28 aastat ENSVd juhtinud tippkommunisti Johannes Käbini pojast Eduard Käbinist (75) sai tuumafüüsik. Vana tark ei arva, et Eestisse tuleks ehitada tuumajaam. Lisaks ei ole ta üldse rahul sellega, mis sünnib tänasel Venemaal.

Avastan tuumafüüsik Eduard Käbini Facebooki lehelt sinna 2018. aasta märtsis riputatud loo, kus bänd nimega Blues Beatles džässilikus võtmes ja domineerivate saksofonivooludega mängib biitlite lugu „A Hard Days Night”. Ma rõhutaksin lugejatele seda, et kusagil Eduard Käbini lapsepõlves oli Nõukogude Liidus käibel lause „Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Selle postituse ligidale jääb tuumafüüsiku muusikamaitse edasiarendust iseloomustav Jehtro Tull. Ma ei kirjutaks seda siia, kui mulle ei tunduks, et olgu isa tippkommunist või hoopis vastupidiste vaadetega mees, mõjutas kuuekümnendate aastate noori biitmuusika tulek ja hipivabaduse vaim.

Kuna te olete teadlane, tuumafüüsik, siis alustame sellest, et Eestis on käimas arutelud, kas ehitada siia tuumajaam või mitte. Kuidas teie sellesse võimalusse suhtute?

Ehitada Eestisse tuumaelektrijaam või mitte? Mina ei teeks. Aga see pole kategooriline seisukoht. Loe edasi Eduard Käbin: Et mulle nõukogude võim juba varem ei meeldinud, selles mängis oma rolli ka isa →

Lavastaja ja näitleja Raivo Trass saab täna  75aastaseks. Me räägime sellest, mis teda on läbi nende aastate aidanud säravate silmadega elus olla ja siin oma asja ajada.

Seda, et Raivo Trassi tegi kuulsaks Hans von Risbieteri osa „Viimse reliikvia” filmis, tuletas mulle meelde fotograaf Sven siis, kui me Raivoga oma jutud juba rääkinud olime. Raivo Trass on oma elu pühendanud teatrile. Ta ütleb, et ei kuulu nende hulka, kes teevad suure vahe sisse filmis ja teatris mängimisele. Neid ridu kirjutades tuleb meelde Trass filmis „Mandariinid”. Saatus teeb kummalisi käike. Kui Lembit Ulfsak suri, kutsus Linnateater just Trassi mängima Lembitu osa lavastuses „Tagasitulek isa juurde”.

Raivo, just hetk tagasi tuli uudis, et lisandus 1542 uut koroonasse nakatunut. Mis tunne sus tekib neid kasvavaid numbreid lugedes? Loe edasi Raivo Trass: Lapsena kogutud aardeid on hiljem elus vaja →

Me räägime lavastaja Priit Pedajasega neljapäeval, vaid mõni tund pärast seda, kui ta oma uue lavastuse proovi tehes teada sai, et valitsuse koroonapiirangute tõttu Brian Frieli „Igatsuse rapsoodia“ esietendust 7. märtsil ei tule.

Priit Pedajas võtab kogenud lavastajana, enne kui mina midagi öelda saan, jutu juhtimise enda kätte: „Ma saan aru nii, et tahad minuga rääkida sellest uuest lavastusest, mille esietendus on meil juba teist korda edasi lükkunud. Ega me ei tea ju, millal see uus esietendus nüüd tuleb.”

Küsimusele, kui mitu lavastust Priit on teinud, ta täpset vastust ei anna. Ütleb: „Neid on üle saja kindlasti, aga ma ei tea, kui palju üle saja.”

Tegid Eesti Draamateatri väikese saali laval näitlejatega Brian Frieli “Igatsuse rapsoodia“ proovi, kui kuulsid, et märtsis peatatakse etendustegevus kõigis teatrites?

Jah. Saime teada kohe pärast valitsuse pressikonverentsi. Mis edasi saab, ei tea. Eks viirus juhi meie olemist ja tegemisi.

Kuidas trupp sesse uudisesse suhtus? Loe edasi Lavastaja Priit Pedajas: tuleb ennast kokku võtta ja püsti tõusta →

Peterburist pärit lavastaja Dmitri Jegorov ütleb, et hetkel ei ole aeg publikule negatiivseid emotsioone vägisi kaela määrida. Aasta on nagunii olnud täis hirme ja üksindust. Sellepärast tuleb ka tema lavastatud KGB lugudes – Vaba Lava kuraatorprogrammi raames ja koostöös ERMiga – üsna palju naljakat ja eneseiroonilist.

Dmitri Jegorov kiidab Eesti näitlejate huumoritunnetust ja räägib loo, mis sarnaneb veidi meie Viljandi Joala monumendi saagale. Et Leedus Vilniuses tehti suvel ühele keskväljakule eksootiline mererand, toodi kohale liiv ja palmid. Seepeale ütlesid konservatiivid, et mis te õige mõtlete, meil on sellel väljakul ajalooline KGB hoone, selles piinati meie inimesi. Selles kohas ei tohi olla mitte mingisugust randa, me peame mäletama! Ja palmid ja liiv koristatigi ära.

Kuidas sul tänane päev läks?

Oli proov ja pärast seda käisin Pagari tänava muuseumis KGB keldreid vaatamas. Loe edasi Dmitri Jegorov : „KGB? Ei ole mõtet taas kinnitada, et lumi on valge!” →

Eeva Talsit iseloomustab kõige enam sõna elurõõm. See ka, kuidas ta räägib me pärimusmuusika juurte juurde jõudmisest ja nüüdse maailma keerdkäikudest.

Ansambli Curly Strings ja Eeva Talsi rahvalauluks on saanud Kristiina Ehini sõnadel lugu, kus kõigile pähe kulunud rida „et saada pruuniks teiseks juuniks”. Laulja ütleb, et seda „Kauges külas” laulu esitades mõtleb ta, ilmselt nagu ka kõik teised, omaenese südame maakohale ja mälestustele.

Eeva Talsi on varem öelnud, et ta pandi juba kolmeaastaselt viiulit õppima. Mulle ütleb, et oli suurem, et sai kohe neli. Küsimuse peale, kas nad mehega on mõelnud, mis pilli nende laps võiks õppida, vastab noor naine: „Ta on ikka väga pisike veel. Ühel päeval mõtlesin, et tal võiks olla pisike mandoliin ja pisike viiul. Päris pillid. Siis tal oleks võimalus, kui [abikaasa] Villu harjutab, ka kampa lüüa. Küll ta siis ise otsustab. Kui tal vähegi huvi tekib, saab ta siinsamas kodus seda nagunii õppida.” Eva Talsi ise läks õppima n-ö kogemata – õde läks ja tema lükati ka komisjoni ette, uksest sisse. „Nüüd, täiskasvanuna mõtlen, et on pille, mida võib hakata õppima mistahes eas. Kunagi ei ole hilja. Peaasi on tahta.” Loe edasi Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima →

Vanemuise teatri direktor Kristiina Alliksaar käib tänaseni tihti teatrites etendusi vaatamas ja samas õpib ülikoolis ainet, kus räägitakse tehnoloogialõksudest, millest pääsemiseks polegi tagasiteed.

Vanemuise teatri direktor ütleb, nagu paljud temavanused teatrini jõudnud inimesed, et tema teatriusk ja -armastus tulid läbi televiisori. Kristiina Alliksaar arvab, et suured teatrid ei ole halvas olukorras: „Suured teatrid on turvatud, pigem me muretseme ka etendusasutuste liidus väikeste pärast. Väikestel ja vabakutselistel on väga raske. Mitmekesisus on meile ka oluline.” Lähiajal ei juhtu küll midagi katastroofilist, usub direktor: „Eesti teater on rohkem kui 150 aastat vana. Elanud üle mõned sõjad ja katkud. Ei tapa see koroona meid ka.”

Küsin, olles märganud Vanemuise uuslavastuste seas Tiit Palu lavastatud „Niskamäe naisi”, kas teadlikult valitakse kindla peale minevaid tükke. „Muidugi me mõtleme sellele ka,” ütleb Kristiina Alliksaar. „Teater on traditsiooniline kunst ja ma arvan, et aegajalt põhitekstide juurde tagasipöördumine on mõistlik. Selles olukorras, kus sa enam ei suuda infos orienteeruda, ajas, kus kaovad pidepunktid, kõike on palju ja kõik on uus! Siis võib-olla on korraks mõistlik rahuneda ja kuulata teatris vana tõde.”

Saan ma õigesti aru, et sa pead hakkama kohe teatritöötajatele palka maksma ja raha ei ole? Loe edasi Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis →