Ervin Õunapuu fotod on tehtud Mõisaküla kirikus. Pastor vastas Ervin Õunapuu küsimustele kirjalikult.

Te olete Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pastor? Või preester? Kirikuõpetaja või hingekarjane? Hingetohter? Vaimulik? Teoloog ehk usuteadlane? Kuidas on kõige õigem Teie poole pöörduda?

Siin on palju õigeid vastusevariante. Kiriku pühas elus ja tegevuses, s.t liturgiliselt on õige nimetada mind preestriks, sest selleks olen ma ordineeritud. Igapäevaselt tutvustan end kirikuõpetajana või nende koguduste õpetajana, kus ma töötan. Üks kord aastas koguneme vaimulike konverentsile. Pastori nimetus on samuti rahvusvaheliselt tuntud karjase nimetus, kuid isiklikult olen harjunud seda sõna kasutama väga harva. Loe edasi Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab. →

Kersti Kaljulaid ütleb, et kui riik teda vajab, on ta selleks valmis. Nii Sierra Leones kui Antarkrtikas, oma riigi valusatest kohtadest rääkimata

Lepime kohtumise kokku KUMU kunstisaalis. Nüüd tagantjärele mõeldes iseloomustab president Kersti Kaljulaidi kõige paremini me esimene dialoog seal enamasti Eesti suurtest tehtud portreeskulptuuride pilgu all. Kui ta ulatab mulle kinkekoti, millel kolme lõviga vapp ja kiri „Vabariigi presidendi kantselei”, sama kiri ka inglise keeles. Kotis on tema enda, oma vanaema retsepti järgi segatud piparkoogitainas.

Selle loo kirjutamise ajal käib meil köögis piparkookide tegu ja korter on aastavahetuse lõhna täis. See tekitab tunde, et kohtuvad hästi vana ja hästi uus.

Olin plaaninud presidendilt küsida, kas talle lilli kingitakse ja kes kingib. Aga jutud läksidenmasti teist rada ja see meenub mulle alles nüüd.

Kuidas te suhtute sellesse, et kõik see sotsiaalne suhtlemine, mis inimesest inimese teeb, on nüüd viirusehirmus sisuliselt keelatud?

Ma tahaksin väga öelda, et see läheb mööda, vaktsiinid juba tulevad. Aga ma ei saa. Me oleme palju mõelnud – heaküll, mina olen mõelnud – sellest, millisel hetkel ja kuidas me hakkame päriselt aru saama, et oleme selle planeedi päriselt ära rikkunud. Kuidas see taju tuleb? Loe edasi Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president →

Pärtel Poopuu (29) on Tartu ülikooli psühholoogia instituudi magistrant, kes uurib oma magistritöös, kuidas kevadise pandeemia aegu koroonauudised inimeste emotsionaalset seisundit mõjutasid. Üks osa tema tööst räägib sellest, kuidas ise oma emotsioone reguleerides negatiivset mõju vähendada saaks.

Küsimuse peale, kuhu on liikumas kaasaegne psühholoogia, ütleb Pärtel Poopuu, et kui varem aitas psühholoog kukkunul üles tõusta, siis nüüd on põhisuund peale selle proovida inimese tugevusi rõhutades talle ka tiivad anda.

Selgub, et Pärtli isa on samuti ülikoolis psühholoogiat õppinud. Keskkoolis õppides oli Pärtel kindel, et teda ootab sama tee. Kui aga lõpetas, siis oli jõudnud mõttele, et ükskõik mis, aga mitte psühholoogia. Viis aastat kulus eneseotsinguteks ja leidmisteks, et taas naasta psühholoogia juurde. „Isal jäi diplomitöö tegemata. Äkki see on see, mis mind motiveerib – olla isast parem. Samas ma usun, et isal on kindlasti hea meel, kui ma magistriks saan. Eks ma saan ka!” ei ole noor mees just tagasihoidlik.

Kui palju sinu sõpruskonda huvitab see, mis maailmas ja Eestis sünnib?

Huvitab üsna otseselt. Näiteks ühe mu sõbra naine ootab last. See tähendab, et naine on riskigrupis. Tuleb jälgida, et ta kindlasti viirust ei saaks. Sõpruskonnas on ohutaseme äratundmine varasemaga võrreldes kindlasti kõrgem. Mõnd sõpra on see, mis sünnib, mõjutanud ka majanduslikult – pole, mille eest oma ettevõtte töötajatele palka maksta. Reaalsed mured. Tajutakse ohtu, aga elu ei saa sellepärast elamata jätta. Kas kõigest loobuda? Praegu saadakse tavaliselt esimesed lapsed kolmekümneselt. Kes käib enne seda Austraalias ära, reisib palju, kes tegeleb oma karjääriga. Kui tulevad lapsed, siis saadakse aru, et sa ise ei ole maailmas enam kõige tähtsam. Loe edasi Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu soovitab muremõtetelt hapniku ära võtta →

„POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“

Aija Kaukule usutles Riia Uue Teatri kunstilist juhti Alvis Hermanist. Meediamaja “Latvijas Mediji” ja Alvis Hermanise lahkel loal läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.

Novembri lõpuks oli vaatajateni jõudnud Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri suvel loodud 10-seerialine film „Agentuur“, mille tegevuspõhjaks on tänapäeva reklaamiagentuur. Moskvas Rahvuste Teatris esietendus Alvis Hermanise lavastatud „Gorbatšov“ – NSV Liidu viimasest liidrist Mihhail Gorbatšovist.

Me kohtume 23.novembril, Läti teatri aastaauhindade väljakuulutamise päeval (tuntud kui Peiarite öö / läti keeles Spēlmaņu nakts), aga Riia Uues Teatris lavastatud „Valge helikopter“ nomineeritud lavastuste hulgas ei olnud. Mida tähendab teile koduse teatriilma tunnustus?

Tolle auhinna määrab ära viie inimese kollektiivne maitse. Mul on omaenda isiklik maitse, ning minu teatri aastaauhind möödunud hooaja parima lavastuse eest kuulub raudkindlalt režissöör Gatis Šmitsi lavastusele „Peiarit otsides“, mis ei pälvinud ühtegi nominatsiooni. Hea teater ja mitte hea teater on väga laialivalguvad mõisted. Ma tean, mis on “Valge helikopter”, mulle pole tarvis hindeid panna, justnagu koolis. Ma arvan ülepea, et kunstnikel, oma ala tõsistel tegijatel, on omaenese baromeeter, neil pole mingit tarvidust, et tuleks üks žürii ja hakkaks midagi arvama.

Kas me näeme veel “Valget helikopterit” Riias?

Eks ikka. Niipea kui vaatajad jälle priilt saali lubatakse ning lennukitel lubatakse Ameerikast siia lennata, saab kõik toimuma. Mihhail Barõšnikov ootab väga, et saaks jälle mängima tulla.
Loe edasi „POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“ →

Reedel esilinastub uus Eesti mängufilm „Hüvasti, NSVL”. Nädal varem eelkaitses filmi operaator Elen Lotman edukalt oma doktoritööd „Kogemuslikud heuristikad mängufilmi operaatoritöös“.

Elen Lotman ütleb, et tal ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et kunst tunduks nii müstiline, et seda ei tohi ega saa seletada. „Usun, et saab seletada, saab uurida ja selle toimimise seletamine ei võta kunsti mõju kuidagi vähemaks.”

Kuidas see juhtus, et looduskaitsjate laps hakkas filmi tegema?

Loe edasi Elen Lotman – filmioperaator, kes süveneb tajupsühholoogiasse →