jääb tõlkides emotsioonivabaks, annab edasi mõtte. On mingid kohad selles me jutus, kus pisarad täiesti tahtest sõltumata silmi tulevad.

Kui pool me jutust on aetud, saan teada, et ajal, mil me räägime, on Harkivis õhuhäire. See napp kurvapoolne ilme, naeratus, mis ilmub Stepan Pasichnyki näkku, kui küsin, kas ta mõtleb sellele, et see intervjuu võib olla tema viimane – venelaste rakett, mis majja lendab, võib selle katkestada –, ei lähe mul, ma arvan, elu lõpuni meelest. Saan taas kord aru, kui vähe tähtsust on sõnadel ja kui palju räägivad inimese silmad.

Kui raske on minna lavale inimeste meelt lahutama, kui tead, et just sellel hetkel võib rindel või pommitamisel surma saada mõni sinu sugulane, tuttav, sõber, kolleeg?

Minu jaoks on lavale minek palve. Pole tähtis, kas mängid tragöödias või komöödias. Iga lavale minek on meie jaoks palve. Me kõik teame seda igal oma mänguhetkel.

Loe edasi Stepan Pasichnyk: Ukraina teater on saanud veel üheks terrorismivastaseks relvaks, veel üheks HIMARSiks →

Margus Mikomägi

Helilooja Ardo Ran Varrese sõnul, kelle ooper „Põrgupõhja uus Vanapagan” on täna Vanemuise teatri mängukavas, kummitab kodumaist ooperit hõlmikpuu sündroom*.

Meie teed Ardo Ran Varresega on viimasel kümnel aastal ikka ristunud. Tõsi, peamiselt seetõttu, et ta on olnud paljude Eesti teatri meeldejäävate lavastuste muusikalise kujunduse autor.

Kümme aastat tagasi lavastas Ivar Põllu Tartu Uues Teatris lavastuse „Autori surm”. See oli fantaasia, mis pühendatud Raimond Valgre 100. sünniaastapäevale. Ardo Ran Varres tegi kaasa näitlejana. Jäi mulle sealt eriliselt meelde.

Kümme aastat kohtumisi on minus süvendanud tunnet, et vahel tahaks Ardo Ran Varresele teie öelda. Miski vana eestiaegne väärikus iseloomustab jutuajamisi temaga.

Huvitav, kuidas helilooja põhjendab seda, miks ooperis nendest asjadest, millest me enamasti omavahel räägime – armastusest ja surmast… korraga lauldakse hoopis?

Hmm…sellest saab ka tantsida, aga kuidas seda põhjendada. Ooper on muusikateatri žanr ja siin nimetuses on juba oluline ära öeldud: kohtuvad muusika ja teater. Mingis mõttes on ka lausutud sõna muusika, tal on oma rütmika ja intonatsioon… sealt ei ole väga pikk tee laulmiseni.

Loe edasi Ardo Ran Varres: Eks aeg ütle, kas miski muutub klassikaks või mitte →

Eesti venelaste arusaamad iseendast ja maailmas sündivast on väga erinevad, ütleb dokumentaalmaterjalil põhineva „#ярусский/#maolenvenelane“ lavastanud Julia Aug. Leidub neid, kes pingutavad, et saada siinse ühiskonna liikmeks. Aga inimene võib ka olla veendunud, et saab olla korraga nii Eesti kui ka Venemaa patrioot.

Leppisime Julia Augiga kokku, et ajame juttu päev pärast tema Narvas välja tulnud uuslavastuse „#ярусский/#maolenvenelane” Tallinna esietendust.

Küsin Julialt, kuidas tema päev läks, ja ta ütleb, et hommikust kuni õhtuni ilma mingi vaheajata olid tegemised. „Kõigepealt oli Eesti Draamateatris proov, siis istusin grimmis, kus mind värviti, ja siis oli intervjuu.“ See värvimise koht mind kuidagi üllatab. Küsin nagu mühakas, miks värviti. Julia seletab mulle nagu lapsele, et ta ei lasknud endale grimmi teha mitte selleks, et kohtama minna, vaid selleks, et kohtuda läbi ekraani vaatajatega. Ta andis pika intervjuu Venemaal keelatud sõltumatule telekanalile Dožd.

Klõpsan diktofoni igaks juhuks lindistama ja unustan selle kohe.

Loe edasi Julia Aug: ma ei saa sõjaga harjuda. Mida kauem see kestab, seda raskem mul on →

Olevik on hetk mineviku ja tuleviku vahel. Eesti rahvusringhääling tunnistas helilooja, koorijuhi ja viimase laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergi (37) Aasta muusikuks 2023. Rambivalguses olijast kõnelevad ema, isa ja vennad.

Alustuseks üks isiklik pilt. Neliteist aastat tagasi tegi Pärt oma vastse kooriga Head Ööd, Vend proovi Albus, Kukenoosi viljakuivatis. Vaatasime seda pealt koos näitleja Aarne Ükskülaga. See, kuidas noor mees sidus proovis hääle ja füüsilise liikumise, ja see, kuidas noored lauljad tegevusele, mida Pärt siis ette näitas, pühendusid, selline Pärt üllatas ja jäi meelde. Harjutused tegid keskendunult kaasa ka õhtuse kontserdi Tarkus peategelased Tõnis Mägi ja Jarek Kasar.

Milline oli väike poiss Pärt Uusberg?

Ema Urve Uusberg psühholoog ja koorijuht:

Ta oli samasugune uudishimulik märkaja – märkas loodust, inimesi. Oli valdavalt rõõmus ja tegi nalja, teeb nüüdki, kui on pikemalt paigas kas kodus, suvelaagris, perekokkutulekul või reisil. On ja oli otsekohene ja julge oma arvamust väljendama.

Isa Valter Uusberg, kunstnik ja lavastaja, kultuurijuht:

Päris väikesena oli ta pisut kartlik poiss. Käisime tihti metsa all kõndimas ja meenub, et kõrged puud teda veidi heidutasid. Lausa vastu ei punninud ja majade vahele tagasi ei kippunud, aga puude suursugusust ilu vaatles ikka imetluse ja mõningase hirmuga.

Loe edasi Aasta muusik 2023 Pärt Uusberg – pere peegeldustes →

Tallinki juht Paavo Nõgene ütleb, et on teatris tehtud ja kasvanud. Kultuuriministeeriumi endine kantsler arvab, et kes selles ametis hakkama saanud, neil on potentsiaali ka erasektoris toime tulla.

Tunnistan Paavo Nõgenele, et vaatasin hommikul veebis ta pilte ja seal oli tal alati lumivalge särk seljas. Muigamisi mõtlesin siis, et küsin, mitu valget särki sel mehel on. Sobran tippjuhi riidekapis.

„Hetkel on 20,“ ütleb Paavo. „Kümme on pesulas ja kümme kodus kapis. Siis nad vahetuvad.“ Selgub, et üks varusärk on ka töö juures kapis igaks juhuks, kui näiteks borši rinnale läheb. Küsin, missugune on vaba aja riietus ja Paavo vastab, et valge särk, millel on värvilised nööbid. Võta nüüd siis kinni, milline see loomingulise juhi tõde on…

Kujutasin ette, et sinu kabinetis on klaver.

Ei ole, aga MyStari laevale, millel sai detsembri keskel üks aasta liinile minekust, osteti minu palvel tiibklaver. Tallinkil on tegelikult laevadel klaverid, aga nüüd, kui uue laeva ehituseks läks, siis üks tingimus oli, et seal peab olema klaver, mis mängib ise ja mida on võimalik mängida nendel, kes mängida tahavad. Estonia klaverivabriku klaver.

Loe edasi Paavo Nõgene: Ega ooperilauljal ja laevakaptenil suurt vahet ole →