Eesti Harrastusteatrite Liit tähistab oma 35. tegutsemisaastat ja 21. septembrist kuni 19. oktoobrini mängiti kogu Eestis sel puhul 43 etendust. Harrastusteatrite Liidu juhi Kristiina Oomeri sõnul tulebnüüd kolme aasta jooksul hakkama saada 10% väiksema riigitoetusega.

Ajakirjanik, hambaarst, turundaja, logistik, kosmeetik, personalijuht, müügijuht, õpetaja, giid, pokkerimängija, produtsent, laulja, pulmaisa, IT-tehnik, presidendi nõunik, politseinik, projektikirjutaja, arhitekt, terapeut, fotograaf, jurist, reklaamimüüja, disainer, põhikooli direktor, kirjanduse õpetaja põhikoolis, haldusala töötaja, ehitusettevõtja, ohvriabitöötaja, elektrituulikute mehaanik, hooldekodu hooldaja, koduperenaine, müüja, pensionär, taluperemees, baptistikoguduse pastor, haridusasutuste terviseedenduse spetsialist, suhtekorraldaja, aednik… Selliste ja paljude teiste elukutsete esindajad on otsustanud peale põhitöö teatrit teha.

Kristiina Oomer, kui suur on riigi toetus harrastusteatrite liikumisele 2024. aastal?

Kokku toetatakse meie kui rahvakultuuri partnerorganisatsiooni tegevust sel aastal 71 249 euroga, kusjuures Eesti Harrastusteatrite Liidus on 72 liikmesteatrit, sealhulgas kolm kooliteatrit. Kuna teatritegijate seltskond kogu aeg muutub, pakun, et harrastajate liikumise liikmeid on kogu Eestis 8000–10 000 inimest.

Toetusraha läheb tegevustoetuseks ja mentorprogrammi korraldamiseks.

Loe edasi Harrastusteatrit teeb Eestis kuni 10 000 inimest →

Multifilmide meistril Rao Heidmetsal on Raplamaal Palamulla külas filmitalu, Kubja-Mardi. Kohe-kohe on tal valmimas kümneminutiline sõjavastane eksperimentaalne film „Idüll”, kus nukkude kõrval teeevad kaasa ka näitlejad.

2002. aastal ostetud Kubja-Mardi laudas on sisse seatud Rao ateljee, filmistuudio. Valgused, võttepaigad, rekvisiidid – põnev maailm.

Rao Heidmets on režissööri, kunstniku ja stsenaristina teinud üle paarikümne filmi ja pälvinud festivalidel kümneid auhindu. Ise peab ta neist tähtsaimaks 2009. aastal Kanadas Ottawa festivalil lühifilmi „Kaasasündinud kohustused” eest saadud grand prix’d ning Portugalis Espinho festivalilt filmiga „Papa Carlo teater” 1989. aastal võidetud grand prix’d ja samal aastal sama filmiga pälvitud Kuldse Palmioksa nominatsiooni Prantsusmaal Cannes’is.

***

Olete oma filmitegemise algusest peale eksperimenteerinud. Teete autorifilme. Kui alustasite, kas mõtlesite, et võiksite teha sõjafilmi? Olgu või sõjavastast filmi?

Loe edasi Rao Heidmets: kui sõda on jõudnud sinu koduhoovi, siis kardinate ettetõmbamine ei päästa →

Kunstnik Estookin tegi Kuressaare Teatris oma esimese ja seejuures tähelepanuväärse lavakujunduse. Kunstnik paneb altarimaali elama, nii, et temast saab kaheinimese tüki, kolmas tegelane.

Päev pärast esietendust jooksis Estookin Tartus oma elu esimese poolmaratoni. Selle aasta alguses, veebruaris, mõni päev enne Vabariigi sünnipäeva ja Venemaa Ukrainasse sissetungi teist aastapäeva, ilmusid Tallinna reklaamtahvlitele Õismäel, Lasnamäel ja Mustamäel pildid purukspommitatud majadesttahvlite nägemisulatuses. Sellegi suurt tähelepanu pälvinud kunstprojekti taga oli kunstnik Estookin koostöös Rebeca Parbusega. Näituse koondnimi oli „Hetk”

Tere Saame tuttavaks. Mina olen Margus.

Saame tuttavaks. Jaa, ma olen kuulnud. Mina olen Estookin.

Ütledki enda kohta Estookin?

Jah, nii on. Väga kaua aega on olnud nii. Umbes aastast 2009.

Miks?

Valisin endale ise selle nime. Estookini nimi tuli erinevatest tähtedest ja sõnadest, mida kritseldasin oma vihikukaanele põhikoolis. Soovisin endale nime, millega tunda end rohkem endana kui oma pärisnimega.

Sul on ilus pärisnimi ka?

Jaa. Mu kodanikunimi on Milla-Mona.

Loe edasi Estookin: Selleks, et miski mõjuks usutavalt, tuleb mõista, mis teeb midagi usutavaks. →

Seitsmekümneaastaseks saav Peeter Volkonski ei haagi üldse, kui püüan tema aristokraatlikku päritolu ja andekust siduda.

Kas 70 on kõrge vanus?

Mis kuradi 70, Mick Jagger ja Keith Richards said 80 (ansambel Rolling Stones). Mis siin rääkida. Mäletan, kui Ella Fitzgerald sai, ma arvan, et 60, džässilaulja – mõtlesin, need võivad küll panna pikalt edasi, aga rokkarid kindlasti mitte. Mõtlesin, et kui 40neni, siis on piir. Rokkarite puhul ongi ilmselt kaks varianti: 27 klubi või siis paned kaheksakümneni välja.

27 klubi loodud müüt, et rokkar sureb noorelt, loob samasuguse pildi nagu, et kõik meesnäitlejad on joodikud ja kõik naisnäitlejad on litsid. 27aastaselt surid Janis Joplin, Jimi Hendrix, Amy Winehouse ja nende suurus lõi müüdi, et kõik rockmuusikud on narkomaanid. Muidugi nad tarvitasid, aga kõik ju ei ole.

Ma olen seda ka kuulnud, et suur skandaal Rolling Stones´i meeste kokaiiniga vahelejäämine, oli olnud puhas reklaamitrikk. Ise kutsusid politseinikud ja ajakirjanikud kohale. Tegid laua peale triibud valmis ja pääsesid pildile, käed raudus.

Milline on sinu kõige ilusam ja helgem mälestus?

Loe edasi Peeter Volkonski: inimesed on mägedest. Niimoodi ma tunnen →

Tõnis Soopalu (35) peab Jõgevamaal üksinda 280 hektari suurust teraviljatalu. Lisaks on ta aktiivne põllumajanduse tutvustaja sotsiaalmeedias. Instagramis on tal üle 11 000 jälgija. Suu ei paindu tõsist ja tarka meest suunamudijaks nimetama. Ta ise ütleb küll, et on enesekriitiline, aga teab, et maailmas on kümneid miljoneid suunamudijaid, kuid selliseid, nagu on tema, on ainult üks ja ta õpib leppima ka oma puudustega. „Peaasi, et inimesed minust aru saaksid ja mina neist.”

Alljärgnev on mu esimene päris põllumajanduslik kirjutis Maalehe kogu Maalehes töötatud aja jooksul. Minu isa oli agronoom. Tõnis on maatööd teinud lapsest peale – oma põllumehest isa kõrval. Intervjuu sündis kombainikabiinis.

Kas su isa ja ema on sinuga rahul?

Ma usun, et on, nad ju kõrvalt näevad, mida ma teen, millise huvi ja kirega. Mul on õde ka, omal alal edukas. Vanemad teavad, et me oleme valmis andma sellesse, mida teeme, 100% ja rohkemgi. Nad on meile oma töökusega olnud eeskujuks.

Loe edasi Kuidas me põllumees Tõnis Soopaluga päikselise päeval vilja võtsime ja maailma asju paika panime →

Kaanepildi juurde, Peeter Tammearu: “Päris veider jah, et esimest ja viimast korda elus istusin Pirita jõel paadis umbes 56 aastat tagasi. Selsamal reisil näitas vanaema mulle ka tänaval möödunud meest ja sosistas: “Panso.” Mitu korda ütles. Mulle jäi see nimi meelde, kuju muidugi mitte. Või kellega tegu. Ja hämaras Toomkirikus olin jälle mina sosistanud: Hirmus! Lähme siit ära!“

Peeter Tammearu sai 60aastaseks. Ta ütleb enda kohta, et on nüüd vabatahtlik lavastaja ja näitleja. Tammearu seni viimase, kuuekümnenda lavastuse kahe pileti eest pakuti mustal turul hiljuti 300 eurot. See tükk on suvekomöödiga.

Samas arutleb Peeter, et Johnny Depp – igavesti noor ja suur moonduja – on juba 61aastane ja ega ta saa ju enam noorte esimene number olla, ei saa ju… „Päris kiiresti läheb see aeg. Keskmaal ei tohi molutada. Alguses võid aega võtta ja lõpus, aga keskel tuleb jõledalt liduda. Muidu on niimoodi, et äkki on vanadus käes, ja siis selgub, et polegi midagi teinud. Ja kui sa selleks valmis pole… siis on hilja.”

Jaak Allik luges mu viimast, kindraliga tehtud intervjuud ja ütles, et tema ei mänginud lapsena sõjamänge. Ma vist isegi ütlesin talle, et ma ka mitte. Kui pärast mõtlema hakkasin, siis meenus, et mängisin ikka küll. Mis mänge sina lapsena mängisid?

Oot, kas nii alustadki? Mis plaan sul on, kuidas sa selle intervjuu üles ehitad?

Räägime, siis näed.

Muidugi mängisin sõjamänge. Aga need polnud jõumängud, massimängud, paari-kolmekesi sellised vaiksed luuramised ja ootamatud tabamised.

Loe edasi Peeter Tammearu: näitleja on ju näitleja ka siis, kui ta ühiskonna eest peitu poeb →