Elmo Nüganen saab 15. veebruaril 60. Ameti vahetamise pealkiri ei ole sellel lool mitte ainult tähelepanu köitmiseks. Nii ta ise oma seisundit sõnastab ja loomingulist elu ka kirjeldab.

Tuletan Elmole meelde ta lavastust „Jumala narride vennaskond”, kus lõpuks kõik narrid maha löödi ja nad unustada kästi. Elmo arvab, et ega narrid ole ilmast kusagile kadunud. „Need, kes teevad stand-up´i, arvavad, et nemad on. Kuuldes su väidet, et narre ei ole enam, läheksid nad lavale ja rääkisid, et kohtasid ühte narri, kes rääkis, et narre ei ole enam,” ütleb Elmo. Aga sellest me otsesõnu temaga ei räägi.

Mul kuidagi kummitab peas sõnapaar „hingeline katastroof”. Kuidas sellest pääseda?

Ma vist päris ei vasta su küsimusele, sest ma ei oska vastata, aga puudutan seda teemat ehk kaudselt. Olen muutnud professiooni, vahetanud ametit. See tundub võib-olla kummaline, aga ma ise tunnen seda iga päev – nii on.

Loe edasi Elmo Nüganen vahetab ametit →

Korras nagu Norras! See me peades kõlksuv riimuv väljend saab õige sisu pärast jutuajamist Vaba Lava uue kuraatori Harald Rosenstrømiga (36) – Oslos sündinud, aga Moskvas näitkunsti õppinud mehega.

Küsimusele, kas Norra teatris on ka tsensuuri, vastab Rosenstrøm isegi üllatunult: „Ei-ei!“ Ja lisab samas: „Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Meil ei ole küsimus tsensuuris, vaid selles, et oleme poliitkorrektsed. Ja kui sul on teistsugune arvamus asjadest, siis sind tabab üldine hukkamõist.”

Harald, sa oled pärit Norra pealinnast. Aga praegu ajame juttu minu kodulinnas Raplas, kus elab nii 5000 inimest…

Loe edasi Vaba Lava norralasest kuraator: korralikkus teeb kultuurielu vaesemaks →

Vaba Lava juht Märt Meos ütleb, et hetkel on käsil kahe lavastuse proovid, mille esietendused on kavandatud Narva. See on riskile minek, sest me jutuajamise ajal pole veel teada, kas ja kui suure summaga riik Vaba Lava tegevust tänavu toetab.

Veebruaris on Narvas plaanitud esietenduma dokumentaallavastused kahest suurmehest – vesinikupommi ühest loojast, akadeemik Andrei Sahharovist ja maailmakuulsast Tartu semiootikust Juri Lotmanist.

Märt Meos, kes on ühtlasi väiketeatri R.A.A.A.M. omanik ja produtsent, räägib hakatuseks loo sellest, kuidas Venemaal staari staatusse tõusnud Julia Augi värske lavastuse „Ema, kas meie kass on ka juut?” võttis Eesti juudikogukond omaks. Rahunesid ka need, kes suvelõpul protestisid Narva Vabaduse festivalil etendunud „Mein Kampf” vastu juba enne, kui seda Narvas mängiti. Selle lavastuse vastu on juba huvi üles näidatud nii Moskvast kui Tel Avivist.

Julia Augi detsembris Tallinnas esietendunud lavastust mängitakse sel laupäeval ka Narvas. Julia Aug teeb sellel etendusel ise sünkroontõlget ja kohtub pärast etendust oma kodulinna vaatajatega.

Loe edasi Märt Meos: Loodan, et ka riigile on tähtis eestikeelse eesti kultuuri kohalolu Narvas →

Praegusel äreval ja hirmutaval ajal annavad inimestele hingetuge emake loodus ja huumor, ütleb Hardi Volmer. Ometi juhtus nii, et just sellisel hetkel valmis tal film, mis viib vaataja kalmistute maailma.

Hardi räägib, et oli nädal tagasi kitsekestele oma aia külge lakukivi pannud, aga need kurivaimud pole seda veel üles leidnud. Mina saan talle sekundeerida jutuga oma aiast, kus kitsekari on üles leidnud mu laiskusest suure õunapuu alla jäänud õunad ja nüüd neid söömas käib. Räägime ka karudest ja ilvestest. „Mul on põdrad. Nüüd pidi karusid palju olema. Ma neid ei ole veel näinud. Ilm on ikka täiesti hukas!“

No usun, et ka sind ajab muigama, et alustame oma juttu valguse tulekust hommikul ja kitsekestest akende all. Ealised iseärasused? 30 aastat tagasi oleksime kohe kultuuril sarvist kinni haaranud.

Ei tea. Ajad on ärevad. Hirm on kõigil naha vahel. Me ei tarvitse seda teadvustada, see on selline alateadlik hirmuseisund. See leiab ju erinevaid väljendusi. Võimalik, et rääkida sellistest ilusatest loodusnähtustest enda ümber – see on ka mingil määral sublimatsioon. Et mitte rääkida hirmsatest asjadest. See on hästi loomulik, praegu eriti.

Loe edasi Hardi Volmer: Hingekaamose vastu aitab huumor →

Perearst Karmen Joller on viimaste aastatel sage külaline me kõigi kodudes – olgu leheveergudel või teleekraanil ikka koroonaviirusest rääkimas. Mida peab ta tähtsaks oma igapäevatöös? Millistena paistavad inimeste nüüdsed elud ja mured perearstikabinetis?

Lepime doktor Jolleriga kokku, et räägime arvuti videoaknas. Näeme teineteist, kuulame ja kuuleme. Ta ütleb, et jõuab arvuti ette kella kolmeks. Kui ma siis ühendust võtan, istub perearst Karmen hoopis autos. Abiliseks nutitelefon.

Selgub, et tal on töö juures kauem aega läinud. Ta on rutanud autosse, aga see on lume all. Ja siis ta mulle ikka väga naiselikult seletab, kuidas tal on puhastamiseks hari küll, aga ta ei tea, kuhu selle kevadel pani. Mina kuidagi unustan ära, et räägin arstiga. Noomin teda, et nüüd siis konutab külmas autos. Tema ütleb, nagu lapsed tavaliselt, et „ei, mul ei ole külm“.

Telefonipilt on üsna kvaliteetne. Doktor Joller pakub, et räägime, auto sulab selle ajaga lume alt välja. No kui doktor ütleb, et ta haigeks ei jää, siis mis saab mul sel moel rääkimise vastu olla.

Kallis doktor, kuidas vanainimene peab autot puhastama, kui selg haige on?

Loe edasi Kuidas me perearst Karmen Jolleriga tema auto lume alt välja rääkisime →

Inimkond peab asuma oma saasta koristama, muidu upume väljaheidetesse. Nii võtab akadeemik Jaak Aaviksoo kokku rohepöörde sisu. See nõuab aega ja raha, aga puu otsa tagasi inimkond minema ei pea.

Mitu päeva enne Jaak Aaviksooga kokku lepitud rohepöördeteemalist vestlust on mul tunne, nagu läheksin matemaatikaeksamile. Kusjuures olen isegi õppinud, aga tean, et ma midagi ei tea. Rahustan ennast, et kuule, mees, võta seda mitte nagu eksamit, vaid kui konsultatsiooni. Ütlen seda kõike ka Jaak Aaviksoole ja see ajab ta mõnusalt naerma.

Tunnistan, et Jaak Aaviksoo võiks olla väga hea õpetaja. Ta käitub kuidagi nii, et hirm rumal olla kaob ja uudishimu teada saada kasvab.

Rohepööre on mõeldud selleks, et hoida ära kliimakatastroofe. Oskate te ajaloos tagasi vaadates öelda, kui palju on inimesed mitmesuguste pöörete alguses osanud ette mõelda?

Ma ei tea. Olen natuke viimasel ajal uurinud, mis ajaloos juhtunud on. Maakera on lõplik ja seda ei pruugi jätkuda igavesti ja kõigile … Ehk esimene, kes sellele 200 aastat tagasi tähelepanu juhtis, oli Thomas Robert Malthus. Ta ütles, et toit saab otsa, kui me rahvastik kogu aeg kasvab.

Väga suurt mõju Malthuse öeldu ei omanud, välja arvatud Nõukogude Liidus, kus malthusianism neeti maapõhja. Öeldi, et sotsialism vabastab meid kõikidest probleemidest ja loodus tuleb allutada.

Eks ole olnud teisi hoiatajaid veel, aga ma arvan, et kõige suurem ärataja oli Rooma Klubi. Nende raport „Kasvu piirid”.

Loe edasi Jaak Aaviksoo rohepöördest: inimkond upub oma väljaheidetesse →