Narva Vaba Lava saalis esietendus tadžiki lavastaja Barzu Abdurazzakovi lavastus „Hullumeelse päevik”.Kristo Viiding näitas hullumeelsuse kulgemist ja hulga selle ohtlikke varjundeid.

Märkan, et ma taas ei taha kasutada teatriarvustuses tavalist sõnastust – näitleja mängis; Kristo Viiding mängis hullu. Nii öeldes võtaksin ma justkui selle rolli suurust, mille Kristo laval loob, vähemaks. Samas öelda, et Kristo Viiding oli laval hull, poleks ka täpne. Pigem siis ikkagi nii, et näitleja Kristo Viiding puges laval oma tegelase nahka, kes oli hullumeelne. Puges sellesse nii, et teda ennast välja ei paistnud. Ta muutus nii, et muutusid hääletoonid ja liikumine, kehahoiak. Selleks oli ennekõike vaja muuta sisemist vaimumaailma. Näitleja justkui unustas iseenda ja oli laval hullumeelse mõtlemisega.

Jaak Alliku 26. lavastus „Kõndida vee peal” Kuressaare teatris kinnitas mu varasemat mõtet, et arvamusi kirjutav Jaak Allik on terav ja oma eriarvamustega tüüp aga lavastav Allik laseb enamsti etendusel rahuliklt kulgeda väga midagi rõhutamata ja esile toomata, usaldades autorit, näitlejaid ja publikut.

Pärast esietendust tekkis meil sõbraga dialoog nähtust ja ta tõi esile stseeni, kus 35aastane ajakirjanik Trond (Tanel Ting) küsib 50aastaselt piiskopiks kandideerivalt kirikuõpetajalt Marionilt (Piret Rauk), mida Jumal Stalini ja Breivikiga teeb. Kas ka andestab? Kuidagi automaatselt ütlesin, et ei, aga põrgu on tühi, sest kogu kurjus on maa peale lastud.

Täna mõtled humanismist, homme reedad kodumaa? Betti Alver kirjutas 1940. aastal: „Vaim, kandes kord triumfipärgi/ ja rikast rüüd,/ praevardas väntas nuumat härgi –/ kuid nüüd? kuid nüüd?/ Jõuk püsib nüriduses hardas/ ja pärg on pärg./ Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas/ ja väntab härg.”

Uku Uusbergi Linnateatri suurlavastus William Shakespeare´i „Nagu teile meeldib” on professionaalne. Sõna professionaalne tähendab ses kontekstis meisterlik. Mis see on?

Meisterlikuks teeb lavastuse läbikomponeeritus kuni viimase detailini. Miski pole juhuslik, vaid kõik on kõige teenistuses, valgus, muusika, laulud, tantsud, lavakujundus, parukad, grimm, kostüümid… Ja mis peamine, kõik on ehtne!

Siin on ühes jorus nüüd kõik see, mis puudutab selle suvist teatrit, soovitusest selleni, millest kirjutasin. Valiku tegin peaaegu õige. Nägin rohkem, kirjutasin pisut vähem, aga pettuma ei pidanud. MM

Eesti Teatri Agentuuri andmebaas ütleb, et saabuval suvel on me teatriilmas tulekul 48 esietendust: juunis 22, juulis 16 ja augustis senistel andmetel 10. Tegelikult tuleb uuslavastusi ilmselt rohkemgi. Mida siis ikkagi vaadata tasub? Pakun oma esialgse, kahtlemata subjektiivse valiku.

Juuni: Eesti Teatri Agentuuri koduleheküljel kirjas 22 esietendust

Hannes Korjus

Alustuseks

Liepāja Nukuteatris esietendus 17. veebruaril 2024. aastal Santa Didžuse lavastatuna ““Pöialpoisi” lasteaed”. Pealkiri tuleneb lätikeelsest kantseliidist “PII Sprīditis” – Alusharidusasutus Sprīdītis. Lavastuse aluseks on Anna Brigadere (1861-1933) värssmuinasjutt „Pöialpoiss“ (läti keeles 1903), mis on eesti keeleski avaldatud (Pöialpoiss. Anna Brigaderi muinasjutt seitsmes pildis. Kirjastus: Eesti Õpetajate Liit, Tallinn. 1927.a. Läti keelest tõlkis Karl Aben (1896-1976). 80 lk. Sari: Noorusmaa jutukirjastik 10).

Eestis on Brigadere „Pöialpoiss“ lavale jõudnud Draamateatris 1943. aastal Oskar Põlla (1909-1955) debüütlavastusena (sellega oli seotud ka tollane Draamateatri näitleja, nukutrupi lavastaja ja nukutehnik Oskar Seliaru (1906-1978)). Pöialpoisi osas oli Salme Reek (1907-1996). 2006. aastal võidi Eestis (Balti teatrifestival&OmaDraama Tartus) näha ka Läti eksperimentaaltrupi „United Intimacy“ Pöialpoisi- versiooni, pealkirjaks „P.S. Pöialpoiss“ (esietendus 19.11.2004). Lavastaja oli Andrejs Jarovojs.

2013. aasta sügisel esietendus Liepāja teatris „Pöialpoiss“ muusikalise lavastusena (režissöör Valdis Lūriņš).