Vene keelest tõlkis Hannes Korjus

Küsis: Olga Tšernomõss, vastas Alvis Hermanis, ajendiks Alvis Hermanise lavastus „Onegin. Kommentaarid“ Tel Avivi-Yafo teatris „Gešer“ (esietendus 30.12.2021).

Alvis, miks Tšehhov, Tolstoi ja Dostojevski on teisteski keeltes väga populaarsed, aga Puškinit ei tea keegi?

Ma vist tean vastust. Ülalnimetatuist erinevalt kordas Puškin tegelikult juba lääne kirjanduses teada-tuntud kirjanduslikke kontsepte, seevastu Dostojoveski, Tšehhov ja Tolstoi leiutasid midagi radikaalselt uut. Puškini väärtus on keeles, ta pani toime revolutsiooni vene keele kasutamisel. Pealegi, nagu teada, luule on tõlkimatu – mission impossible. Tõepoolest, Puškinit Läänes ei teata. Kuigi, jah, – Tšaikovski ooperit „Jevgeni Onegin“ teatakse.

Miks Puškin siis meid jätkuvalt erutab?

Alustagem sellest, et olen välismaalane, mitte vene keelt emakeelena kõneleja, olen kõrvaltvaataja. Olen juba mitu nädalat Tel-Avivis ning panin tähele, et noormehed ja neiud jalutavad siin enamasti koertega. Peresid ei ole. Üks noor näitleja rääkiski mulle, et uus moetrend on püsisuhete mitteotsimine. Ning siin näeme, muidugi, paralleele Oneginiga, selle dändi, nartsissi-eneseimetlejaga. Ta on selline hipster-hipster .

Loe edasi Alvis Hermanis: Oneginit võib kohata Tel- Avivi kaldapealsel. →

Aavo Koka ja Andres Eilarti Eesti kunsti suurteose kolmas ja nende sõnul viimane osa „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmub 30.novembril.

Vaatan oma vastas istuvat Aavo Kokka ja Andres Eilartit. Olen paar viimast päeva taas uurinud nende „Pintsliga tõmmatud” sarja kaht esimest raamatut. Sealhulgas raamatuis olevaid autorite fotosid.

Tuletan siinkohal meelde, et „Pintsliga tõmmatud Eesti” ja „Pintsliga tõmmatud linnad” ilmusid ühe hooga – 2011. ja 2012. aastal. Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, kolmanda raamatu, „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmumise ajaks, on poisid meheks kasvanud. Ma ei saa neile ütlemata jätta, et nad olid alustades ikka väga noored. „Nüüd oleme siis vanad ja haiged,” ironiseerib Andres. Pakun vastu, et nad on mehed varakapitalismi laineharjal.

Kust selliste „Pintsliga tõmmatud…” raamatute idee?

Aavo Kokk: Kõige esimene mõttejupp tuli Andrese käest. Ma olin otsustaval hetkel juures, et mõte natuke muudetud kujul ellu aidata.

Andres Eilart: Sünd oli selline, et onul (Andres Eilarti loodus- ja kultuuriloolasest onu Jaan Eilart – MM) oli kunagi plaan teha Eesti rahvusmaastike raamat. Võtta Eesti kõige kõigemad maastikud ja näidata neid kunsti abil. Selline pildiraamat. See jäi nii tegemata.

Omalaadselt läks mõte ellu Jaan Eilarti ja kunstniku Kaljo Põllu koostöös, kui nad tegid Eesti maastike sarja. Jaan andis ideed ette ja Kaljo vormis need kunsti. Kuulus sari, kus on suurusjärgus 30 tööd.

Loe edasi Ilmub pintsliga tõmmatud eepose kolmas osa →

VASTAB REŽISSÖÖR ALVIS HERMANIS Tõlkis Hannes Korjus KÜSISISID UNA MEISTERE, DAIGA RUDZĀTE.

Sinu lavastatud ooperi “Trubaduur” tegevus kulgeb muuseumis. Miks nii? Mida sa tahtsid vaatajaga ette võtta?

Probleem on selles, et sada või kakssada aastat tagasi või veelgi hilisemas minevikus sündinud ooperid on loodud tollases kontekstis, muusikad ja helid on seotud tolle ajaga, aga nüüdisaja vaataja tuleb 21. sajandist, sootuks teistsugusest kontekstist. Ning kõik muutub veelgi mõttetumaks heliloojate valitud süžeede ja loode tõttu, mis pärinevad veel mingist teisest ajast. Nagu “Trubaduuriski”, mille lugu on 16. sajandist, aga muusika on kirjutatud 19. sajandil. 16. sajandi Hispaanias, kus tegevus toimub, oli muusika ilmselt hoopis teistsugusem, kui Verdi-aegses Itaalias. Sestap on enne režissööri töö algust kitš, esteetiline vastuolu juba sisseprogrammeeritud. Sestap tuleb välja mõelda mingi trikk, vaatajatele tuleb anda (vähemasti mina olen selle välja mõelnud iseenda jaoks) mitu perspektiivipunkti. Üheaegselt. Nende muuseumidega on veel selline lugu, et ma väga huvitun mitte ainult ajaloost, vaid ka vanadest maalidest. Need tõepoolest meeldivad mulle. Kui mul oleks valida, kus päev veeta – Tretjakovi galeriis või Beaubourgis [Pompidou keskus], siis valiksin kindlasti Tretjakovi galerii. Mulle tundub huvitavam see, mis on enne Sezanne’i apelsine, kui see, mis on pärast. “Trubaduuri” puhul on lugu segane, on palju narratiive ja aariaid, kus keegi vestab midagi ammustest sündmustest. Mulle näis, et selle kõige muuseumisse asetamisega olen leidnud osava võtte.

Loe edasi KUIDAS JUTUSTADA LUGU →

Kui Leho Tedersoo seenjuttu rääkides on ta rahulik ja õpetaja moodi, siis oma aiast näideteteks seeni otsides ja leides, lähevad tal silmad vaimustusest põlema.

Sellel loo kaanepildil näitab ta kännuseent nimega sälk-kollanutt. Küsimusele, kas see on söödav, vastab ta napilt, et mürgine.

Tartu ülikooli seeneteadlane Leho Tedersoo on oma valdkonnas üks enimtsiteeritud teadlane maailmas. Ta kinnitab seda hirmu, et kui mets maha raiutakse, siis kaovad ka söögiseened.

Seeni uuriti juba varastes kõrgkultuurides. Uuriti seente etnoloogiat, raviomadusi, uuriti seeni kui toitu. Leho Tedersoo ütleb, et tõenäoliselt sai seeneteadus alguse 4000–5000 aastat tagasi ja on üsna kindel, et see juhtus Hiinas.

Te olete hetkel maailmas enimtsiteeritud seeneteadlane. Mida see teadusmaailmas tähendab?

Tsitaatide järgi hindamine on väga kitsalt teaduslik lähenemine. Tsiteeritakse just eriti selliseid uudseid ja edasiviivaid teadustöid, mis on enamasti tippteaduse valdkond.

Loe edasi Leho Tedersoo: Harilik kivipuravik suhtleb teistmoodi kui harilik kukeseen →

Räägime koolitaja Peep Vainuga sellest, mis inimese elu on. Sellest, kuidas tarbetud mälestused endast välja pesta. Küsin ta käest, miks ikkagi lollidel maailmas hästi läheb. Ta vastas: “Päris lollidel läheb harva hästi. Aga üks tark ütles kord, et enamiku tarku töötavad tihtipeale endast natuke lollimate heaks.“

Meelega olen nüüd romantiline siin alguses. See pitser on ka me jutul. Tuul puhub osa me juttu ära. Nagu ta vahel valuga teeb. Räägime juttu, vaadates merd ja teineteist.

Alles fotograaf Sveni tehtud piltide pealt näen, et meie juttu on pea märkamatult pealt kuulanud kõvera jõnksuga vana rannamänd. Kui teda pildil vaatama jään, siis ta on tähelepanuväärne.

Me juttu üles kirjutades mõtlen, et proovime sirgeks rääkida seda rannamändi, teades mõlemad, et just see kõverus teeb temast selle, kes ta on. Seda, et teda ei märkagi, on kuidagi lihtne põhjendada, vana mees ja meri…

Olin enne Tallinnas rongist väljumist kuulnud pealt ühe noorusliku ema sõnu oma just ehk täiskasvanuks saanud pojale: „Hakkame vaikselt minema. Ära planeeri üle. Meil on aega. Kulgeme.” Räägin seda Peep Vainule ja küsin:

Kuidas sina, kes sa oled palju edust rääkinud ja inimesi edu teele koolitanud, seda juttu kommenteerid?

Loe edasi Peep Vain: Inimene peab otsima talle hetkel sobivat pingutuse ja lõdvestuse vahekorda →

Kakskümmend aastat tagasi Järvamaale Sääskülla elama läinud linnapoiss Arlet Palmiste peab plaani kirjutada näidendi kirjanik A. H. Tammsaarest. On veel üks asi, mida ta tahaks tulevikus teha: „Olen mõelnud, et loenguid pidada mulle väga meeldiks ja kunagi kindlasti teen ka seda. Oma teadmiste jagamine on ka minu kirg.”

Ajame juttu Vargamäel. Jutuks tuleb 1980. aastal Järva-Madisel tegutsenud pastor Vello Salumi lilleäri. Arlet teab, et tol ajal oli naistepäeva-nartsissi hind 50 kopikat õis. Pastor Salum sai õie eest 45 kopikat ja müüs neid sajaste pakkidena. Salumi ja lillejutt meil käivitub sellest, et Arlet näitab oma kohe esietenduva näidendi ja lavastuse „Issanda teener” lava, mida ääristavad nartsissid. Lava keskel on suur puust rist, ühes küljes VEF raadio, millest kuulati „Ameerika häält”. Näidend räägibki võimu ja vaimu vahekorrast. Otsapidi jõuame ka meie oma jutuga sellesamani. Ma jätan meelega siin loos seletamata, kus Arlet Palmiste nalja viskab ja kus on tõsine. Uhke huumorimeel ja rõõmsameelne elutunnetus on tal igatahes. Näiteks ütleb ta, kui oleme juba lõpetanud: „Tahaks nagu hästi tark olla, aga ei tule välja.” Luban selle pealkirjaks panna. Arlet naerab.

See on austusväärne, et suudad maal kultuuriasja ajada ja teed seda rõõmsa meelega.

Loe edasi Arlet Palmiste: Inimestega tuleb rääkida, siis on kõik korras →