Jaan Toominga teine lavastus harrastusnäitlejatega ja profist staariga Lendteatris on taas protest rutiinse, klišeeliku, inimlikkust tapva argielu vastu.

Seekordne Lendteatri külalisnäitleja on Kristo Viiding. Kümme aastat tagasi lõpetas mees Tallinna lavakunstikooli. Töötas Draamateatris, nüüd on vabakutseline näitleja. 2016. aastal tegi Eesti Draamateatris külalisena hiigelrolli Hendrik Toompere noorema lavastuses “Väljaheitmine. Ühe õuna kroonika”. Olgu ka see öeldud, et eelmises Jaan Toominga lavastuses „Hamlet” mängis peaosa Nero Urke. Samuti vabakutseline mees, kes 2011. aastal tunnistati Eesti parimaks meesnäitlejaks Kaarel Irdi rolli eest Tartu Uue teatri lavastuses “Ird K”.

Lendteater loodi Elvas 2014. aastal. See harrastusnäitlejatest koosnev seltskond tutvustab ennast ise nii: „Lennukad ideed + teater = LendTeater”. Ka see on selles kontekstis ilmselt tähtis, et Lendteatri kodu on Elva linnakese kunagises kuulsas poemajas ristteel. Loe edasi Skandaalne Jaan Tooming Elva Lendteatris →

Pildistas Viio Aitsam ja seekord pean ütlema, et see lugu, rõhutusega see ja selline, pigem Maalehes ei ilmunud.

Projekti nimi on „Sünnipaik” ja kolme aasta pärast peaks Eesti rahva muuseumil olema olemas virtuaalne kaart, kust näha, millised Eesti suurmehed kus sündinud on. Peeter Volkonski räägib vähemalt kolmesajast (300) mälestuskivi või -plaadiga tähistatud sünnipaigast.

Küsimuse peale, kust selline mõte, räägib Peeter loo elust enesest. Kuidas ta 20 aastat sõidab Viljandi ja Tartu vahet ning ikka märkab silti „Jaan Tõnissoni sünnipaik, 3 kilomeetrit”, kuid pole sinna kordagi sisse keeranud. Analoogseid viitasid on täis kogu Eestimaa. Nii tekkiski uudishimu sõita need kohad läbi. Et saadud teadmised vaid endale ei jääks, sündis suurprojekt „Sünnipaik”. Loe edasi Peeter Volkonski käivitas projekti, mis aitab eestlastel Eestit avastada →

Miks Jaak Joala loobus laulmisest ja Mick Jagger laulab veel täna, et ei saa rahuldust?

Sellest, et kivid kõnelevad, sain aru kui koduaia ümber kiviaeda ehitasin. Selle ehitamise tegi keerulisemaks see, et tegin seda kunagise kiviaia asemele. Asemele sõna siis tähendab aset, seda kohta kus kivid kunagi koos olid olnud. Mul ei ole sellest kunagisest aiast pilti. Ka ei oska ma arvata, kes ja miks selle aia kunagi lõhkus ja kivid ära vedas. Just minu ees oli kiviaia ase. Suured kivid olid maasse vajunud, olid kasvanud maa sisse. Ma kaevasin selle aseme lahti. Lasin kivid vallale ja kogusin siis kive ümbert ringi. Ega nad kõik koos olla ei tahtnud. Laotu lagunes vahel laiali. Aga ma unustasin ära, et see, mis teen on töö. Ma sobitasin erinevaid kõnelevaid kive teineteisega. Mõtlesin ja ausalt öelda seletasin neile kõva häälega, et kui sa ei taha ikka olla koos selle suure kiviga väikseke, siis panen su mujale sinna kuhu sa sobid ja kus sul on parem. Ja suurte kividega oli raskem, aga nemad kui paika said siis enamasti ka leppisid kohaga, uue kohaga kergemini. See kui kiiresti kividele sammal kasvas üllatas mind vist kõige rohkem.

Need kiviaia ehitamisega seotud mõtted tulid uuesti pähe kui mõned päevad tagasi meie taasiseseisvumise päeva tähistamisel Ivo Linna kivi sai. Kõneleva kivi? Ajast kõneleva… Üsna kindlasti, kui kuulata oskad. Ja tahtma peab ka, muidu ei kuule ega näe midagi. Isegi ennast ei. Loe edasi Kuula kivid kõnelevad →

Oktoobris 80aastaseks saav Lehte Hainsalu andis oma kulu ja kirjadega välja luuleraamatu, kus kuulutab Emajõe sinivereliseks. Luuletaja vabavärsilist mõttetihedust toetavad Lea Malini akvarellid.

„Mõnd hingesugulast pole me kunagi kohanud,/ küll vaid teda lugenud või tema häält kuulnud./ Ja enese ellu võtnud…” kirjutab Hainsalu, vaadates, kuidas sajad ja sajad tuttavad aknad süütavad või kustutavad õhtuse valguse. Et nõnda mõelda, peab olema hingeavarust. Lehte Hainsalul on seda ka jagamiseks. Jagamiseks nende hingesugulastega, kellega ehk ei kohtugi kunagi, aga tead, et nad on sinuga ühe parve linnud. Loe edasi „ Emajõe sinine veri” ehk Tartu linna akvarellid →

„Elokäuk” Hageri vennastekoguduse palvemaja suures madalas saalis pildistab lavaliselt eestlaste šamanistlikku mõtlemist ka Kristusest lähtuva ristiusu õpetuste võimuses.

Mulle etendust vaadates taas meenus see saamide kohta räägitav lugu, kuidas nad ennast ristida lasid suurema vastuhakkamiseta. Koos ristimisega said nad kaela pisikese risti. Tegid sellest õngekonksu kohe ja püüdsid seni, kuni mõni kala konksu minema viis. See kalarahvast ei kurvastanud – nad läksid preestri juurde ja lasid ennast uuesti ristida.

Küllap me kõik oleme kuulnud lugusid eestlastest, kes hakkasid kas sunniga või igaks juhuks käima Eestimaale ehitatud kirikutes, aga samas viisid ande oma ussaedadesse ja hiitesse. Loe edasi Elokäuk – aamen, aamen, halleluuja… →