Tänase omavalitsuste liitmiskampaania taustal ei julge mitte keegi neist samadest omavalitsejatest välja öelda, et mingit oma valitsemist pole Eesti vabariigis enam aastaid. Pole omavalitsejaid ka, on käsutäitjad. Kunagi, kui reformierakond jonnaka Rapla vallavanema Alar Mutli ametist maha võttis, heideti talle ette just seda, et mees ei käi Tallinnas projektirahajagajate ja muude ametimeeste ees koogutamas. Sellepärast voolavat abirahad Raplast mööda. Pandi uus ametisse, aga sisuliselt muutus vaid see, et omavalitsusliku korra autoriteet vähenes veelgi. Loe edasi Häbitu abitus ‒ omavalitsemise hind →

Kurjale saab vastu vaid kurjaga. Aitaks vaid surmanuhtluse taaskehtestamine.

Kaks päeva tagasi tõukas jässakas jõmm Raplas Maxima poe seinal oleva pangaautomaadi ees seisnud kaks vanaldast meest õlaga eest. Urahtas midagi arusaamatut, kui mehed arglikult protestisid, võttis raha. Urahtas veel ja läks kiire sammuga minema ‒ juhtumit pealt näinud naised alles kogusid ennast, et hurjutama hakata. Jõmm istus lähedale pargitud auto rooli, aga ei tormanud sellega kuskile, vaid hoopis hakkas telefoniga rääkima. Loe edasi Kuritöö ja karistus →

Rapla Loomeruum on Viljandi pärimusmuusika aida väike õde.

„Linnas pole juurte ajamiseks ruumi,” laulsid pühapäeva pärastlõunal Rapla eraalgatusliku kultuuriühenduse Loomeruum hubases saalis, oma esimesel kontserdil kolm noormeest ‒ ansambel The Notes (tõlkes märkmed).

 Keset lagunevat maailma

Bänd, kus Rapla ühisgümnaasiumi noormehed Kõu Kaur, Helar Tappo ja Markus Bachmann laulavad ja mängivad, on üsna selgelt vanamoeline. Kolm akustilist kitarri ja kolm kokkukõlavat häält, miskisugune aegadetagune romantilisus ja ehk lihtsameelsuski. Eelnimetatud laulus on veel sõnad: „Ka maal on elu. Inimesed ja kultuur.” Loe edasi Loomeruum ‒ vastukaal massikultuurile →

Anna Politkovskaja tapmisest on kohe möödas 10 aastat. Lilli sellele trepimademel enam ei ole.

Venemaa tearifestivalil Kuldne Mask väliskülistele mõeldud ülevaatenädala lavastused ja kohtumised andsid pildile Venemaast ja kultuurist uue dimensiooni. Sootuks teistsuguse, kui seda kujutab ja kujundab Eesti ajakirjandus.

Venelased ütlevad vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele: „Hunt seda teab!” Eestlastel on ka ütlemine: „Tont seda teab!”. Hunt on vene keeles Volk ja Eesti kultuuri ainus vürst kannab eesnime Peeter. Kes teab?

Istun taksosse, et sõita Vahtangovi tetrisse Vanal Arbatil. Seda teatrit juhib kuulus leedukas, lavastaja Rimas Tuminas. Kui taksojuhilt küsin, mis venemal on, saan vastuseks ühe sõna  – kriis. „Muutunud pole mitte midagi. Kes oskab varastada, elab hästi, kes ei oska, see mitte. Kõik on nagu enne. Üha raskem on maksta korteri ja söögi eest, hinnad tõusevad.“ Loe edasi Kellel on Venemaal hea elada? →

Nad tulid koos Eesti teatripilti, lammutasid, muutsid, ehitasid, hoidsid ja on nüüd klassikud. Kalju Komissarov, Raivo Trass ja Jaan Tooming olid 18-aastased, kui Panso koolis kokku said.

Ma võtan laulu appi, et need vinged vanamehed jorisema ei hakkaks. „Äkki ongi siia kätketud mu saatus?/ Riiulit ma riivan…ja siis/ liivakell on maas/”. Mulle tundub, et selles Villu Kanguri tekstis ja Tõnis Mägi laulus on see elu võlu ja valu, mis teile kolmele mõistetav ja kindlasti ka te loomingut iseloomustav. Loe edasi Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda →