Rahvusvaheliselt tuntud leedu kirjanik ja dramaturg Marius  Ivaškevičius on hetkel meie Vaba Lava kahe hooaja kuraator. Intervjuud täiendab tõlkija Tiiu Sandraku ülevaade kirjaniku elust ja loomingust.

Marius Ivaškevičius Tallinna Linnateatri trepil koos lavastaja Elmo Nüganeniga pärast „Kanti” esietendust 13. aprillil 2019. Foto: Siim Vahur

Küsin hommikul Vilniusest Tallinna lennanud leedulaselt hakatuseks, kuidas neil talvega on. Saan tead, et samamoodi kui meil. Üldistusena ütleb viimastel aastatel seoses oma näidendite lavastamisega, Eesti Draamateatris „Väljaheitmine” ja Tallinna Linnateatris „Kant”, siia tihedamini sattunud mees, et kui miski ilmaasjus erineb, siis meil olla tuulisem. „Keegi, mulle tundub, ei kahtle enam selles, et kliima muutub. Küsimus on, kui palju on selles muutuses inimese osalust.”

Kas te mõtlete sellest, kuidas säilitada rahvus aina enam globaliseeruvas maailmas?

Jah, muidugi. Ma olen palju kirjutanud identiteedist. Natsonalismiilmingud pole ainult Balti riikide tänane päev. Aga olen mõelnud, et ma pole vastu, kui kaotan natuke-natuke leedulaseks olemisest selleks, et oleks ühine Euroopa. See ühine Euroopa tundub mulle täna tähtis.

Pealegi – minu meelest ei ole võimalik ennast täielikult kaotada. Meie rahvus on nii tugevasti meie sees, me ei saa surra rahvusena. Me võime surra füüsiliselt nagu rahvus sellega, et meid sünnib vähe, aga lihtsalt niisama kaotada ennast oleks raske ja on tegelikult võimatu.

Keel kaob? Loe edasi Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene →

Eile esilinastus Jaan Tootseni ja Joosep Matjuse film Fred Jüssist, pealkirjaga „Olemise ilu”.

Filmi alguses on jää minek jõel. Ja siis suure lainega meri. Kusagil on kaadrid vanast pragunenud lauast, sellele otsa puu eluringid kännul. Suur tark loom Fred kõnnib oma harjunud radu ja kohtub omasugustega. Nad on suuremad ja on väiksemad, aga omad. Teisi samast liigist loomi filmis ei näidata. Inimloom ja vabadus. Vabadus näha ja mõelda. Aega on.

Filmi “Olemise ilu”operaator Joosep Matjus räägib loodusest, filmi tegemisest, Fred Jüssist ja iseendast.

Sa oled filminud loodust ka Ameerikas?

Jah, osalesin kuueosalise fimi „Ameerika loodusimed” tegemisel. Ameerika rahvusparkides filmiti. Mina tegin kaasa kahe osa tegemisel.

Millal esimest korda muu maailma loodusega kokku said?

See oli koos Riho Västrikuga. Mu üks kunagine suur lemmikkirjanik on ja oli Nikolai Baturin. Tema oli ise Siberis kütiks ja ta kütilood olid mulle inspireerivad ja innustasid nii, et elu unistuseks oli saada Siberi taigasse. Et ise seda kogeda. Mida tähendab stiihia? Kuidas kütt seal elada võis? Kümme aastat tagasi, 2009. aastal see unistus täitus. Sain filmi „Retk Leena lättele” üheks operaatoriks. Loe edasi Fred Jüssi „Olemise ilu” on suur loomafilm looduses →

Dmitri Rozgonjuk (28) lõpetas 2010. aastal Eduard Vilde nimelise Juuru gümnaasiumi kuldmedaliga. 2019. aasta augustis kaitses psühholoogadoktori kraadi.

Dmitri Rozgonjuk kaitses doktorikraadi 27-aastaselt, mis teeb temast TÜ psühholoogia instituudi läbi ajaloo noorima psühholoogiadoktori. Ta on viimaste aastate jooksul töötanud TÜ psühholoogia instituudis, IT mõju-uuringute keskuses CITIS (Johann Skytte riigiteaduste instituudis), Innoves ning hetkel ka Matemaatikahariduse Keskuses TÜ matemaatika-statistika instituudis. 2020. aasta jaanuarist alates teeb ta teadust postdoktorantuuri raames Saksamaal Ulmi Ülikoolis. Hakkab vastavas uurimisgrupis tegelema küberpsühholoogiaga. „Inimesed küsivad mõnikord: mida see tähendab? Sisuliselt on see digitehnoloogia ja inimkäitumise seoste uurimine. Näiteks: kuidas digitehnoloogia mõjutab inimese mõtlemist, tundmist ja käitumist?”selgitab Dima. Julgen targa noormehe poole niimoodi eesnime pidi pöörduda, sest oleme temaga tuttavad ajast, kui ta õppis XI klassis ja tuli mulle ajalehetoimetusse töövarjuks.

Eksperimentaalpsühholoogia, arengupsühholoogia, isiksusepsühholoogia kõrval ei ole küberpsühholoogia veel väga tuntud uurimisvaldkond, aga noore doktori sõnul tegeleb just see kõigi eelnimetatud traditsiooniliste psühholoogiaharudega ka. Isegi kliinilise psühholoogiaga on sel pistmist.

„Teemadest, millega oma uurimistöö raames tegelenud veel ei ole, tulevad Ulmis mängu ka geneetika ja ajukuvameetodid,” viitab Dima sellele, et tema sisulised õpingud jätkuvad.

Kas eluaastatega kogetu salvestub inimeses ka siis, kui inimene ise sellele tähelepanu ei pööra? Kui vaja, nopib oma teadvusest või alateadvusest kogemuse, aga ise ehk imestab, et kustkohast ta seda teab? Loe edasi Küberpsühholoog Dima Rozgonjuk: Nutiseadmed on uus reaalsus →

„Kõige raskem siin ilmas on kodu kaotus, kuid see juhtub kergesti” ütleb biosemiootik Kalevi Kull, mõtestades seda, mis sünnib praegu maailmas ja Eestis.

„Saaremaa on väike maa, seal suuri kingi kanda ei saa!” ütles Kalevi Kull, kui talle telefonis improviseerisin, millest me võiksime kohtudes kõneleda. Ma olin pakkunud, et võiksime rääkida eestlaste eestlaseks olemise võimalustest tänases kiiresti muutuvas maailmas.

Kui juba kokku saime, vaatas ta mulle oma raamatutest täidetud kabinetis otsa ja küsis, kas me Mikk Sarve ärasaatmisel ka kokku saime? Vastasin, et oleksime võinud, aga ma ei käi teatud põhjustel matustel. Jätsin lisamata, et elu võib ollagi üks pikk ärasaatmine.

Lõikasin me juttu kirjutades loost välja vaikuse. Pikad mõttepausid. Ainult selleks, et mahuks.

Kuidas te meelest on, kas see, et raamatud pole enam moes, on lihtsalt sõnakõlks või ongi nii? Loe edasi Kalevi Kull: Võistlemine viib inimese eemale sellest, mis on päris ja tähtis →

Silmad ja allikas – allikasilm “Silm ja allikas ei ole sama tüvi kreeka, vaid semi keeltes – lisaks heebrea keelele ka aremea ja araabia keeles sünonüümid, väga põneva etümoloogiaga. Pool sajandit tagasi, kui ma tegelesin väga intensiivselt Uue Testamendi tekstiga, huvitasid mind kõik katsed tõlkida evangeeliumide kreekakeelsed Jeesuse sõnad arameakeelseteks, tagasi keelde, milles nad tõenäoselt algselt öeldi.

Selliseid katseid on teinud mitmed vägevad semitistid. Aga silma/allika assotseerumisele tulin ma omast peast Mt 7:3-5 puhul, mitte et seal oleks vale tõlge, aga kui võtta, et sõnal on kaks tähendust, on ka Jeesuse sõnal teine tõlgendus ka olemas – jutt on mõeldav ka allika puhastamisest palgist ja pinnust. Kirjutasin sellest väikese etüüdigi, aga see oli muidugi vaid kirjutusmasinal ning arvatavasti pole enam alles. Sõna on heebrea keeles ‘ā·yin (ülakrõnks sõna algul on väga oluline, nimelt tüvekonsonant ehk radikaal, kirjapildis paisuga vasakule poolele).” ütleb Toomas Paul

Sven Arbeti fotod. Loo lühem variant ilmus Maalehes.

Kaheksakümneaastaseks saav Toomas Paul ütleb: „Teatud asjad on tähtsad ja kallid küll – kodu ja isamaa ja emakeel –, aga niisugune perspektiiv, mis on ristiinimesel, see ei ole globaalne, vaid on palju-palju avaram. Tunned ennast universumi killuna, kellel on kummalisel kombel ka teadvus.”

Ma olin tõtt öelda üsna üllatunud, kui mulle ütlesite, et lähete ärimeeste konverentsile. Suhtlete ärimeestega?

Jah, see on niisugune sporaadiline olnud. Omal ajal oli seda rohkem, ma ei põlanud ära ei nende konverentse ega lõunalaudu. Kuna nad tundsid asja vastu huvi – tahtsid teada, mida piibel ütleb –, ei olnud mul põhjust keelduda. 2000-ndate algul kirjutasin üsna tihti ajalehele “Äripäev” kolumne. Miks nemad peaksid halvem seltskond olema kui, ütleme, tölner Matteus või tölnerite ülem Sakkeus, kelle lauas Jeesus istus.

Kristlus pühendub üldiselt palju abitute ja viletsate aitamisele. Aga kui mõelda, siis Paulus, kes oli ainus õppinud mees apostlite seas, tegi rohkem kui ülejäänud. Ja kes jäid järele, kui Jeesus risti löödi? Nikodeemus, süneedriumi – tänases mõistes „riigikogu” liige ja rikas mees Arimaatia Joosep, kes läksid Rooma okupatsioonivõimude ülema juurde ja küsisid loa „riikliku kurjategija” laiba korralikuks matmiseks. Nemad tulid varjust välja sellel ohtlikul hetkel. Mu jutu mõte on, et edukate inimeste nende hulgas võib olla igasuguseid.

Küllap tõesti on nii, et igal rahval on oma kurjategijad ja heategijad. Mida suurem rahvas, seda rohkem lolle ja seda enam ka tarkasid. Marek Strandbergilt noppisin kord mõtte, et mida rohkem inimesi on Maa peal, seda rohkem on ka mõistust. Loe edasi Toomas Paul: Ma olen külaline siin maailmas →

Õpetaja, elulugede koguja ja lavastaja Merle Karusoo saab 1. juulil 75- aastaseks.

Esimest korda fikseerisin Merle Karusoo 1974. aasta septembri alguses. Ta istus lavaka 8. lennu erialatunnis ja kirjutas üles, mida meiega tegi ning mida rääkis erialaõpetaja ja lavastaja Karin Raid. Ja siis üsna pea tuli Merle lavastus „Popi ja Huhuu”. Mängisid ta kursusekaaslased Urmas Kibuspuu, Lembit Peterson ja Kalju Orro. Seal oli lõpp ikkagi katastroof. Vanal Tuglasel ja noorel Merle Karusool.

Kuidas elab kaks aastat tagasi tormis kõvasti räsida saanud Rõugu park?

Park elab… Park elab. Igale poole käsi külge ei jõua, seega tuleb maa seest välja seninägematus rohkuses aasalilli ja muud, millega loodus tegeleb, kui inimene ei sekku.

Hukka saanud väärispuude tüved on lõpuks laudadeks ja palkideks ümber sündinud.

Neli puuvirna on küttepuudeks järkamata ja lõhkumata, kased ei jõua ära oodata.

Hakkepuitu on nii palju, et pole jõudnud pargiroosidele abiks vedada.

Oled mõelnud, öelnud ja kirjutanud et „igal inimesel on õigus oma eluloole ja mitte kellelgi pole õigust seda arvustada. Laita võib tegusid, mitte inimest”. Seleta, palun, seda mõtet? Loe edasi Merle Karusoo: Me kohtume inimestega oma püüdluste kaudu →