Päevapoliitiline ärapanemine ja katastroofiuudiste ja ennustuste mass võivad kahjustada kõikide eestlaste argitunnet.

Ühiskondliku silmakirjalikkus võimendamine meid ümbritsevas meedias mõjutab kõigi eestlaste meeleolu.

Kui me oleksime suurrahvas – ameeriklased, venelased, hiinlased – oleks õnnelikke rohkem, sest suurrahva liikmed ei satu kunagi kõik korraga ühte meediaruumi. Meid on eriti vähe ja meie just ühes ja samas meediaruumis elamegi. See tähendab piltlikult, et iga kuri sõna, mis Toompealt (või mujalt) lendu läheb ja kõike negatiivset võimendada tahtvasse meediasse maandub, puutub külge igale eestlasele. Ka siis, kui eestlasel on silmad kinni ja ta ühtegi kuriuudist enam vastu võtta ei taha. See mõjutab tahes-tahtmata me argielu, enesetunnet, tuju. Loe edasi Päevapoliitiline ärapanemine kahjustab eestlaste argitunnet. Kurjus on nakkav! →

Viljandi Ugalas laupäeval esietendunud Eno Raua „Etturid” dramatiseering jagab sündiva kolmeks: Avamäng septembris 1944, Keskmäng 1944–1948 ja Lõppmäng 1949. Lavastuses muutub kriidiga kirjutatud aastaarv küüniukse kohal ja kõik tegelased jäävad sundmuutuste hakklihamasina vahele.

„Kuradi palju riike, kelle eest eesti rahvas sõdima peab!”, ütleb Avamängus nooruke, veel unistav ja laulev Heiki – Ringo Ramul mängib seda poissi. Eestlaste sõdimine riikide eest tõuseb teemaks siis, kui selgub, et taluperemehe, kelle juurde kolm Pitka-poissi on venelaste eest taganedes jõudnud, üks poegadest langes Narva pataljonis, teine sõdib venelaste poolel. Säälsamas Avamängus on teinegi stseen, mis määrab mängitava ajahetke mängureeglid. Loe edasi Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend →

Mathura „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” on minu jaoks XXI sajandi raamat.

Kirjutasin XXI sajandi raamat ja siis alles meenus, et ma olen kasvanud XX sajandi raamatute keskel või saatel. “XX sajandi raamat” on aastatel 1962–1970 Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud ilukirjanduslik, kujunduses ühtseid kujunduselemente kasutanud raamatusari romaanidest ja jutustustest. Sarjas ilmus ühtekokku 68 köidet. Mu vanematel – ma ei teagi, kas oli see sari tellitud või ostsid nad selle poest ükshaaval – see oli. Lugesin Vikipeediast pealkirju ja ma ei valeta, kui ütlen, et tean neid tänaseni. Ka enamust kirjanike nimedest. Küllap see on siis osa mu haridusest.

Miks Mathura raamat on XXI sajandi raamat? Loe edasi Mathura: „ ja pika maa nüüd/ olen maha käinud, et/ jätta turvised//” →

Tallinna Linnateatri Hobuveski saalis läinud laupäeval esietendunud „Kant” avab vaatajatele argielu võluva ja hämmastavagi igavikulisuse.

Leedulase Marius Ivaškevičiuse näidendi tegelased on kõik vanad mehed. Kant ise kuuskümmend. Autor iseloomustab teda, et on raugastuva lapse näoga. Kogu tegevus toimub ühel päeval filosoof Immanuel Kanti (Kalju Orro) tavalise lõunasöögi ajal. Ja siingi on autor andnud juhise mõistmiseks: „Tegu on rituaaliga. Kant sööb üks kord päevas, niisugune on tema režiim. Ent lõuna kestab kaua – kolm-neli tundi, mõnikord isegi pool päeva. Lõunatatakse koos sõprade, eranditult Königsbergi eliiti kuuluvate meestega. Vesteldakse kõigest, kuid mitte iial tööst.”

See näidend on Elmo Nüganenil nii lavastatud, et ei saa rõhuga öelda: see on peategelane ja teised kõrvaltegelased. Kõlab vanaaegselt ehk, aga laval on kokkumängiv trupp ja see moodustab ansambli, kus igaühel on oma teemad ja peateemaks kõigil on kujutada ajastut ja aega. Loe edasi Kant Linnateatris – tõsistest asjadest rääkimise elegantne kergus →

Tark oskab rumalust ette kujutada ega pea
ilmtingimata seda nägema, et kogeda. Oodates valget laeva. Oi, valget laeva!

Küsisin, miski paarkümmend aastat tagasi küll juba, etiketiekspert Tiina Tšatšualt, et kas ma tohin kaabut kanda ka toas. Kuidagi oli see tunne, et kaabu on kombeks varna riputada. Aga ma polnud siis veel väga east lähtuva konservatiivsuse küüsis. Kippusin mitmesuguseid mütse peas hoidma ka tubades. Kaabu hoidis mõtteid koos ja juuksed ei lehvinud sobimatult – mitu head ühe mütsi all. Minu meelest nii. Sobisid nii barett kui ka kaabu, murumüts ja tagurpidi nokats, isegi soni kandsin mõni kuu. Loe edasi Müüa lipulaevad, hulgi on odavam →

Ma arvan, et ainult intuitsioon aitas mul 2011. aastal lavastaja Mladen Kisselovilt (1943 – 2012) küsida, kas maailmas on olemas sellist kohta või korda, kus ei ole tsensuuri. Tark Mladen vastas, et ei ole. Põhjendas oma elu ja teatrikogemuse pealt üsna täpselt: „Raha on tsensor, mis tahes ideoloogia on tsensor, religioon tsenseerib, rääkimata enesetsensuurist.” Kaheksa aastat tagasi ei olnud maailm kindlasti veel nii ärev. Meil ka jagus vabadust ja korda niipalju, et tsensuuri ja loomingulise nälja pärast ei pidanud justkui muretsema. Loe edasi Vaid loominguline nälg ületab tsensuuritõkked →