Vilsandlane Jaan Tätte ütleb, et tema vajadus ennast sõnadega väljendada jääb üha vähemaks. Ja ikka räägib saareelu, enda elu ja maailmamere elusaks.

See on nüüd taas see kord, kui peab ütlema, et ideed on õhus. Neljapäeval ärkasin pisut enne päikesetõusu. Feissbuuki aken hakkas vilgutama, et Silver Sepp teeb osteülekannet. Hakkasin vaatama Vilsandi mere kohale tõusvat päikest, Jaani ja Silverit seal pingil, tuttav paadisild selja taga. Rääkisid vähem, laulsid. Pärastlõunal helistas me lehe tegevtoimetaja (ta seda ülekannet ei olnud näinud – MM) ja küsis, kas ma ei tahaks Jaan Tättelt küsida, mis elu ta elab. Muidugi ma tahtsin.

Jaan! On meri see koht, kuhu kiirustavas maailmas saab ennast ankurdada? Loe edasi Jaan Tätte: ei ole vaja palju sõnu, et maailmast aru saada →

Artur Talvik on juba kaks kuud loonud oma mereäärses kodus Tapurlas permapõlde. Mõelnud, kuidas suurendada elurikkust päriselt, ilma parteilist jama ajamata. Päeval ehitab ja õhtul õpib permapõllu hingeelu, näiteks süsiniku ja lämmastiku võimalikku taskaalu.

Kirjutan siia me jutu algusesse kaks Artur Talviku mõtlema kutsuvat tsitaati, mis tiksusid diktofoni siis, kui me jutt peateemast näiliselt kõrvale kiskus:

– „Meil palju on rääkima hakatud teaduspõhisest maailmast. Ma kogesin seda riigikogus – laua ühes otsas istusid ühed ja teises teised teadlased ja rääkisid 180 kraadi erinevat juttu. Ja saadki aru, et nad on väga kitsa valdkonna spetsialistid. See on suur häda. Ma tänu tütrekesele, kes on kosmoseagentuuris, kuulen, kuidas nemad asjadele lähenevad. Lihtsalt väljendades: kõigele lähenetakse komplekselt. Väga palju mõeldakse sellele, et kui me viimegi inimelu kuhugi teisele planeedile, kuidas siis asjad toimima hakkavad. Loodusteadused, inseneeria, filosoofia, sotsioloogia… Kuidas süsteemid kompleksselt toimivad? Sinnapoole peaks ka meie kooliharidus liikuma. Kui kool teeb permapõllu, siis see ei ole vaid bioloogiaõpetaja sõu. Sinna peaksid sekkuma keemiaõpetaja, kunstiõpetaja… seal peenra ääres saab kõik ained, isegi majanduse ära rääkida. Õpetada tuleb terviklikkust.”

– „Ma ennast ökoloogiks ei pea, aga mõttelaad, see, et kõik kõigega seotud on, see on tähtis. Ka see, et sa oma mõtted saad päris asjadele suunata läbi tegevuse põllul. See ei ole tühjade liigutuste tegemine, vaid lõpuks võiks sulle ka toidu lauale tuua. Põllu peal tekib muu huvi. AK-d enam ei vaata nagu varem ja ma pole mitte midagi kaotanud.”

Ütled, et magasid sisse. Kuidas töötu saab sisse magada? Hea pealkirja saaks…

(Enne kui ma oma lause jõuan lõpetada, viibutab Artur mulle noomivalt sõrme.) Juba aastaid enne Riigikogu tegin oma töid nö kodu baasil. Nüüd vist öeldakse kodukontoris. Mul lapsed küsivad, et issi, miks sa tööl ei käi. Ma neile siis seletan, et näete ju ise, et panen igal hommikul endale traksidega püksid jalga ja lähen põllule. Vahel siiski käin ära ka- merepraktikal. Otsustasin peale Riigikogu endale kutselise kapteni paberid teha. Loe edasi Artur Talvik: Püüdlikult niidetud muru on roheline asfalt →

Uku Uusberg on alates 21. juunist Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Meie telefonivestluse nimetab ta improvisatsiooniks. Mina lisan, et teemaks on elu ja teater koos.

Lepime Uku Uusbergiga kokku, et pikema silmast silma intervjuu teeme mõne aja pärast Raplas ja ta võtab kaasa ka Linnateatri vastse uue direktori Mihkel Kübara. Mõtlen, et poistel on siis põhjust koju tulla – mõlemad Raplast –, ja saan aru, et poistest on mehed saanud juba ammu.

Me telefonivestluse ajal hakkab mu Raela aia kohale kogunema äikesepilvesid ja müristab. Küsin Ukult, kuidas ta suhtub äikesesse. „Äike väga meeldib, Uku on ju äikesejumala nimi,” vastab ta ja on rahul ka sellega, kui teatan, et just täna kuulsin esimest ööbikut meie kandis. „Improviseerime siis,” ütleb Uku ja ma olen nõus.

Ma kuulen, et sul on lõbus tuju.

Mul on tuju selline, et saab öelda – mõõdukas elevus. Ärevust enam ei ole, sellest ajast, kui panin endale kirja, mida ma teha tahan. Ärev oli siis, kui ma veel ei teadnud, kas osalen Linnateatri konkursil, ja siis, kui ma veel ei teadnud, mida ma teen ja mis see on, mida tahaks. Kui olin endale tahtmised kirja pannud ja konkurss algas, muutus kõik reaalseks. Nüüd on võimalik hakata liikuma.

Sinust saab Linnateatri peanäitejuht. Mis vahe on kunstilisel juhil ja peanäitejuhil? Loe edasi Uku Uusberg: on vaja hoida tunnetust, et tasakaal on eesmärk →

Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp ütleb muu hulgas, et see, kas kinopublik pärast piirangute lõppu naaseb kinosaalidesse, sõltub palju riigi antud sõnumist. Kas sõnum ütleb, et see on ohtlik, või hoopis, et see on turvaline.

Edith Sepaga jutuajamist alustades ei osanud ma mõelda, et taas kohtun inimesega, kes on puudutatud filmilavastaja ja -operaatori, filmiprofessor Jüri Sillarti tarkusest ja lehvivast vaimust. Selgub, et täna riiklikku filmiraha jagavat asutust juhtiv naine alustas tööd pärast keskkooli Tallinnfilmis. Lõi alguses klappi. Siis sattus filmi „Äratus”(1989) peale, Jüri Sillarti juurde režissööri assistendiks. Alles hiljem tulid kõrged koolid Poolas ja Suurbritannias, kus ta õppis filmirežissööriks.

Edith räägib Jüri Sillartist ühe iseloomuliku loo, öeldes, et mehel oli selline karisma, et kui ta suu lahti tegi, siis kõik jäid teda kuulama. „Sillartil oli kombeks koolis enne filmide käikulaskmist tudengite käest küsida: „Aga vabandage, palun, milline lõhn on teie filmil?” Sellepeale rääkis närvline tudeng filmi sisust, värvidest,vormist … Siis Sillart küsis uuesti, rahulikult ja vaikselt, et ma saan sellest aru, aga kuidas teie film lõhnab?”

Arvan, et meie vestlusest Edith Sepaga peaks lugejani jõudma mitmesuguseid Eesti filmi lõhnasid.

Kuidas meie filmiseltskond võttis vastu teate, et plaanitud kinolinnak jäi riikliku rahastuseta? Loe edasi Edith Sepp: Eesti filmil on loorberipärg peas ja ninast veri väljas →

Üksi olemine annab filmirežissöörile võime võtteplatsil tuhandet pisiasja märgata – nii saab lühidalt kokku võtta pikema jutuajamise režissöör Tanel Toomiga, kes 2019. aastal tuli välja mängufilmiga „Tõde ja õigus“ ning valmistub eeloleval suvel tegema järgmist filmi.

Tudengifilmide Oscari pälvinud ning „Tõe ja õigusega“ rahvusvahelise filmi Oscari eelnimekirja jõudnud Tanel Toom ütleb mu jaoks üsna ootamatult, et ei ole kursis tänavuste Oscarite jagamisega. See kuulub samasse ritta, et talle ei meeldi tegelda mitme asjaga korraga. Ta ütleb, et on nii palju tegemist olnud, et ta on rattalt maas juba paar kuud.

„Kui mõelda, mis see filmiesilinastuste edasilükkamine maksma läheb … Aina uuesti tehakse promokampaaniaid. Kõik kuni Coca-Cola purkide piltideni tuleb uuesti printida. Pudipadi, mis suuremate filmidega kaasas käib. Kui raske see võib samas olla režissöörile, loojale – et sa ei saa panna ühele etapile oma elust punkti. Film saab valmis siis, kui ta on esimest korda ekraanil rahva ees. Kuidas minna edasi, tegelda uue filmiga, kui see punkt on panemata?” arutab Tanel Toom olukorra üle suures filmimaailmas. Ta ise on üsna pea minemas uue filmi võtetele.

Äkki loomingust, inimese loomingust tekib mingi kübemeke juurde niisugust, mis maailmale kübeme kestvust juurde annab? Seda on raske uskuda, aga selle poole püüdma küll peab. Loe edasi Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega →