Ilus ju. 13. märts 2014

Ei tea, kas keegi on kokku lugenud, kui palju on Eestis muusikafestivale? Võiks lugeda ja siis sinna kõrvale panna teatrifestivalide arvu. Teater saaks lakki nagunii. Spordivõistlustega ei tasu hakata võrdlemagi. Milles on asi? Miks me teatrielu päriselt ei laineta, miks ei jätku festivale, et tippe tunnustada ja väärtustada?

Mäletan, kui 2011. aasta suvel Kristiina Ehini ja Silver Sepaga Treimannis, Silveri 400 aastat samas kohas kestnud sünnikodu õuel juttu ajades väitsin, et mõlema tegemised on teatraalsed. Kristiina oli siis just avaldanud luulekogu “Viimane monogaamlane”. Mulle meeldis ja meeldib siiani tema tookordne reaktsioon: “Mis mõttes teatraalne? Ise oled! Minu luuletused ja jutud on kirjutatud südameverega!” Ta jätkas veel, et mõttetu tundub kirjutada midagi sellist, millega sa iseennast ei üllata. Ja et tuleb oma loomuse vastu ka huligaanne olla…

See seostub mul kuulsa lavastaja Adolf Šapiro jutuga, kui ta läinud aasta oktoobris Permis kõneles teatrifestivali Režiiruum noortest teatritegijatest osalejatele: “Kartke selgust, kui alustate. Ebaselgus aktiviseerib arusaamise protsessi. Näiteks ukse võti ‒ kui teil uks avaneb korralikult, siis te enamasti ei tea, milline see võti on, mis ukse avab. Avate ukse, astute tuppa ja elate palju aastaid nii, et ei pööra võtmele mingit tähelepanu. Alles sel hetkel, kui uks ei avane, te vaatate võtit. Vaatate ust, proovite, tegutsete ja küsite, mis lahti on. Kas see võti on vale? Mida temaga peale hakata? Alles siis algab loominguline protsess…”

Loe edasi Saalid on meil täis niikuinii… →

Teheran, 28.jaanuar 2014. See  kaunis pärslanna elab ametlikult aastas 1392.

Foto: Ervin Õunapuu

See lugu ilmus Maalehes.

Natuke ka presidendi nädalatagusest presidendikõnest. Me ei leppinud Ervin Õunapuuga kokku, et ta selle loo jaoks pildistaks Teheranis. Ja ometi…

Lavastaja ja ärimees Peeter Jalakas rääkis hiljuti süvenevast jamast ‒ kultuuri hinnatakse äri kriteeriumite järgi. Ta arvas ka, et äri võiks hoopis enam hinnata loovuse põhjal.

Kõigile tuttav Toots rääkis oma kaaslastele, et tal on kodus koerakutsikas, kes tantsib ja trummi lööb. Toomas Hendrik Ilves kiitis aastapäevakõnes telefoni, mis pildistab ja sünnitusabi annab, kui vaja. President ütles: “Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla. Et on võimalik omandada tuleviku töökohtadel vajalikke teadmisi, näiteks infotehnoloogiaalast, juriidilist või meditsiiniharidust.”

No vaat ja siin muutusin nõutuks. Koer, kes tantsib ja trummi lööb, on tsirkuse koer ja ma ei usu, et ta väga õnnelik on. Ent koer tuleb tantsima ja trummi lööma õpetada! Tänapäeva tsirkuses peaks koer siis nutitelefoniga endale krõbuskid koju tellima. Ehk ongi osal me kaasaegsetest raske aru saada, et kõnelev koer on äri. Telefon, mis inimest juhib, on äri kuubis.

Loe edasi Tulevik ei peaks olema riigieksam näpuharjutustes →

Aiamajas

Jane Bowles

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes

Valguse kujundaja Kalle Karindi (Tallinna Linnateater)

Tõlkinud Kalle Hein

Osades Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Viire Valdma, Marta Laan, Ester Pajusoo, Mari Lill.

Esietendus Draamatetri suures saalis 23. veebruaril 2014

„Aiamajas“ on Draamateatri ja Priit Pedajase tugev lavastus, mis kannab endas just selle teatri väärtusi. Seal ei vigurdata vigurdamise pärast ja lavastusele annavad jõu väga tugevad näitlejatööd.

„Aiamajas“ on naiste lugu. Mitte naistekas. On psühholoogiline emade ja tütarde suhete klaarimine. Kuigi seda kusagil ei rõhutata, on need naised, kes laval kuidagi armastusest ilma jäänud. Mul on selline tunne, et ses on süüdi mehed. Siin saan nüüd julgelt kõigile meestele soovitada: minge vaadake ja mõelge, kas teie olete osanud oma naisi armastada. Nii, et ei oleks koormat, mida kandes emad (ka teie tütarde emad) omasse armastusse vaevlema jäävad, nad vaid oma lastele elavad jne. Elavad veel nii, et see ei lase elada.

Loe edasi Naised ja liivakast ookeani kaldal →

Edward Hopper (1882 -1967) Tuletornimägi.

Vilsandi tuletorn 13, märts 2014.

Loe edasi Mathura: Käe all voogav joon →

Kirjanik Tõnu Õnnepalu teise näidendi “Vennas” nägemine Draamateatri väikeses saalis kinnitab ta eelmise näidendi “Sajand” nägemis- ja lugemiselamusest tekkinud rõõmu, et me dramaturgiasse on mõjusana jõudnud eestimaine eksistentsialism.

Kui eksistentsialism kõige lihtsamalt mõeldes kuulutab inimese olemise mõttetust ja ebatäiuslikkust, otsib üksiku elule mõtet, siis Õnnepalu oma näidendites püüab mõtestada põlvkondade hääbumist ajas. Vaatamata eelkirjeldatu pessimistlikule alatoonile ei anna Õnnepalu oma näidendites elavate tegelaste elule hinnangut, ei näita näpuga ja just see teeb need lood elusaks.

“Sajandis” on minu jaoks peategelasteks klaasveranda, tiibklaver ja triiphoone – valgus, muusika ja maasikad aprillis. “Vennas” aga tõusis mu vaates inimesest tähtsamaks Kaie Mihkelsoni mängitud Hiiu ema kudum (nii otseses kui kaudses mõttes), mis vendasid ja eri maailmasid – Hiiu saart ja New Yorki ühendas.

Loe edasi Männa seemned Hiiumaalt New Yorki →

Teherani linnateateatri (Shahr) kompleks Iraani ajaarvamise järgi aastal 1392, 29. jaanuaril. Selles teatrimajas on viis saali, kus festivalietendusi mängitakse.

Foto: Ervin Õunapuu

Eesti Teater R.A. A.A. M näitetrupp astus menukalt üles Teheranis Iraani suurimal teatrifestivalil Fadjr.

Seekord viis produtsent Märt Meos Teherani Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi Eestis kirjutatud loo ja lavastuse „Kuningas sureb“. Eestis esietendus lavastus 2012. aasta veebruaris. Selles mängivad Külli Reinumägi, Elina Reinhold, Margus Prangel, Egon Nuter ja Raivo E Tamm.

Lavastus, mis Eestis suurt tähelepanu ei äratanud, oli Teheranis lavastaja Homayuni, siinse teatriuuendaja „kurikuulsuse“ tõttu väga fookuses. Mängiti väikeses saalis ja kõik soovijad puupüsti täis ruumi vaatajateks ei mahtunud. Lavastus, mida paljud eestikeelsed teatrivaatajad, mina nende seas, võtsid kui lihtsalt ebaharilikku vormimängu, omandas, taas pean rõhutama, minu jaoks, nüüd ülemaailmse mõõtme. Kogu maailm on hullumaja, mida juhib külmetav kuningas, kes on keelanud ratta ja ringid. Seesama keelaja Kuningas tunnistab loos, et tahaks kuulata ümmarguselt plaadilt üht laulu, aga ta ise on reformidega lasknud plaadid hävitada. Üks reformide alguses antud käsk, et teadlased aretaksid sellised kanad, kes muneksid nelinurkseid mune, ei ole täidetud. Kanad keelduvad munemast…

Loe edasi Teheran soojendas Kuningat →