Me elame ebatäiuslikus maailmas ja peame selle teadmisega leppima. See ei tähenda muidugi allaandmist.
Miks mu toas kõik kellad alati seisma jäävad? Keelduvad aega näitamast. Loe edasi Jaanuari astumine: Kapitalism teeb inimesest asja. Ja asju saab varastada
Avastan, et mu ema on ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu, Herta Laipaiga „Hõbetähega taigas” ostnud 1958. aastal. Ja on sinna tiitellehele kirjutanud Margus Mikomägi. Teadvustan seda alles 2017. aasta detsembris kus kuu aja pärast saan 62: kui ema kirjutas, olin kaheaastane.
Nüüd võtan luubi, et uurida oma tol ajal noore ema käekirja. Tahan aru saada ta tunnetest, sellest, mida ta tundis, kirjutades just sellesse raamatusse oma poja nime. Milline oli 
sulepea, milline sinise tindi pott… „Suur reheahi” kirjutas üks mu pähe loetud naine, kui kaupmees tal palus selleks, et teada, kas see on ka hea tint, midagi tähtsat kirjutada. Loe edasi Väikse poisi õnnelik lapsepõlv
Jõulu meees 24.detsember 2017 Viio Aitsami pildi mõlemad
Ma vähemalt tahan uskuda, et oskan lugeda vihma oma koduaia kuuri katusel. Tuult kuulata ka. Lisaks usun seda, et need oskused on meil sündides kaasas. Muidu ei oleks nii, et elu algab sünni ja lõpeb suremisega.
Me kuidagi kiiresti kaotame lindude ja loomade keele mõistmise. Vastu saame liitmise ja lahutamise oskuse. Siis loeme, kuidas luuletaja kirjutab, et paralleelsed sirged ristuvad, ja ei oska sellega mitte midagi peale hakata.
Olen oma elus nooremana istutanud metsa, nüüd istutan puid. Õppisin tegema kirve- ja hanguvart. Õpetajad olid vanad metsavahid. Ja kohale jõudis see oskus tehes. Eksimisi oli omajagu, et osata. Ja ikkagi ma usun, et just intuitiivselt tunnen ära selle, mis elus on päris. Oskan sellele tundele nüüd juba mitte vastu vaielda. Kõndima õpid kukkudes ja käpuli käies. Arvan, et oskan püsti tõusta juba – kui vaja.
Sulev Oll kirjutab Maalehes raamatust “Kaksteist armastavat naist”
Margus Mikomäe 12 armastust
Hinnatud teatrimees läheb, vastne raamat kaenlas, lavale ja võtab oma hinge alasti, abiks 12 väärika, aga ka vallatu sõnaga teatrinaist.
Margus Mikomägi on sõnakas mees, pole kahtlustki. Kusjuures sõnadesse seob ta niisuguse emotsiooni, et lihtsalt jääd kuulama.
Ei, ta ei suru end sulle peale, ei püüa veenda. Ta lihtsalt avaldab oma mõtteid ja kirjeldab emotsioone, seda suure sisemise jõu ja kogemusega. Samas pole ta suurustlev ülelendaja, maailma paika panija. On pigem usin mesilane, kes küll vaid valitud õitele laskub, aga hiljem siiralt rõõmustab – see õnnestus, see õnnestus! Loe edasi 12 armastavat naist
Näitleja Hans Kaldoja (1942–2017) ei kõnni enam meie seas. Ei loe enam ühtegi uut järjejuttu raadios. Ei tee enam ühtegi uut rolli laval.
Mina nägin teda viimati vanaperemehena Tiit Aleksejevi näidendis „Imede aasta” ja see oligi üks ta viimastest lavarollidest. Seal oli stseen, kus tema küünis venelaste eest varjul olevad mehed peavad plaani üle mere põgeneda ning Peremees võtab taskust kaardi ja ütleb: „Midagi peab endal ka olema.” Näidendi tegevus toimub 1944. aastal, kui raadiod olid juba varem käsu korras ära korjatud ja maakaarti ei oleks samuti tohtinud inimeste käes olla. Vanaperemehel on muidugi ka raadio peitu pakitud. Kaart on Vabadussõja-aegse läänepoolne leht, ida on kaduma läinud. Loe edasi Kui kõik ära lähevad…
„Mullune lumi,” vastas mu õpetatud vestluskaaslane küsimusele, kas ta on lugenud riigikogulase Barbi Pilvre alkoholiaktsiisiteemalist arvamuslugu, mille moraal olevat, et täidame maa joodikute asemel loomadega, inimene elagu linnas. See „mullune“ jäi mind kummitama. Nagu ka me jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.
Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas „head“ linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja „pahad“ maainimesed, kelle jaoks mets porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks. Loe edasi Mullune lumi toidab maad
