See hetk, need hetked… Mu meelest lavastavadki head lavastajad sellisid hetki millest räägib “Igatsuse” tark kaunis naine Varja:

“Jah, muidugi … Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha, kuidas Kolja rongilt maha astub ja ringi vaatab… no tead, see hetk, kui sa vaatad kedagi ja see inimene ei tea, et sa teda vaatad… need mõned sekundid, kui inimene on üksi, natuke teistsugune kui muidu, kaitsetu… Enne kui ta jälle riidepuu alla neelab…”.

Oskus taolisis hetki lavale panna on eriline ja alati vaimustav.

Elmoi Nüganen veidi enne kella nelja.    Foto: Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes.

Tallinna Linnateatris esietendus William Boyde näidend „Igatsus“. Elmo Nüganeni lavastuse peategelaseks ongi stseenist stseeni ennast muutev igatsus.

Loe edasi Igatsuse varjundite tundeküllus →

Mõtlen headele inimestele Permis.

Mul on venelased kolmandal korrusel asuva korteri akna taga juba paar kuud. Sõna otseses mõttes. Ja me korteriühistu kaudu maksame selle eest, et nad seal oleksid. Ehitasid akende taha tellingud. Nüüd ronivad iga päev, puhkepäevadeta mööda raudseid redeleid. Kogu aeg koliseb.

Varahommikul panevad nad ka raadio mängima. Lemmikraadiojaam ei ole venekeelne. Kahju, et ei ole, on hoopis me oma kohalik kommertsjaam. Ma kunagi varem pole seda kuulanud. See on eesti kanal, aga lääne muusika. Reklaamid on ka ja kui räägitakse, siis hästi kiiresti, et tapeedile rohkem ruumi jääks. Kohalikkusest annab märku see, et vahel kutsutakse siinsele lauluplatsile Smilersi või Jaagup Kreemi kontserdile, kus külalisena ka mõni me kohalik ansambel kaasa teeb. Seal on ka miski mängud ‒ võitja saab tasuta sisse.

Loe edasi Moraalne lumpen ja venelane akna taga →

Hanereas on kaks hane otsustanud lennata kõrvuti. 

Linde pildistas: Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes.

Kevadel tulevad Eestisse tagasi rändlinnud. Sellest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Tõsi, ma ei tea, kuidas sellega on linnades. Kumb tähtsam on, kas rändlindude, koduaia kuldnoka taastulemine näiteks või Eesti venekeelse elanikonna mõjutamiseks üleeuroopalise meediakanali loomine. Suurem riik kiusab väiksemat, suur vend ja väike vend, suur Peeter ja väike Peeter.

Lindude rändamine on igikestev. Rahvaste rändmine… eks nad on rännanud kogu aeg, aga mu vene sõber, siberlane ütleb, et Venemaalt pole kunagi nii palju inimesi välja rännanud. Isegi kommunistliku oktoobrirevolutisooni eel ja järel lahkus sellelt maalt vähem rahvast. Linnud tulevad koju tagasi, ilmselt on neil see teadmine tiivalöögis ja see on see, mis ei muutu. Venelased, kinnitab mu sõber, just haritud ja ka majanduslikult kindlustatumad lahkujad, ei pea plaani tagasi tulla. Nad lähevad jäädavalt.

Loe edasi Terroristid, separatistid rändlinnud ja valetajad →

Raimond Valgrena. Sulev oleks nüüd just kuuekumneseks saanud.

Ilmus Maalehes. Allpool on Neeme Kuniga, Rein Heinsalu ja Peeter Vähi mõtted.

Sulev Luik oskas järele teha luige häält. Seda kevaditi ja sügiseti me taevas kõlavat igatsuse ja ärateelise häält teevad need luiged, kes meie keele on nimetatud laululuikedeks.

Oli taas üks sügis, kui omal moel kinnitus üks mu mõtteseos Sulev Luigest ja rändlindudest. Olime Pärnumaal Tõstamaa kandis miskipärast. Ja siis kuidagi kutsuti meid Kotkaklubi kokkutulekule.

Leidsime koha üles, astusime uksest sisse ja sattusime kummalise keskustelu keskele. Keegi näitas me jaoks haruldaste looduskaitsealuste mustade toonekurgede pilte ja suur seltskond mehi esitas küsimusi. See oli kui salakeel, kõik näisid piltidel olevate lindudega olevat sinapeal, tundsid neid nägu ja nimesid pidi. Kuidagi on meeles, et Iisraeli lahinglennukid arvestavad oma lende planeerides nende toonekurgede tulemisi ja minemisi.

Loe edasi Sulev Luik – muinajutuvestja, tulnukas, naabripoiss… →

Kindral Laidoner, Ivo Uukivi, ärimees Puhk, Jüri Tiidus, riigivanem Päts, Ain Lutsepp, niiditõmbaja, riigikogu esimees Kaarel Eenpalu, Indrek Sammul ja keskel Centum klubi perenaine proua Krüdner, Harriet Toompere.  Wabadusrist Draamateatris.

Pildistas: Mats Õun (Rohkem pilte Draamateatri koduleheküljel)

Lugu ilmus Maalehes.

Draamateatri uuslavastus „Wabadusrist“ lõhub müüti õndsast kuldsest Pätsi ajast, kus Laidoner juhatas väge.

Kui Indrek Hargla kirjutatud ja Hendrik Toompere Draamateatris lavastatud „Wabadusrist“ läbi saab, siis ilmselt pole ma ainus, kes mõtleb kolmandale ja neljandale vaatusele. Mõtleb sellele, mis me rahvast edasi sai ja saab.

Miks ometi? „Wabadusristi“ lavaaeg hõlmab kuusteist aastat me vabariigi ajaloos. Näidend algab katkega Johan Laidoneri kõnest, mis peetud Riigikogu saalis 1924. aastal pärast 1. detsembri mässu mahasurumist. Kindralit mängiv Ivo Uukkivi kõneleb veendunult: „Mässajad ja äraandjad on pandud sõjavälja kohtu alla. Meie Vabadussõja vaim ei ole mitte surnud veel. Oma põhiseaduslikku korda ja vabadust kaitseme meie viimse veretilgani…“

Loe edasi Wabadusrist, vildak kui Pisa torn →

Mait Malmsteni mängitud mees mäletab tagurpidi liikuvat aega.                   Foto: Ervin Õunapuu

Hristo Boychev

“Fenomen”

Produtsent: Märt Meos

Lavastaja: Madis Kalmet

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Mängib: Mait Malmsten

Valgus: Priidu Adlas

Esietendus 22. märtsil kell 19 Vene Teatri väikses saalis

Lugu ilmus ajalehes Postimees

Hristo Boychev ja Mait Malmsten panevad aja tagurpidi käima.

Jah, Bulgaaria kuulsale näitekirjanikule meeldis oma näidendi „Titanicu orkester“ Eestis nähtud lavastus nii, et ta söandas oma seitse aastat kirjutatud mononäidendi „Fenomen“ maailma esmaesitamise au eestlastele anda. Ma ei tea, mis nipiga produtsent Märt Meos Mait Malmsteni ta hõivatuses mängima sai, aga see, et nii läks, näis olevat rõõm näitlejale ja on kindlalt ka vaatajatele.

Hristo Boychevi mononäidend on sedasi kirjutatud, et annab palju tõlgendusvõimalusi nii näitlejale, kunstnikule kui lavastajale. Milline vorm ja vormistus? Mait Malmsten, Ervin Õunapuu ja Madis Kalmet on valinud napima, täpse ja mõtlemispause lubava tee. Sellise, kus näitleja sarm ja vaatajate kujutlus- kaasamõtlemisvõime teineteist ergutavad, erutavad. See on teater selle sõna kõige paremas mõttes.

Loe edasi Mees, kes mäletab aja pöörlemissuuna muutust →