Lapsed saadetakse ohtusse paika, ise minnakse kodumaad kaitsma. Seda koges Poola piiril Ukraina põgenikke aidanud Aivar Simmermann. „Sain kinnitust, et seda rahvast ei murra.“
Simmermann räägib loo: „On päikesepaisteline päev. Tulevad Poola poolt kolm meest. Rohelistes, pisut sõdurimundreid meenutavas riietuses. Üks neist selline pisike, 1.56 pikk, sama pika habemega nagu sul. Punase habemega. Teine on kahemeetrine vibalik, hästi kõhn. Kolmas umbes 65aastane tõeline sõdur, kellel oli tohutu suur, 1.80 pikk kott seljas. Kõigi õlal on embleem, millel Läti lipp ja sinna ka kirjutatud maa nimi, kust nad tulevad – Latvia. Jalgsi tulevad. Politsei küsib: “Kuhu te lähete?“ Vastus: „Ukrainasse Putinit tapma.” Seletatakse siis, et jalgsi ei saa minna, peab auto leidma. Neil on selline samm sees, et nad oleksid jalgsi Kiievini läinud. Võimas energia. Politsei küsib, mis selles suures kotis on. Vana sõjamees vastab, et see on “kitarr Putinile”. Kui ma oleksin Vene sõdur, siis nende meestega ma metsateel kohtuda ei tahaks. Selliseid selge sõnumi ja võidutahtega mehi seal nägin.”
Eestis õppejõu ja superviisorina töötav Moreno Keskus MTÜ tegevliige, endine näitleja Aivar Simmermann aitas sõjapõgenikke kriisiabiga pea kümme päeva Poola-Ukraina piiril. Küsimusele, kuidas ta sinna sattus, vastas mees, et sellistesse kohtadesse ei satuta.
Vaatamata sõjale tuleb jääda mõistusse juurde, panna ära põrandaliistud ja katta õhtusöögilaud, ütleb Uue Teatri juht ja lavastaja Ivar Põllu. „Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu. Hirm tapab, kui lased ta endale peale.“
Hirmudest, vägivallast ja Vene võimust räägib ka Ivar Põllu läinud suvel Peipsi-äärses Kolkjas lavastatud vanausuliste lugu „Serafima + Bogdan”. See on nüüd, teatripäeva eel pälvinud kolm teatri aastaauhindade nominatsiooni – parima lavastaja, kunstniku ja meespeaosa kategoorias.
Kas alanud sõda Ukrainas muutis sinu jaoks ja ehk ka üldisemalt teatri, kunsti, kultuuri tähendusi?
„Lapsena ma sellest unistasin, et oleks mul elu nagu filmis… säh sulle, ela nii!” kirjutab mulle filmirežissöör Andres Puustusmaa, kui talle ringiga koju tagasi jõudmise puhul palju õnne soovin. „Aitäh, Margus… elu on kummaline…” Me ei räägi otsesõnu sellest, et Andres koos perega sisuliselt põgenes Venemaalt ja Moskvast.
See jutt on aetud 13. märtsi, pühapäeva hommikul. Andres Puustusmaa on olnud kodus – Eestis ja Tallinnas viies päev. Meie tutvus Andresega algas 2008. aastal. Tema kiirustas Moskva rongile. Tookord oli Balti jaamas teisel korrusel veel restoran ja seal suitsuruumis tegime esimese intervjuu. Olen selle pealkirjaks pannud „Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist”.
Kui Andresele helistan nüüd, siis ta ei võta toru. Helistab tagasi ja ütleb, et Moskvas tekkinud reaktsioon kestab – mitte võtta vastu võõraid kõnesid. „Ikka pean endale veel meelde tuletama, et olen Eestis.”
Ma ei tea, kas sult keegi avalikult ka küsis, mis sul maha jäi. Pooleli tööd, kinnisvara…
Seda jah ei ole veel küsitud… tööd jäid pooleli ja noh, kogu „asjade” maailm. Näitlejana sai nüüd viimasel ajal kah tehtud… heh, veider kõik ja kohutav.
Näitleja Julia Aug kirjutab mulle kolmapäeva, 2. märtsi hommikul Moskvast: „ Õudus! Meil algas massiline vallandamine. Vallandatakse neid, kes on olnud avalikult sõja vastu.” Käib jutt, et Vene riigiduuma võtab neljapäeval vastu riigireetmise seaduse. Tagasiulatuvalt kuni 20 aasta kohta. „Ma ilmsesti olen kõigis selle seaduse punktides süüdi.”
Venemaal Ukraina sõja vastu sõna võtnud Julia Aug on enne seda kirja mitu päeva hoogu võtnud, et mu küsimustele vastata. Minu hirm, meie ühine väike hirm on samas, et Venemaa sulgeb interneti.
Vaadates Julia Augi eelmise aasta lõpus esietendunud lavastust „Ema kas meie kass on ka juut”, mõtlesin ma oma vaatamismõtteid kokku võtvalt, et see, mis nägin, on mateeriasse kootud palve.
Kui seda talle ütlesin rääkis ta mulle ta mõtted seda lavastust tehes, ikka jõudsid selleni, et Venemaa on naasmas 1937-1938 suure terrori ja repressioonide aega. „Aga me keegi ei tahtnud seda uskuda.” ütles Julia Aug.
Kuidas vene kultuuriinimesed teate Ukraina sõjast vastu võtsid?
Mistahes filmi põhifookuses on alati inimene. Nii ütleb Eesti Filmi Instituudi dokumentaalfilmide ekspert Filipp Kruusvall. Portreefilm on ta sõnul aga nagu portreemaal kujutavas kunstis – film, mis jäädvustab üht kompaktset hetke inimese elus.
Jaan Tootseni foto.
„Kui see on meisterlikult tehtud, siis sellest õhkab suuremat tähendusrikkust,“ jätkab Kruusvall. „Hea kunstnik oskab avada karakterit.” Portreefilmide hulka kuuluvad ka eluloofilmid.
Eesti filmi andmebaas annab otsingusõnale „portreefilm“ filmitegemise algusest kuni tänaseni vastuseks, et selliseid filme on tehtud 747. Filme on tehtud tuntud inimestest, kirjanikest, kunstnikest, heliloojatest ja näitlejatest. Riigimeestest ja diplomaatidest. Teadlastest, sportlastest ja treeneritest. Samas ei ole unustatud ka lihtsalt huvitavaid ja erakordseid inimesi, kes on ehk saanud tuntuks just tänu sellele, et filmitegijad nad üles on leidnud.
Pikemas jutuajamises filmikriitik Tristan Priimäega jõuame sedastuseni: „Hea režissöör teeb enamasti hea portreefilmi, keskpärane teeb korraliku käsitöö. Vahe on selles, kas tehakse kino või kinokunsti. Tegija isiksusest oleneb pea kõik!”
Koroonaaeg ja filmivaataja
Dokiekspert Filipp Kruusvall ütleb, et filmile on koroonaaeg mõjunud vastuoluliselt. Ühest küljest on inimesed hakanud palju rohkem filme vaatama kodudes, mitte kinos. See on isegi tore, et on tekkinud sellised võimalused, aga just see on kogu maailmas löögi alla seadnud sõltumatu kino.
„Muutus on olnud dramaatiline,“ tõdeb Kruusvall. „Vahetult enne koroona tulekut lõid Eesti filmid aina rekordeid.” Ta toob võrdluseks läinud sajandi üheksakümnendad, kui kinos käidi vähe. „Kui üks Eesti film kogus keskmise raamatu tiraaži suuruse arvu – 1000 vaatajat –, oli juba hästi.”
2018.–2019. aastal olid vaatajanumbrid mitu korda suuremad. Portreefilmi silmas pidades tegi võimsa rekordi film Ott Tänakust, mis kogus kinodest ligi 100 000 vaatajat. See pani hämmelduma isegi suurte riikide filmimaailma esindajad. „Kuidas see võimalik on?! Ka Jaan Tootseni film Fred Jüssist – „Olemise ilu” – kogus kinodes 57 000 vaatajat. Nõnda, et võib öelda: sellised vaatajanumbrid hakkasid kujunema normiks,” nendib Kruusvall. Kokkuvõttes oli selleks ajaks saanud normaalsuseks, et korralik dokfilm tõi saali vähemalt 5000 vaatajat. Koroonaaeg tekitas aga kinos käimisse uue reaalsuse.
Samas on filmide tegemine Eestis ka kõige raskemal ajal jätkunud. „Filme tehakse, aga probleemiks on saanud see, kuidas saada inimesed tagasi kinodesse või siis kodumaiseid filme vaatama arvutiekraanilt,” arutleb Kruusvall.
Kino on kunst
Kino on kunst, ka dokumentaalfilm. Filipp Kruusvall räägib, et on olemas telelikud eluloofilmid, mille ülesanne on anda põhjalik ja informatsiooni täis pilt sellest inimesest, keda portreteeritakse. „Tinglikult lapsepõlvest kuni praeguse hetkeni,“ selgitab ta. „Selle filmi juurde kuulub palju fotosid, kaasteeliste mälestused, erinevad faktid.” Niisugust filmi võib teha lihtsalt või jõuda kõrge kunstilise üldistuseni. Kruusvall toob kunstilise kõrgtaseme näiteks Marianne Kõrveri dokumentaalfilmid Olev Subbist ja Konrad Mägist. Viimase aja eluloofilmide hulka arvab Kruusvall näiteks filmi Rein Rannapist ja filmi Ülo Soosterist, kus antakse hea ülevaade persooni kujunemise loost ja loomingust.
Kui rääkida uutest filmidest, siis on Kruusvalli sõnul tulemas kaks filmi, mis puudutavad sama ajastut. Üks on Rainer Sarneti dokfilm Vaino Vahingust. See esilinastus PÖFFil, kuid kinodesse alles jõuab. Teine film on Evald Hermakülast, filmi tegijaks Maria Avdjuško. „Mõlemad filmid otsivad müsteeriumi. Otsivad vastust küsimusele, miks need mehed elasid just sellist elu, nagu nad elasid. Ja lõpetasid, nagu nad lõpetasid. Ühtlasi – selleks, et seda avada, leidsid mõlemad režissöörid, et pole võimalik mööda minna kontekstist, eluloost.”
Dokiekspert räägib ka sellisest kinoportree tegemise võimalusest, kus me vaatame filmi ära, aga ei saa midagi teada peategelase eluloost. See kõik jäetakse kaadri taha. Ja kui film tekitab huvi, siis vaataja saab ise uurida. „Selliseks näiteks on Fred Jüssi film, mis keskendub mõnele episoodile tema elust. Samas annab edasi Jüssi elutunnetust.” Teiseks näiteks samast vallast toob Kruusvall portreefilmi Mehis Heinsaarest, mille tegid Katrin Rannastu ja Joosep Matjus. „Me selles filmis ei saa Heinsaarest teada mingeid eluloolisi fakte, aga mulle tundub, et saame pihta Mehis Heinsaare elustiilile ja maailmatunnetusele.”
„Talu”
Veel ühe hea portreefilmi näite toob Filipp Kruusvall just Maalehest mõeldes. Nimelt tegi režissöör Peep Puks 1988. aastal portreefilmi Maalehe legendaarsest ajakirjanikust Olev Antonist. Doki nimeks on „Talu”. „Vapustav film. Selge ja väga kitsa fookusega. Filmilugu mehest, kes töötas ja elas linnas, aga kelle jaoks maatöö oli äärmiselt tähtis. Peep Puks filmis, kuidas Olev Anton käis suviti Jakobsoni talumuuseumis maatöid tegemas. Sellest filmist vaatab vastu kaugete aegade kaja.” Kaugete aegade kaja sellepärast, et seda kõike enam pole. Juba filmimise ajal ei olnud.
„Väga mitu kihti veelahet ja väärtusi. Omamoodi maagiline. Mees, kes teeb maatööd ja paneb selleks selga puhtad riided. Triiksärgi rinnataskus märkmik ja kamm …” Film annab edasi Olev Antoni suhtumise, et maatöö on püha. „See film on digitaliseeritud. Ja oleks väga põnev vaatamine, ma usun, väga paljude jaoks.”
Formaatide murdmine
Pingeväljade aednik.
Küsin Filipp Kruusvallilt, kas Eesti režissöörid tahavad portreefilme teha, ja saan vastuseks, et tahavad. Eesti Filmi Instituut saab palju taotlusi erinevate portreefilmide rahastamiseks. Lisaks on loodud portreefilmide konkurss, selle korraldajad on Eesti Filmi Instituut, Kultuurkapital ja Rahvusringhääling. ERR on sellesse konkurssi kaasatud ka kui võimaluse pakkuja valminud filmi laiemaks leviks. „Meie huvi on see, et portreedokke saaks iga hetk näha ja vaadata. ETV annab selle võimaluse, lastes filmi eetrisse. Lisaks kordused ja Jupiter.”
Toetuse jagamisel on tähtsad kultuurilugu puudutavad filmid. Näiteks film Betti Alverist. See on selline portreefilm, mida saab kasutada ka koolides õppematerjalina. Sellistel filmidel ehk ei pruugi olla laia vaatajaskonda. „Aga kui see on vähemalt teatud grupi jaoks väga oluline, siis tasub seda filmi teha. Ka ajaloo tarbeks – see on kui kui ajastudokument, kui mälestus,” selgitab Kruusvall toetamise põhimõtteid.
Raha eraldamise teine printsiip on, et film oleks kõnekas just nüüd. „Üks dokumentalistika eesmärke on peegeldada ja lahti mõtestada praegust ajahetke. See mõtestaja ei pruugi alati olla laialt tuntud. Portreteeritav võib olla inimene, keda ei iseloomustata vaid vooruste, vaid ka pahede kaudu.”
Kruusvall toob välja ka kolmanda filmide rahastamise printsiibi, milleks on kunst ise. „Anda võimalus filmikunstialasteks eksperimentideks, et selle kaudu õnnestuks leida mõni filmikeele uus tahk. Anda võimalus filmikunsti arenguks. Et formaadid murduks.” Rahajagajate lootus on siis see, et tehakse sellise käsitlusega film, mida ei ole kunagi varem tehtud.
Meie Artur
Kui otsida Eesti portreefilmi juuri, siis peab Filipp Kruusvall üheks esimeseks meie portreefilmiks Grigori Kromanovi ainsat dokumentaalfilmi „Meie Artur”, mis pärit aastast 1968. See on film Artur Rinnest. „Ka see film ei ole eluloofilm, ilmselt juba seetõttu, et Artur Rinne elulugu ei olnud tolle aja tavade järgi esitletav. See poleks olnud poliitkorrektne. Film jälgib Rinnet ja selles filmis on eriti tähtsad otsekohesed dialoogid. Selles filmis räägitakse ka Eesti Vabariigist ja Siberi vangilaagritest. See kõik on muidugi sordiini all, aga tuleb siiski läbi.” Kui sellele filmile mõelda, siis on selles tabatud ajastu ja ajalugu, lisaks koloriitsele Rinnele.
Portreefilmi ajaloo peale mõeldes nimetab Kruusvall ka Andres Söödi filme ja Mati Põldre filmi „Perpetuum mobile” Jaan Taltsist. Ka see film valmis 1968. aastal.
Mida oodata?
Hetkel jookseb kinodes film Raul Vaiksoost. Vaino Vahingu film peaks kinodesse jõudama 16. veebruaril. Evald Hermaküla filmide tasub oodata …
Oodata tasub ka Sulev Keeduse filmi helilooja Galina Grigorjevast. See helilooja on pärit Krimmist Simferopolist. Õppinud on ka Lepo Sumera juures magistriõppes. Kirjutab õigeusutekstidel ja filosoofial põhinevat muusikat.
Sandra Jõgeva teeb filmi kunstnik Mare Trallast. Hardi Volmer teeb endast autoportreefilmi. Portreefilm valmib Marju Länikust. Valmimas on film Liidia Rahulast.
Film on tulekul ka ansamblist Kukerpillid. Kukerpillide filmi kommenteerides ütleb Filipp Kruusvall, et see ei jutusta Kukerpillide elulugu läbi aastakümnete, vaid keskendub perioodile, kus nad tulevad välja uue kontsertkavaga.
Viimasel konkursil rahastati filme skulptor Seaküla Simsonist, kunstnik Kaarel Kurismaast, teadlasest Tarmo Soomerest ja muusik Henrik Sal-Sallerist.
„Erinevad karakterid ja erinevad käsitlused. Jääb üle vaid loota, et kinod avanevad ja inimesed tulevad kinodesse,” võtab Kruusvall lähiaasta portreefilmisaagi kokku.
Eraldi:
Kust tuleb raha
Eesti Filmi Instituudi (EFI), Kultuurkapitali ja ERRi koostöös kuulutati esimene portreefilmide konkurss välja 2016. aastal ning iga aasta on välja valitud viis-kuus uut portreefilmi. Seal on portreefilmi eelarve 30 000 eurot.
Kuid portree- või eluloofilme tehakse muidugi ka väljaspool konkurssi, EFI või Kultuurkapitali nii-öelda tavapärase filmirahastuse raames.
Armastuse käsk on üleüldine
Jaan Tootsen
Ma olen alati mõelnud, et mul on elus olnud kolm põhiküsimust, mis kehtivad žanrite-üleselt. Mis on reaalsus? Mis on teadvus? Kes on inimene? Kõik taandub neile kolmele suurele küsimusele. Lapselikult öeldes on see elu mõtte küsimus. Portreefilme vaadates on mul suurepärane võimalus vaadata, kuidas keegi on selle eluülesande enda jaoks lahendanud. Meile tundub, et oleme väga erinevad, aga teistpidi oleme hästi sarnased. Meie mured on sarnased, rõõmud on sarnased.
Eesti kultuuri mõttes me lihtsalt peame tegema oma suurkujudest filme. Naistest võiks filme rohkem olla. Teed, kellest sa teed filmi, aga oma peategelast pead sa armastama, nii nagu ta on – isegi kui tema loomus on väga vastuoluline. Laiemalt võttes – armastuse käsk on üleüldine. On inimkonnale antud.
Kas nähtusest tehtud dokfilm on kuidagi parem kui portreefilm? Mind üllatab, kui keegi peab portreefilmide žanri kuidagi alaväärtuslikuks. Portreefilmid on tihtipeale tehtud väikese eelarvega ja mõnikord jäävadki kusagile telesaate ja suure filmi vahepeale. Ehk sellepärast võib jääda selline mulje.
Kui kirjutad praegu portreefilmidest, siis mu meelest on lausa kohustuslik vaadata Rainer Sarneti filmi Vaino Vahingust – „Vaino Vahingu päevaraamat”. Kui olin seda filmi näinud, mõtlesin, kellest see oli. See on film oligi meist endist. Hea filmi puhul on ikka nii, et vaatad teise lugu, aga pöörad pilgu iseendasse. Parimal juhul tekib üldistus, mis ongi kunsti eesmärk. Vaatasin Vahingu Kristuse kannatusi ja tundsin, et selles on suur üldistav jõud.
Vaino Vahing oli psühhiaatrist kirjanik. Oli 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate teatriuuendajate lähedal. Mu meelest kehtib see, et mäng avab me tõelist olemist paremini kui püüd käituda väga normaalselt, läbi aegade. Lapsed mängivad. Rainer Sarneti film Vahingust on mänguline ja mängust ennekõike.
Film Vahingust on film isiksusest, isiksustest, hullust geeniusest, ühest ajastust… on sellega ka omaette kunstiteos. On mängu ülistus!
Suur kujund on mu jaoks just see oma elu dramatiseerimise püüe ja ehk isegi teadmine, et meie kõigi eludel on oma pealtvaatajad. Iseasi, kas me sellest hoolime. Ja kui hoolime: kas siis suudame olla ise või mängime kedagi teist.
