Miks muudab sõda keelekasutuse väga ropuks, tuues venekeelse kolmetähelise sõna n-ö ametlikku kõnepruuki? Miks on sõjaaja naljad paljude jaoks piiri peal või isegi üle selle? Psühholoog Andero Uusberg ütleb, et nali aitab kontrollida emotsioone ja roppus võib olla rohi isegi füüsilise valu vastu.

Kas roppus võib olla kunstivorm?

Kunst kipub vahel ropp olema, aga pelgalt roppusest tervet eraldi vormi kokku vist ikka ei saa. Aga ma tegelikult ei tea, see pole minu valdkond.

Seoses sõjaga Ukrainas on kasvanud sõjateemaliste naljade hulk. Anekdoodid, meemid…

Kas on teemasid, mis võiksid olla tabuteemad, aga pole?

Iga üksiku inimese jaoks on see piir selge – mõni nali on naljaks, teine enam pole. Probleem on muidugi selles, et need piirid on erinevatel inimestel natuke erinevas kohas. Tabuks kujuneb vahest see, mis on pea kõigile üle piiri. Seda kuidagi ülalt alla dikteerida pole mu meelest vaja, kogukond loksutab selle ise paika.

Milline on nalja osa inimese ja ühiskonna intelligentsuse kujunemisel?

Ma suure osa vastusest jään siin võlgu, tean et seda on uuritud, aga ma pole teemaga kursis.

Kui intelligentsuse osaks pidada ka võimet oma tunnetega toime tulla, siis nalja seda rolli oskan paremini näha. Nali on vana ja toimiv viis oma emotsiooni reguleerida – valus või hirmus või vastik olukord enda jaoks ümber mõtestada.

Paistab et paljud sõjanaljad kannavad muuhulgas seda ülesannet. Kui ma mõtlen, kuidas Vene sõjalaev saadeti mere põhja erioperatsioonile, siis täidab mu mõtteid justkui seiklusfilmilik muhe maailm, kus ei ole hetkeks fookuses vahetu inimlik kannatus.

Plahvatuslikult on suurenenud venekeelsete roppuste hulk, mis paisatakse avalikkusesse. Ka kohtab kaitsekõnesid ebaviisakusele – et roppusest saab väestatud väljend või sõna. On see võimalik?

Kunagi vändati Ameerikas tõsielusarja „Müüdimurdjad“, kus vahvad insenerid testisid eksperimentaalselt erinevaid linnalegende. Ühes episoodis võtsid nad ette väite, et ropendamine leevendab valu. Test nägi välja umbes nii, et katseisikud surusid käe jääkülma vette ja pidid seda seal hoidma, nii kaua kui suudavad. Ühes katsetingimuses võisid nad samal ajal ropendada, teises mitte. Nad leidsid minu mäletamist mööda, et ropendajad suutsid kätt kauem valusas vees hoida. See katse ei vasta küll kõigile teaduse kriteeriumidele, aga võimalik, et ropendamine tõesti aitab ebameeldivaid tundeid paremini taluda.

Nii et ma ei tea, kas roppus annab sõnale väge, aga ütlejal hakkab sellest natuke kergem küll.

Kes määrab praeguses maailmas maitse kujunemise? Kas kirjanduse asemel teeb seda sotsiaalvõrgustikes leviv? Mida tähendab see tulevikule?

Mõnes mõttes on maitse alati kujunenud sotsiaalses võrgustikus, lihtsalt analoogses, mitte digitaalses. Maitsel on vähemalt kaks olulist allikat: see, mis meeldib enamusele, ja see, mis meeldib neile, kelle moodi ma tahan olla. Need mõlemad on sotsiaalses võrgustikus tajutavad suurused.

On olnud aegu, kui see, mis meeldib enamusele ja neile, kelle moodi ma tahan olla, keerles rohkem kirjanduse ümber kui praegu. Veel enne digitaalseid sotsiaalvõrgustikke tõukas kirjanduse troonilt ilmselt televisioon. Aga jah, praegu kasvab peale põlvkondi, kelle on peamine vahendatud kogemuse allikas on sotsiaalmeediast leitu.

Samas muidugi levivivad sotsiaalmeedia sees ikka vanad meediumid – audiovideo, ajakirjandus, ka kirjandus. Suurte sotsiaalvõrgustike erinevates alavõrgustikes või mullides on need muidugi erinevalt olulised, kirjanduslikud postitused põrkavad ringi üsna väikestes mullides.

Kas see, mis toimub hetkel naljade maailmas, on võrreldav millegi minevikus nähtuga või on niisuguse labasuse pealetung esmakordne? Saad tuua mõne näite?

Seda ma ei tea kahjuks, aga väga hea küsimus. Näiteks, kuidas muutusid naljad maailmasõdade ajal?

Mida tähendab naer läbi pisarate su jaoks?

Mulle seostub see ennekõike nalja emotsiooni reguleeriva funktsiooniga, millest enne rääkisin.

Kas see, kuhu suunas me oma naljategemise maailmas liigume, lõhub inimpsüühikat või hoopis tervendab?

Ma tegelikult ei tea, kas naljadel on mingi selge suund või on muutused mitmemõõtmelisemad. Üks mõõde, mis ehk hakkab silma, on see, kuidas huumor võtab ette järjest uusi tabusid või tootemeid.

Tootemiks võiks pidada väärtusi, millele ühiskonnas küsimata alla kirjutatakse. Üks selline on näiteks romantiline armastus – igaühe jaoks on kuskil see õige, kellega olla õnnelik aegade lõpuni. Selle tootemi loori kergitamine, armastuse tegelikkuse näitamine, on näiteks püstijalakomöödia üks tööhobuseid. Aga see ei ole enam kuigi värske. Seepärast otsivad koomikud järgmiseid tootemeid, mida ümber lükata. Näiteks olen sattunud kuulama väga naljakaid kavasid, mis tõmbavad vanemliku armastus tootemil – et lapsed on elu õied – mõnuga vaiba alt.

Mulle üldiselt tundub, et tootemite ja tabude nügimine on pigem hea kui halb. Ja ilmselt peegeldab see rohkem ühiskonna laiemaid protsesse, nii et huumorist kokkuvõttes väga palju ei sõltu.

Ilmus Maalehe veebis. Pildid Raivo Tasso ja Argo Ingver.