Martin Alguse argikomöödiat „Kaheksajalg” Ugalas võib iseloomustada nii: kui näidendi alguses gaasikatel lava taga koliseb-müriseb, siis peab ta loo arenedes ka plahvatama.
Kui reastada kolm heameelt äsja Viljandis Ugala suures saalis esietendunud algupärandi üle, siis sätin kindlalt kõrgeimale kohale näidendi, mis on uus eestikeelne komöödia. Seda, et neist meil puudus on, näitab välismaiste tõlgitud komöödiate küllus teatrite repertuaaris. Tahan „Kaheksajalga” võrrelda kunagi ammu Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmargiga”. Loe edasi Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas
Rubriigiarhiiv: Monoloog
Vabateater üllatab Hiina edu ja Jakuutia lavastajaga
“Antigone” trupp peale etendust Teheranis 2012. aastal. Paremal iraani imeline naine, näitleja Homa Rousta ja lavastaja Homayun Ghanizadeh.
Täna 24. aprillil 15aastaseks saav Eesti projektiteater R.A.A.A.M. tähistab oma sünnipäeva Hiinas Šanghais.
Nimelt on R.A.A.A.M. lavastusega “Antigone”esimese Eesti sõnateatrina just praegu Hiinas, kus öeldakse elavat 1,5 miljardit inimest. Šanghai teatriakadeemia valis „Antigone“ lõpetama kaheksandat rahvusvahelist Eksperimentaalteatri festivali. R.A.A.A.M. annab kaks etendust ‒ 25. ja 26.aprillil. Samal festivalil osalevad teatrid Rootsist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Columbiast, Bulgaariast, Alzeeriast ja muidugi Hiinast.
Loe edasi Vabateater üllatab Hiina edu ja Jakuutia lavastajaga
Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii
Tantsivad Julia Koneva ja Aleksandr Žemžurov.
Tantsuteatrit võiks vaadata oma vanusele mõtlemata. Nimetus „nüüdistants” või „kaasaegne tants” ei peaks hirmutama, kuigi tihti miskipärast just vanemaid inimesi hirmutab.
Kuidagi kõrvale on mu teatri otsimise teekonnalt jäänud nüüdistants ja sellega seotud teater. On teadmine, et me Eesti nn. kaasaegse tantsu lavastused on maailma tipptase, et käiakse festivalidel üle ilma. Meie tantsuloojaid ja tantsijaid tuntaksegi mujal paremini kui siin. Miks nii on? Usun, et asi on vaatajate nappuses. Olen kuulnud, et enamus tantsulavastustest kogub meil kolm-neli saalitäit vaatajaid. Kindlasti on ka teistsuguseid näiteid. Loe edasi Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii
Kokku saavad Kitzbergi „Libahunt” ja jakuudi šamaan
Viinistu Libahunt. Foto ja kujundus : Ervin Õunapuu
Sellel suvel lavastab Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
Libahunt ei ole ainult eesti rahva usundist pärit elukas, vaid ta figureerib paljude rahvaste pärimuses.
Jakuudi lavastaja Sergei Potapov Loe edasi Kokku saavad Kitzbergi „Libahunt” ja jakuudi šamaan
Lõpetamata pala juba mehhaanilisele klaverile
Valitsus saabki paika ja kultuurist ei kõneldud tuhkagi. Et ei kobisetaks, kust ma seda tean, lisan, et kõva häälega ei kõneldud. Arvan, et jälgin neid asju teravdatud pilguga, kuid minuni ka ei jõudnud riiki juhtima hakkavate inimese kultuurimõtteid ei valimise ajal ega siis, kui valitsuse moodustamise asjus läbi räägiti. Rahast räägiti küll ja hinnast ‒ võimu hinnast.
Kõrva jäi nii valimiste eel kui järel ka see, kuidas avalikud arvajad end ise rõõmsalt spekulantideks tituleerisid. Spekuleeriti sellega, kes võidab valimised ja kes moodustavad valitsuse, spekuleeriti, millest koalitsioonikõnelustel kõneldi. Tõepoolest, ega spekulantidel kõlbagi spekuleerida sellega, mis kultuur on. Seega kehv küll, et kultuurist ei räägitud, aga hea, et sellega ei spekuleeritud.
Kuldnokk tantsib elutantsu
Eile, kui mina Vaba Lava suures saalis Tallinna tantsuteatri tantsulavastuste õhtut vaatasin, tuli meie Raela aeda kuldnokk koju. Viio nägi ja tegi pilti ka. Mina Elisa Lohu ja Kristjan Rohioja tantsulavastust ei pildistanud, aga emotsionaalsesse mällu tantsisid tantsijad need lood küll – „Take me to happy place“ ja „Imelise otsinguil“.
Julia Koneva ja Aleksander Žemžurov
Raho Aadla ja Kristo Viiding Fotod: Tallinna tantsuteater
Täna lähen kuldnoka juurde ja päris kindlasti võimalusel veel tantsuetendusi vaatama. See mõte paljudele lisaks tekkis, et peaks kuidagi just vanemat põlvkonda tantsuteatrit vaatama julgustama. Et ärgu meid hirmutagu sõnad „kaasaegne“ ja „eksperiment“. Tants on üsna ürgselt meil kõigil verega kaasas ja kui see on hingega tantsitud, siis käivitub (usun, et kõigis, kes vaatavad) see miski, mida usutakse vanaemaks saades kaduvat. Aitäh eraldi sulle, Kristo Viiding, sinu pärast tulin, ja usun, et teie pärast jään.
Margus Mikomägi