Ratastoolis oma 80. sünnipäeva tähistav näitleja Tõnu Aav on hämmastavalt eluterve, isegi vallatult elurõõmus. Ja loeb ilma prillideta.

Ma ei oska esimese hooga küsida. Fotograaf Sven küsib ise: „Kuidas teil need jalad siis nii alt ära läksid?” Ja Tõnu seletab üsna täpselt. Mina mõtlen ikka sellele, et tulin suure näitleja juubelilugu tegema. Tõnu hääl kõlab külmalt: „Seista saab ja sutsu kõndida, aga kiiremini saab liikuda sellega (ratastooliga – MM).”

Tõnu Aava enda sõnul „jamad” ta jalgadega kolm aastat. Mõelge nüüd näitlejale, kes iga sõna artikuleerides teatab, et oli jalgade amputeerimise oht. „Ma astusin omaehitatud suvilas mingi põrandast välja ulatuva naelapea otsa. Tekkis väike haav ja ma hakkasin lonkama. Hakkas valutama.” Kuulan Tõnu Aava häält, mis sõna haav nii välja ütleb, et kuulda on iga häälik.

Ta räägib, kuidas nad naisega mõlemad vastu hakkasid, kui arstid jalga põlvest saati amputeerida tahtsid.

Kas teil hirm ka oli? Loe edasi Tõnu Aava isa pojale: Sa oled üks intelligent näitleja →

Eesti Kunstiakadeemia rektor akadeemik Mart Kalm kirjutab oma raamatus „Eesti arhitektuuri 100 aastat” arhitektuuri elusolendiks. Ka globaliseerumist ei pea see elusolend kartma, sest sest ta on sellest juba ammu läbi imbunud…..

Rektor Kalm on enne me kohtumist ja jutuajamist pidanud ja juhtinud seitset koosolekut. Naeratades ütleb ta, et selline koosolekute kontsentratsioon on tema töös vaid kahel päeval nädalas.

Kevadsemestril peab EKA -s loenguid Eesti 20.-21. sajandi arhitektuuri ajaloost. Loengud on mõeldud III kursuse arhitektidele, sisearhitektidele, kunstiteadalstele ja muinsuskaitsjatele.

Märkisin enda jaoks su viimast arhitektuuriraamatut sirvides, kuidas sa seod meie arhitektuuri ja kliima.

See on iseenesestmõistetav. Loe edasi Mart Kalm: Seda, mis just ilus on, mõeldakse hommikust õhtuni ümber →

Sõrves elav Kaupo Vipp – maailma ja ühiskonna asjadest rääkivate menukate raamatute „Globaalpohmelus” ja „Lokaalravitsus” autor – ütleb, et ka karussellil sõites võib teiseks jääda, mis siis et istud justkui kellegi ees.

„Globaliseerumise algtung tuli kaubandusest,” ütleb Kaupo Vipp. „Kui kogu maailmas oleks inimestel ühetaolised arusaamad ja tõekspidamised, siis alles saaks tõeliselt masstoota ja massidele müüa. Siis alles saaks tõeliselt kasumit! Kuni aga pead arvestama iga miljonilise rahvakillu eripära, seni on asi liiga keeruline.“

Vestluse ajal elab meie kõrval oma elu Eesti Vabariigi pealinna Tallinna Raekoja plats, mis just tunnistati Euroopa parimaks jõuluturuks

Kas sa, Kaupo, oled jõudnud oma mõtlemisega sinnamaani, et hea on hea ja selle ütlemiseks ei pea nähtut-kuuldut iseloomustama sõnadega klassika, rokk, postmodernne, religioosne, kaasaegne, avangard, liberaalne…? Loe edasi Kaupo Vipp: „Aitab kolkapatriotismist!” ütles jõehobune ja läks merre elama →

Lavastaja Ingomar Vihmar ütleb, et teda kõnetab kummaline kunst. Ta mõttekäigud hämmastavad. Aga isegi tema kriitilisuses ei ole kriipsugi kurjust. Fotod: Sven Arbet

Kolmandat aastat Pärnus elav ja Endla teatrit loominguliselt juhtiv Ingomar Vihmar on 48 aastat vana, tal on viis last. Tema kitsukest kabinetti täidavad vinüülide riiulid ja kaks plaadimängijat. Kabineti kirjutuslaual jääb August Strindbergi „Surmatantsu” kõrval silma Lazar Lagini „Vanake Hottabõtš”.

Kas hakkad lastetükis peaosa mängima?

Ingo Normet pakkus seda siin teha. Sa habeme pärast mõtled? Ei, sellest ei ole juttu olnud. Mul oli eelmisel aastal isegi pikem habe kui sul. Loe edasi Ingomar Vihmar: Looming toimub siis, kui enda mina kaob →

Kohtume Andres Lepikuga tund aega pärast seda, kui väljun kinost, kus muu hulgas uhkusega vaatasin tema mängitud Parunit.

Fotod: Gabriela Liivamägi ja Sven Arbet, ilmus Maalehes.

Rõhutatult üliaeglaselt kulgev aeg oli ilmselt see, mis meie argisekeldavas ajas tehtud filmi „Põrgu Jaan” võluvaks vaate- ja mõttemänguks muutis. Maagiline realism. Kunstiliseks filmiks tegid filmi ka suurepärased näitlejatööd.

Andres küsib esimese küsimuse: „Kas sa filmi näinud oled?” Vastan, et just nägin. Mul on üsna raske nii vahetult näitleja käest argiseid küsimusi küsida, seepärast koperdan, et räägime filmist ja sinust. „Minust ei ole vaja rääkida. Nendest, kellega ma avalikkuse jaoks olen filmist rääkinud, oled sa esimene, kes on ise filmi näinud. Äkki meil tõesti on, millest rääkida.”

Eelmisel õhtul oli „Põrgu Jaani” esilinastus. Ja jälle juhib juttu Andres: „Enamus kipub ütlema, et see film on „Novembri” kloon.” Loe edasi Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele →

Raadio „Ööülikooli“ saate väljamõtleja ja toimetaja kuulab tarku vanamehi. Ta sai valmis filmi Vello Salost, käsil on film Fred Jüssist. Oma õpetajaks nimetab Evald Saagi ja Kalju Orrot.

Me uudistejuht Bianca, kui kuuleb, et lähen kohtuma Jaan Tootseniga, kelle film nunnakloostris elavast katoliku preestrist Vello Salost kohe ekraanile jõuab, räägib mulle uudise: „Paavst läheb Pirita kloostrisse isa Velloga kohtuma.” Jaan Tootsen ütleb selle jutu peale, et jah, suure tõenäosusega kohtub paavst seal ka isa Velloga. Ent lisab: „Isa Vello ütleb mõnuga muheldes: „Paavst tuleb meile, aga ma pean ütlema, et toavõti on ikkagi minu käes.“ Isa Vello on oma pika elu jooksul üsna mitme paavstiga kohtunud.“ Jaan Tootseni filmis „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” on aga mitu kohta, kus preester Salo rõhutab, et Pirita kloostris on võim naiste käes.

Jaan Tootsen räägib, et on film Vello Salost oli tal pikalt käsil: selle filmi esimesed kaadrid on aastast 2011. Kõige aktiivsem tegemise aeg on olnud kolm viimast aastat.

„Dokfilmis saad inimese elu ja elu muutumist tihendatult näidata.” ütleb režissöör. „Vello Salo filmi puhul ma kirjutasin üheks hüüdlauseks, et film on vananemise ilust. Seal on sees ka see – ei tea, kas ma söandan selle välja öelda… Me ju mõtleme, et mis kirikuõpetajal või preestril häda, tal on kindel seljatagune – usk. Aga mingil hetkel just kõige suuremad pannakse kõige suuremate kahtluste ette. Mida suurem sa oled, seda suuremad on sinu proovikivid. Mees, kes on kogu elu olnud kõige targem, tugevam ja mõtteerksam, peab ühel hetkel tunnistama, et ka tema on väetiks jäämas. Kas nüüd just usk on otsas, aga selline klassikaline depressioon võib meid kõiki külastada. Ja siis, kõige raskemal ajal, leiab inimene ikkagi sellist vaimujõudu, et nagu taim kasvatab endale uue oksa.. Olgu see meile lohutuseks – pusivad oma eluga ka kõige suuremad. Ja lõpuks keegi ikka aitab. Kes see on?”

Istume kogu seda juttu rääkides Tallinnas Kalamaja tänavaäärses söögikohas, mille nimi mu meelest on Talu Pood. Jaan on selle koha stammkunde. Istub seal koos metafüüsilisest isikust ettevõtja Jaak Johansoni ja sõjaajaloolase Jüri Kotšineviga.

Millal sa, Jaan, Kalamajja elama tulid? Loe edasi Jaan Tootsen. Igapäevaelu müstika →