Tadžikistani mõttetark, lavastaja Barzu Abdurazakov on mõistujuttude mees. Muu hulgas ütleb ta, et impeeriume hävitab uhkeldamine. Ja et näitleja ülesannelaval olles on märkamatult suudelda vaatajate südameid.

Tutvusime Kesk-Aasia legendi, lavastaja Barzu Abdurazakoviga möödunud suvel Narvas Vabaduse festivalil. Vaheaegadel ajasime juttu. Nüüd on ta taas Eestis – produtsent Märt Meose kutsel – ja lavastab teatris R.A.A.A.M.

Kohtume vahetult pärast Tartus nähtud kahte lavastust, kus kesksel kohal on suured ekraanid ja liikuv pilt. Üsna ootamatult mu jaoks kinnitab lavastaja Barzu, et näiteks Kasahstanis ei tehta enam ühtegi teatrilavastust, kus ei kasutata kaameraid ja suurt ekraani. Ütleb, et see on epideemia, mood, millega tema kaasas ei käi. Näitleja peab ta sõnul olema ennekõike võlur. Selle juurde toob ta kohe ka kujundliku võrdluse, et näitlejaprofessionaalsus on see, et lavale astudes on sul ülekantud tähenduses kaasas kanister bensiini: „Sa valad ennast sellega üle. Süütad enda ja kui kahe tunni pärast leek kustub, siis publik näeb, et sa oled elus. Siis see on teater.”

Legendaarne lavastaja ütleb, et ta on alati valinud lavastamiseks materjali, mida pole kerge teha. Valib lood lavastamiseks sellepärast, et neid mõista, mitte sellepärast, et teab. Otsib koos näitlejatega: „Mõistatada, kõndida labürintides, leida võtmeid, märgata saladusi. Koos neid lahendada. Kaif on, kui leiad iga pöörde järel midagi uut.”

Mis on teie Kernus 4. juulil esietenduva lavastuse „Pärsia viimase keisri mõrv” teema?

Loe edasi Lavastaja Barzu Abdurazakov: Mankurt on mäluta inimene, kes täidab kõik peremehe käsud →

Palun tänavakunstnik Edvard von Lõngust, et ta joonistaks Maalehele endast autoportree. Mõtlen visuaalset, aga tema teeb seda sõnadega, öeldes muuhulgas, et maailm on muutunud järjest ebastabiilsemaks ja surmatants kogub üha suuremat hoogu.

Küsin igaks juhuks Peeter Volkonskilt, et ega tal ole mulle jagada Edward von Lõnguse telefoninumbrit. Peeter vastab ei. Küsin siis, et kes võiks teada. Peeter vastab, et keegi ei tea. Mina, et nii ei saa olla. Peeter: ei saa, jah, muidugi, ta ise teab.

Igaks juhuks küsin sedasama teiselt Tartu sõbralt ja enda üllatuseks saan numbri. Peale selle teatab ta, et lisaks numbrile teab ta nime ka, aga seda mulle ei ütle. „Nime ütleb ta sulle ise, kui ütleb, kena inimene on,” saan teada.

Helistan. Von Lõngus ei võta toru. Kirjutan toimetajale, et ilmselt ikka ei saa seda lugu, millest rääkisime. Ja siis heliseb telefon. Küsin, kas telefoni otsas on mees, kes peidab ennast von Lõnguse nime taha. Napp jah. Levi on kehv. Mu vestluskaaslane ütleb, et läheb õue. Levi läheb heaks. Räägin oma jutu ära. Ja lõpetan, et saame kokku. Tema ütleb, et kõik küsimused kirjalikult, annab meiliaadressi ja lõpetab kõne.

Meie kirjalik side toimib. Kui vastused käes, saan aru, et lisaks anonüümsuse soovile on minuga kõnelev mees äärmiselt täpne, sõna- ja mõttetundlik. Sellepärast siis vist see kirjalikult vastamise soov. Oma kirjade lõppu kirjutab ta: „Edward, heatahtlik huligaan, poeetiline vandaal”.

Loe edasi Edward von Lõngus: Ma tulen loomingust ja lähen loomingusse →

„Telekast spordi vahtimine kuulub suve juurde,” ütleb spordikommentaator Tarmo Tiisler eelseisvate, suurvõistlustega täidetud kuude sissejuhatuseks. „Mulle küll meeldib. Meelelahutuslikku ärakäimist on vaja.” Tiisleri „No nii, läksime!” juhatab juba õige varsti sisse tähtsaid vutilahinguid.

Kui spordikommentaator Tarmo Tiisleri päev telemajas varakult lõpeb – kell kolm, neli, viis, kuus –, siis ta läheb aeg-ajalt koju Kristiinesse jala. See ei oleks ehk isegi märkimist väärt, kui jalutuskäiguga ei kaasneks ilus traditsioon peatuda teele jäävates raamatupoodides. Tiislerile meeldib nende poodide õhkkond. Ta ütleb, et see on istuma kutsuv. Siis ta võtab mingi raamatu, mis silma jääb, ja loeb. „Praegu näiteks loen Urmas Vadi romaani „Kuu teine pool”. Kõigile soovitan, nii armas raamat.”

Vahel istub Tiisler raamatupoes niisama ja vaatab inimesi. „Nii ma olen mingi osa tööpäevast maha laadinud, sest ma ei taha kõike viia koju. Eks see ajakirjaniku töö mingi osa tule koju kaasa niikuinii. Aga tüütuma osa ma püüan maha jätta ja võtta kaasa selle ameti toekama poole.”

Tiisler arvab, et see poekomme on tal kaasas kooliajast alates. Kui reaalkoolis tunnid lõppesid, siis nad sõbraga läksid margipoodi. „See oli Hardi Tiiduse maja kõrval Roosikrantsi otsas.”

Tiisler ütleb, et talle on läbi elu meeldinud käia kolamas ja hulkumas.

***

Sa alustad oma kommenteerimisi käimatõmbava lausega „No nii, läksime!”, mitte ametlikult „Tere õhtust, spordisõbrad!”. See on sinu firmamärk. Olgu me jutu algus siis samasugune: no nii, läksime! Eesti rahvast ja sind nii spordihuvilise kui ka kommentaatorina ootab ees väga tihe suvi: kohe algavad kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused, siis jalgpalli Euroopa meistrivõistlused ning suve lõpus on olümpiamängud.

Ootab, aga minu meelest on see tore. On tervete põlvkondade harjumus, et üle nelja aasta on ühel suvel nii jalka EM kui ka olümpia. See on tore suvetäide.

Loe edasi Tarmo Tiisler: sport loob meile ühiseid kogemusi, mida muidu väheks kipub jääma →

Dramaturg ja lavastaja Ivan Võrõpajev tuli Tallinna Vene Teatri kutsel. Andis siin mõned meistriklassid ja valmistas ette võimlikku uuslavastust. Meie räägime temaga, kaasaja ühe suurima näitekirjanikuga sellest, mis võiks maailma hukust päästa.

Meid on kord Ivan Võrõpajeviga tutvustatud ja isegi juttu oleme mõned sõnad vahetanud. Tõsi, tema seda muidugi ei mäleta. Oli 2015. aasta detsember, Peterburi suures draamateatris esietendus „Sõda ja rahu”, Alissa Freindlihh mängis selles dramatiseeringus muuseumi- ehk siis mälutöötajat. Mu sealsed noored sõbrad ütlesid, et sellele etendusele on võimatu pääseda. Vana sõber Oleg aga andis mulle oma kutse ja ise sisenes n-ö tutvuse kaudu, tuttavad piletöörid tema käest pääset ei küsinud. No ja siis ma seisin hiigelsuures saalis üsna nõutult, et kuidas seal endale tühjaks jäänud kohta leida. Oleg juhatas mu esimesse ritta, pani Ivan Võrõpajevi kõrvale istuma ja tutvustas meid. Vaatasime etendust ja vaheajal siis vahetasime muljeid. Kui olime kolm minutit vestelnud, märkasin, kuidas mu selja taga oli moodustunud järjekord inimestest, kes kõik tahtsid mu vestluskaaslase vaatevälja jõuda, teda puudutada ja mõni sõna vahetada. Tegin neile ruumi.

2022. aastal, kui Ivan Võrõpajevi näidendite mängimine Venemaal keelati, avaldati meedias fakt, mida ta ise ka varem ei teadnud: ta näidendeid mängiti Vene 45 suuremas teatris, lisaks lavastused väikestes teatrites.

Kui ootasin teid, mõtlesin kolmele tähtsale sõnale meie elus: ootamine, järjekord ja konveier. Saab nende sõnadega inimese elu ära kirjeldada?

Kas peate silmas seda, et elus tuleb sellest konstruktsioonist väljuda? Mina tahaksin, et minu elu oleks spontaanselt elus. Et ootused ei võtaks ära mu energiat ja jõudu. Parem on mitte midagi oodata, vaid elada hetkes – siin ja praegu. Et konveier ei teeks mu elu automaatseks.

Loe edasi Ivan Võrõpajev: Meie eesmärk on suurendada nende inimeste hulka, kes sõda ei taha →

Näitleja Grete Jürgensoni teatritee on täis kukerpalle, viimane neist kolimine Rakvere teatrist Tartu Uude teatrisse. Ta on muu hulgas jõudnud mängida ka Paide teatris, Saueaugu teatritalus ning näiteks seriaalis „Õnne 13”.

Et Grete Jürgenson ka Õnne tänaval seikleb, tuli mulle üllatusena. Ta ise ütleb: „Olen Morna linna sotsiaaltöötaja Margit Männimeri. Selle juures on ülitore, et saan mängida Garmen Taboriga. Saame kokku rohkem, kui muidu saaks.”

Kui Grete Viljandi kultuuriakadeemias õppis, oli Garmen Tabor seal teatriosakonna juhataja ja lavakõne õppejõud. Juhendas ka Grete seminaritööd, mis oli lavakõnest. „Aga „Õnne” tegemine – seda ütles Meelis Rämmeld – on nõudlik näitlejakool. Sa pead väga kiirelt suutma täpselt mängida. See on kool. Ja saad seal kokku mängida nende inimestega, kellega muidu ehk ei kohtukski.”

Teater on Grete sõnul elu uurimise tööriist. Haavatavus ja marraskil nahk käivad selle juurde. „Kui ma näen lavastusi, mis mind puudutavad, ja mul on selline tunne, et see või teine näitleja paneb midagi vastu tahtmata kõik mängu, siis see on lihtsalt rabav mu jaoks ja liigutav.”

***

Grete, oled umbes niisama vana kui meie iseseisvuse taastanud riik. Mis on need vabadused, mida annab vaba riik?

Loe edasi Grete Jürgenson: kuidas säilitada inimlikkust? Kliimakriisis, pagulaskriisis, majanduskriisis… →

Maarja Kangrost sai hiljaaegu Eesti Kirjanike Liidu juht. Ta on esimene naine ses ametis. Rakvere teater on just samal ajal toomas lavale Kangro väga isiklikku lugu naiseks olemisest.

Räägime Maarja Kangroga inimese kujunemisest – kuidas mõjutas seda kasvamine loomingulises kodus, kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütrena. Räägime kirjandusest ja filosoofiast. Õige oleks küll öelda, et kirjutame, sest kirjanike liidu uuel juhil on parajasti väga kiire aeg ja silmast silma me seekord ei kohtu.

***

Te kirjanike liidu esimeheks valimise peale mõtlesin, kes naiskirjanikest on mu elu mõjutanud, ja välja mõtlesin, et see oli Astrid Lindgren – „Kalle Blomkvist” ja muidugi „Hulkur Rasmus”. Astrid Lindgreni miski hellus on kindlasti mu hinge silunud ja seda maailma õnnelikuma pilguga vaadata aidanud.

Nukker, kui olulisi naiskirjanikke on olnud ainult üks. Agatha Christie’it ehk lugesite lapsena ikka ka?

Loe edasi Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise →