Tõnis Soopalu (35) peab Jõgevamaal üksinda 280 hektari suurust teraviljatalu. Lisaks on ta aktiivne põllumajanduse tutvustaja sotsiaalmeedias. Instagramis on tal üle 11 000 jälgija. Suu ei paindu tõsist ja tarka meest suunamudijaks nimetama. Ta ise ütleb küll, et on enesekriitiline, aga teab, et maailmas on kümneid miljoneid suunamudijaid, kuid selliseid, nagu on tema, on ainult üks ja ta õpib leppima ka oma puudustega. „Peaasi, et inimesed minust aru saaksid ja mina neist.”

Alljärgnev on mu esimene päris põllumajanduslik kirjutis Maalehe kogu Maalehes töötatud aja jooksul. Minu isa oli agronoom. Tõnis on maatööd teinud lapsest peale – oma põllumehest isa kõrval. Intervjuu sündis kombainikabiinis.

Kas su isa ja ema on sinuga rahul?

Ma usun, et on, nad ju kõrvalt näevad, mida ma teen, millise huvi ja kirega. Mul on õde ka, omal alal edukas. Vanemad teavad, et me oleme valmis andma sellesse, mida teeme, 100% ja rohkemgi. Nad on meile oma töökusega olnud eeskujuks.

Loe edasi Kuidas me põllumees Tõnis Soopaluga päikselise päeval vilja võtsime ja maailma asju paika panime →

Kaanepildi juurde, Peeter Tammearu: “Päris veider jah, et esimest ja viimast korda elus istusin Pirita jõel paadis umbes 56 aastat tagasi. Selsamal reisil näitas vanaema mulle ka tänaval möödunud meest ja sosistas: “Panso.” Mitu korda ütles. Mulle jäi see nimi meelde, kuju muidugi mitte. Või kellega tegu. Ja hämaras Toomkirikus olin jälle mina sosistanud: Hirmus! Lähme siit ära!“

Peeter Tammearu sai 60aastaseks. Ta ütleb enda kohta, et on nüüd vabatahtlik lavastaja ja näitleja. Tammearu seni viimase, kuuekümnenda lavastuse kahe pileti eest pakuti mustal turul hiljuti 300 eurot. See tükk on suvekomöödiga.

Samas arutleb Peeter, et Johnny Depp – igavesti noor ja suur moonduja – on juba 61aastane ja ega ta saa ju enam noorte esimene number olla, ei saa ju… „Päris kiiresti läheb see aeg. Keskmaal ei tohi molutada. Alguses võid aega võtta ja lõpus, aga keskel tuleb jõledalt liduda. Muidu on niimoodi, et äkki on vanadus käes, ja siis selgub, et polegi midagi teinud. Ja kui sa selleks valmis pole… siis on hilja.”

Jaak Allik luges mu viimast, kindraliga tehtud intervjuud ja ütles, et tema ei mänginud lapsena sõjamänge. Ma vist isegi ütlesin talle, et ma ka mitte. Kui pärast mõtlema hakkasin, siis meenus, et mängisin ikka küll. Mis mänge sina lapsena mängisid?

Oot, kas nii alustadki? Mis plaan sul on, kuidas sa selle intervjuu üles ehitad?

Räägime, siis näed.

Muidugi mängisin sõjamänge. Aga need polnud jõumängud, massimängud, paari-kolmekesi sellised vaiksed luuramised ja ootamatud tabamised.

Loe edasi Peeter Tammearu: näitleja on ju näitleja ka siis, kui ta ühiskonna eest peitu poeb →

Kaitseväe juhataja, kindralmajor Andrus Merilo astus tegevteenistusse, sest nägi reklaami „Liitu meiega, näed maailma!”. See reklaam talle ei valetanud. Nüüd, kui Merilo ütleb, et iga päev käib töö selle nimel, et Eesti oleks paremini kaitstud, see mitte ainult ei kõla usutavalt, vaid annab kindlust.

Küsin kaitseväe juhatajalt, kuidas rääkida praegusest olukorrast nii, et see ei hirmutaks. „Hirmu külvamine pole kunagi olnud kaitseväe ega minu eesmärk. Hirmu tekitab teadmatus,” kõlab vastus.

Merilo jätkab: „Tuleme lihtsate asjade juurde – kõik me oleme tundnud hirmu eksami ees, aga kui oleme hästi õppinud, tunneme seda vähem. Hirm tuleb sellest, et me ei tea, mida oodata. Kui me oleme valmistunud, on hirmu vähem. Niisama on ka sõjahirmuga. Meeldib see meile või mitte, meie naaber on sõjaline agressor. Minu sõnum on väga lihtne: hirmu ei tohi tunda.”

Loe edasi Andrus Merilo: Ega sõjas ühtegi head otsust pole, on ainult halvad valikud →

Peeter Tooma (77) noore mehena salvestatud „Viimse reliikvia” filmilaulud tõid talle kätte ja kõrvu aegadetaguse kestva aplausi. Selle kaja kostub raadiost tänini. Peeter Tooma Varbla kandi Liiase talu juttudest kajab aga vastu ühe mehe elu võlu ja valu.

Viiskümmend aastat tagasi ostetud maakodus on siis, kui meie sinna külla läheme, koos kolm põlvkonda. Peeter koos naisega, nende kolm tütart koos oma meeste ja lastega. Ja me kõik mahume sellesse paradiisi ära ilma üksteist segamata. Jaanilõkke ääres oli sellel aastal 24 inimest, pea kõik Peeter Tooma oma pere liikmed.

„Mulle piisab Viiraltist ja tema naistest, tema kaamelist!” ütleb Peeter Tooma, seistes enda istutatud täiskasvanud ebatsuuga kõrval, seepeale, kui katsun jutu kaasaegse kunsti peale juhtida.

Kui lahkume, võtab Peetri keskmine tütar Iiris minugi mulje oma sõnadega kokku. „Isa teeb kogu aeg niivõrd fantastilist nalja… aga tegelikult on tal valus.”

Ennast siia sättides mõtlesin, et küll sinus ikka on palju rõõmu ja elutervet maailmasuhtumist?

Mida sa enne surma nutad, püha taevas! (Naerab kaasakiskuvalt)

Maailmavalu ju ikka tuleb peale?

Loe edasi Peeter Tooma: omal ajal oli folk pigem vastuhakk või õiendamine →

Tadžikistani mõttetark, lavastaja Barzu Abdurazakov on mõistujuttude mees. Muu hulgas ütleb ta, et impeeriume hävitab uhkeldamine. Ja et näitleja ülesannelaval olles on märkamatult suudelda vaatajate südameid.

Tutvusime Kesk-Aasia legendi, lavastaja Barzu Abdurazakoviga möödunud suvel Narvas Vabaduse festivalil. Vaheaegadel ajasime juttu. Nüüd on ta taas Eestis – produtsent Märt Meose kutsel – ja lavastab teatris R.A.A.A.M.

Kohtume vahetult pärast Tartus nähtud kahte lavastust, kus kesksel kohal on suured ekraanid ja liikuv pilt. Üsna ootamatult mu jaoks kinnitab lavastaja Barzu, et näiteks Kasahstanis ei tehta enam ühtegi teatrilavastust, kus ei kasutata kaameraid ja suurt ekraani. Ütleb, et see on epideemia, mood, millega tema kaasas ei käi. Näitleja peab ta sõnul olema ennekõike võlur. Selle juurde toob ta kohe ka kujundliku võrdluse, et näitlejaprofessionaalsus on see, et lavale astudes on sul ülekantud tähenduses kaasas kanister bensiini: „Sa valad ennast sellega üle. Süütad enda ja kui kahe tunni pärast leek kustub, siis publik näeb, et sa oled elus. Siis see on teater.”

Legendaarne lavastaja ütleb, et ta on alati valinud lavastamiseks materjali, mida pole kerge teha. Valib lood lavastamiseks sellepärast, et neid mõista, mitte sellepärast, et teab. Otsib koos näitlejatega: „Mõistatada, kõndida labürintides, leida võtmeid, märgata saladusi. Koos neid lahendada. Kaif on, kui leiad iga pöörde järel midagi uut.”

Mis on teie Kernus 4. juulil esietenduva lavastuse „Pärsia viimase keisri mõrv” teema?

Loe edasi Lavastaja Barzu Abdurazakov: Mankurt on mäluta inimene, kes täidab kõik peremehe käsud →

Palun tänavakunstnik Edvard von Lõngust, et ta joonistaks Maalehele endast autoportree. Mõtlen visuaalset, aga tema teeb seda sõnadega, öeldes muuhulgas, et maailm on muutunud järjest ebastabiilsemaks ja surmatants kogub üha suuremat hoogu.

Küsin igaks juhuks Peeter Volkonskilt, et ega tal ole mulle jagada Edward von Lõnguse telefoninumbrit. Peeter vastab ei. Küsin siis, et kes võiks teada. Peeter vastab, et keegi ei tea. Mina, et nii ei saa olla. Peeter: ei saa, jah, muidugi, ta ise teab.

Igaks juhuks küsin sedasama teiselt Tartu sõbralt ja enda üllatuseks saan numbri. Peale selle teatab ta, et lisaks numbrile teab ta nime ka, aga seda mulle ei ütle. „Nime ütleb ta sulle ise, kui ütleb, kena inimene on,” saan teada.

Helistan. Von Lõngus ei võta toru. Kirjutan toimetajale, et ilmselt ikka ei saa seda lugu, millest rääkisime. Ja siis heliseb telefon. Küsin, kas telefoni otsas on mees, kes peidab ennast von Lõnguse nime taha. Napp jah. Levi on kehv. Mu vestluskaaslane ütleb, et läheb õue. Levi läheb heaks. Räägin oma jutu ära. Ja lõpetan, et saame kokku. Tema ütleb, et kõik küsimused kirjalikult, annab meiliaadressi ja lõpetab kõne.

Meie kirjalik side toimib. Kui vastused käes, saan aru, et lisaks anonüümsuse soovile on minuga kõnelev mees äärmiselt täpne, sõna- ja mõttetundlik. Sellepärast siis vist see kirjalikult vastamise soov. Oma kirjade lõppu kirjutab ta: „Edward, heatahtlik huligaan, poeetiline vandaal”.

Loe edasi Edward von Lõngus: Ma tulen loomingust ja lähen loomingusse →