„Mis vahe on ametnikul ja kanal? Kana muneb ja siis kaagutab, ametnik ainult kaagutab,” ütles vana Luua kooli metsamees endast poole nooremale sama kooli vilistlasele ja mõlemad noogutasid mõistvalt. Mehed said kokku kokkuleppeta. Näib, et juhuslikult.

Sellesama pühapäeva hommikul, kui metsamehed minu kuuri all juhuslikult kokku saades tuttavaks said, vaatasin oma Facebooki seinalt ühte vana, arvan et läinud sajandi 60ndate aastate filmijuppi. See oli nõukogude aeg.

Seal Arkadi Raikin rääkis mõistuloo: „Ühes metsas töötas Karu jänesena. Loe edasi Palju õnne argipäevaks →

Sirje Endre on valinud Merle Karusoo erinevatel aegadel avalikult väljaöeldud mõtted, kõned, esseed, tsitaadid, need mõttetervikuks sidunud ja ühtede kaante vahel avaldanud.

Ma üsna meelega ei lisanud sellesse loo avalausesse tegijanaiste tiitleid. Merle Karusood iseloomustab lisaks öeldule, mis kirjas, ka see, et raamatu sisekaanel on kirjastaja Endre teda koos Katrin Saukasega konsultandiks tituleerinud. Loe edasi Tunnistamisi” – Merle Karusoo kaalukausil vaetud mõtted →

Kett on nii tugev kui on tema kõige nõrgem lüli. Kammerooperi „Emajõe ööbikud” sünni üle Tartu Uues teatris saavad uhked olla kõik nägijad ja kõik tegijad.

Oma sõnu kinnitamaks, tuleks kombekohaselt alustada helilooja Alo Põldmäe kirjutatud muusikast. Ma aga ei saa kuidagi lahti tundest, et tuleb alustada sellest, mille Ööbikute kunstnik Kristiina Põllu on peitnud 150 aasta taguse Eesti laulupeo korraldajate suurde seinakappi. Selles seinakapis on peidus ühtehoidmist vajav rahvas. Neid me ei näe. Nemad ilmuvad selges eesti keeles oma meelt avaldava koorina publiku ette siis, kui on vaja sõnadele kaalu anda, kui teisiti enam ei saa. Ja reaalselt on kapis peidus keisri pilt ja Eesti rahvarõivad, papa Jannseni napsipudel ja Lydia Koidula hinge ülendavad luuletused. Ka mustad kaabud, kui mu mälu mind nüüd alt ei vea. Loe edasi Eesti laulupidu Donnerwetteri ja tšort poberii vahepeal →

Baškiiri lavastaja Airat Abusahmanov lavastab R.A.A.A.M. teatri kutsel Eestis A. H. Tammsaare näidendit „Juudit”.

Lavastaja toob välja ühe erilise seose me kahe väikerahva, eestlaste ja baškiiride vahel – nende rahvuskangelase Salavat Julajevi saatsid vene võimud 18. sajandil asumisele Paldiskisse ja meie president Konstatin Pätsi saatsid nõukogude võimurid 20. sajandil asumisele Ufaasse.

Me kohtusime aasta tagasi suvel, kui Airat käis esimest korda Eestis, vaatas R.A.A.A.M.i etendusi ja valis näitlejaid. Juuditit mängib Riina Maidre ja Olovernest Üllar Saaremäe. Riinat nägi lavastaja „Eesti muinasjuttudes” ja Üllaril käisid nad produtsendiga külas.

Nüüd räägib ta muu hulgas iseloomuliku loo oma rahvast baškiiridest: „ Kord me sõitsime külalisetendustele rongiga, kupees neljakesi. Läksime tamburisse suitsetama ja sinna tuli hiigelkasvu purjus sõdur. Dessantnik. Läsksime kupeesse tagasi, istusime, äkki prõmm löödi uks lahti. Desssantnik asetas küünarnukid ülemistele naridele ja tutvustas ennast. „Minu nimi on Viktor. Victori – Võit!”

Mina siis vastasin, et minu nimi on Airat – Kuu sõjamees, sõber ütles, et tema nimi on Aisuak – Kuu kaste, järgmine sõber ütles, et minu nimi on Irik – Vabadus. Ja neljas noormees ütles, et tema nimi on Ilnur – baškiiri keeles Il tähendab riiki ja nur on kiir. Sellepeale ütles sõdur siiralt: „Armastan indiaanlasi!””

Te õppisite näitlejaks?

Jah, läksin näitlejaks õppima sellepärast, et mulle tehti selgeks – selleks, et saada lavastajaks, peab enne olema näitleja.

Kas Baškiiri teatrid on venekeelsed?

On venekeelseid teatreid ja baškiirikeelseid teatreid, mina töötan baškiirikeelses teatris. Olen lavastanud näiteks Kaasani tatarikeelses teatris. Tatari ja baškiiri keeled on sarnased (sugulaskeeled – M.M.), ma ei pea tõlki kasutama.

Kui palju üldse on baškiire?

Ma ei tea täpset arvu, aga seal kahe miljoni ligidal loetakse meid. Kui meil Hiina teater külas käis, siis näitasime neile hiigelsuurt Salavat Julajevi ausammast. Salavat on meie rahvuskangelane, vabastaja. Võitles Vene impeeriumi vastu Jekaterina II ajal koos Jemeljan Pugatšoviga. No ja kui Hiina teatri direktor kuulis, kui palju meid on, siis ta ütles, et tore, siis te ju ometi kõik üksteist tunnete.

Räägi pisut Baškiiri teatrist?

Meie teater tähistab sellel aastal saja aasta möödumist proffesionaalse rahvusteatri sünnist. Ka vabariigil on 100 aasta juubel. Enamasti me mängime oma rahvuslikku repertuaari. Vene klassikat mängivad Vene teatrid. Baškiirikeelne publik armastab muusikalavastusi ja muidugi komöödiaid.

Kas koolides õpetatakse baškiiri keelt?

Kaks aastat tagasi olid meil rahutused, sest rahvuskeele õppimine koolides muudeti vabatahtlikuks, fakultatiivseks. Varem õpiti koolides kahte keelt, näiteks tatari ja vene, baškiiri ja vene, altai ja vene keelt. Poliitika on selline, et miks lapsi piinata, piisab neile vene keelest küll. Tänavasildid on siiani alles kahes keeles.

Noored kipuvad tõesti oma keelt unustama. Meie intelligentsi seas on hirmud, et baškiiri keel muutub muuseumikeeleks. Meie teatritel ongi kaks suurt eesmärki, üks on kunstiline ning teine keele ja kultuuri hoidmine. Maailma globaliseerumine on toonud ka meile sellise tendentsi, et otsitakse oma juuri, identiteeti, lapsed õpivad rahvuspille, isegi moes kasutatakse baškiiride rahvariiete motiive.

Mis usku baškiirid on?

Meil on valitsev islam, Muhamedi usk, aga me oleme olnud looduseusku rahvas. Meil on ju Uurali mäestik, üks vanimaid mäestikke maailmas. Eepos on meil „Ural Batõr”, see oli meil piibli eest. Ja kummardatigi siis mägesid, loodust ja esivanemaid. Alluti loodusseadustele ja loodust hoiti.

Teie maa on väga rikas?

Jah, maavarade poolest. Nafta, seda peaaegu enam pole. Arvatakse, et kui iga Baškiiria elanik oleks nafta müügist saanud maailmahindade järgi raha, siis sõidaksid ka meil nagu Araabia emiraatides karjused Mercedestega. Tehased ei kuulu meile, peremehed elavad välismaal, Euroopas.

Mulle tundub kummaline, et niiöelda igas kubermangus on oma Jumal. Religioon, milline tahes, on selleks, et allutada ja juhtida inimesi. Me praegu „Juuditiga” proove tehes puutume selle teemaga kokku iga päev. Kümme käsku… see on peaaegu poliitika.

Kuidas te jõudsite „Juuditi” näidendini?

Märt Meos saatis mulle palju Eesti näidendeid, klassikat. Ja neist just „Juudit” mind kõige enam köitis, puudutas. Valisin selle. Lugesin ka Tammsaare proosat ja „Põrgupõhja uut vanapaganat”. Väga võimas romaan.

Kui olin valinud „Juuditi”, siis produtsent Märt Meos ütles, et see näidend tuleb lavastada kuue näitlejaga, et sellised on väiketeatri võimalused. Nii tuligi mõelda, kuidas. Näidend on kirjutatud 20. sajandi rütmis. Töötasime tekstiga, mind aitas Tiit Alte. Kasutame näiteks tsitaate Piibli „Juuditi” raamatust. Kui Piiblis on Juudit kangelane, siis Tammsaare pisut seda müüti lammutab. Ta annab Juuditile naiselikud omadused ja võtab ära kangelase oreooli.

Kuidas te näitlejatega rahul olete?

Teie näitlejad on meie näitlejatega sarnased. Nad ei ole külmad ja kalkuleerivad, on elusad, emotsioonidega. On loomingulised ja kaasamõtlevad.

Lavastuse kunstnik on Ervin Õunapuu ja mängima hakkame seda Püha Katariina kirikus.

Tean, et vahetult enne Eestisse tulekut tehti teile pakkumine hakata Baškiiria akadeemilise draamateatri juhiks?

Ma olen 43aastane, mõtlen, et kui ütlen ei, siis… teatri rahvas väga tahab, isegi kirja kirjutasid, et pakkumise vastu võtaksin. Mulle tundub, et on aeg võtta vastutus. Teisest küljest ei tahaks, et teatrit juhtides mu loominguline mina kaotab. Ma ei taha olla ainult mänedžer. Ei tahaks tegeleda vaid majandusküsimustega, sellega, kas tualetid on korras ja kas maja on soe.

Selles teatris on üle 300 töötaja, 60 näitlejat ja 500 külastajat mahutav suur saal.

Ufaas elab kusagil 1,5 miljonit inimest. Seal on kaks akadeemilist suurt draamateatrit, vene- ja baškiirikeelne, Noorsooteater, kus on nii vene- kui baškiirikeelne trupp, Nukuteater, Ooperi- ja balletiteater, Tatari teater, Linnateater lastele pluss projektiteatrid.

Baškiiri muinasjutt ema südamest

Jutustab Airat Abusahmanov: „Noormees armub väga kaunisse baškiiritari ja palub teda endale kaasaks. Tüdruk ütleb, et tuleb talle naiseks vaid siis, kui poiss toob talle kingituseks oma ema südame. Poiss pursakab nutma, läheb koju ja räägib neiu soovist emale. „See pole mingi mure,” ütleb ema. „Võta minu süda.” Noormees ei suuda tüdrukut oma südamest välja rebida ja lõikab ema südame välja. Siis jookseb, süda peos, rõõmsalt tüdruku juurde, kellesse ta on armunud. Joostes ta komistab ja kukub, süda pudeneb käest. Siis kuuleb ema häält, mis küsib: „Pojake, ega sa ometi kukkudes haiget ei saanud?””

Eraldi:

Airat Abusahmanov – Baškiiria lavastaja, baškiir

Sündinud 1974. aastal Ufaas

Näitleja diplomi sai 1995. aastal Ufaa kunstide instituudist

Lavastaja hariduse omandas Moskva riiklikus teatriinstituudis, mille lõpetas 2003. aastal

2006. aastal sai Baškiiria teenelise kunstitegelase tiitli

Töötanud näitlejana ja lavastajana Ufaa Baškiiri draamateatris

2018. aastal sai Kuldse maski lavastuse „Zuleika avab silmad” eest

Baškortostan (Baškiiria) – vabariik Venemaal Lõuna-Uuralis; 143 600 km², 4,1 miljonit elanikku (2006), pealinn Ufa (Öfö). Venelasi 36%, tatarlasi 24%, baškiire 29% , lisaks rahvused, kes esindatud väiksemaarvuliselt.). Naftarikas. 1919–1992 Baškiiri ANSV.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.

Mulle jäi pähe ühes üsna kompetentses laudkonnas kuuldud fakt, et Rapla abivallavanema kohale kandideeris üle kolmekümne inimese. Millest see kõneleb? Mu jaoks on see haldusreformi nime all läbi viidud valdade ühendamise tagajärg. Ilmselt saab seda ka numbrites väljendada, kui palju spetsialiste, omavalitsusjuhte meil on täna ilma tööta või töö otsingul. Aga taas ei lähtunud riik muutusi ellu kutsudes ja läbi surudes inimestest. Rääkida saab sellest ka, et omavalitsustegelasel, kes vabaturul tööd otsima on sunnitud, on võetud ära emotsionaalne side kohaga, vallaga, kus ta varem oma elu asjatas. Loe edasi Kõik sitikad ja satikad, prussakad ja täid tulid mulle vastu ja noogutasid päid →

Narva Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrikunsti päevad 10.–12. mail testisid nii Narva linna võimalikku teatripublikut, Vaba Lava teatrisaali kui ka oma teel üsana alguses olevat väikest korraldusmeeskonda.

Reede lõuna paiku Narva poole sõites ei saanud keegi märkamata jätta lõputut Tallinna suunas kulgevat sõjatehnika liiklusvoogu. Lisaks iseliikuvatele sõjamasinatele jäi meelde suur rivi rekkadega transporditavaid tanke. Käis sõjaväeõppus Kevadtorm. „Käimasoleval ajaloo suurimal Kevadtormil osaleb sel aastal lisaks eestlastele ligikaudu 2500 liitlasvägede sõdurit 17st riigist, kes harjutavad koos töötamist nii esimese kui ka teise jalaväebrigaadi koosseisus,” jäi silma õppuse mastaabist aimu andev uudis.

Kui pisut hiljem Narvas produtsent Märt Meoselt, kes on Vaba Lava ja Peterburi teatrikultuuri päevade idee väljamõtleja, küsin, miks Peterburi teatrite ja inimeste kohalolu linnapildis silma ei paista kohe üldse, vastas ta mulle napilt „raha ei ole”. Pole midagi parata, kui ma oma peas, küll abstraktselt, aga siiski, võrdlen ühe tanki maksumust Narva ehitatud teatrikeskuse maksumusega. Mõtlen teatri ehitamisele kunagisse salajasse sõjatehasesse ja sealt edasi. Need mõtted näivusest ja kultuuri väljapaistvusest kaovad, kui kella kuue paiku hakkab publik tasapisi kogunema. Loe edasi Narva Vaba Lava kolmikvõit →