Valus: mõne päeva pärast maetakse mu klassivend Toivo. Ja just tuli teade, et suri Ungari filmirežissöör Bela Tarr. Mõlemad seitsmekümneaastaselt. Mina saan seitsekümmend.

Me lähedasem suhe Toivoga jääb keskkooliaega. Isegi bändi tegime pisut koos, esinesime, jõime salaja avalikus saunas õlut ja unistasime muusikukarjäärist. Siis viis elu meid oma radu. Alati, kui noorepõlvesõbrad lähevad, mõtlen, et just tema oleks pidanud veel elama…

Kaos on seisund, kus keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Ja siin tekib küsimus, mis tagab korra? On inimeste väljamõeldud seadused ja loodusseadused. Vähem vägivallatu maailm võiks vähemalt unistuski olla.

Läinud aasta jääb meelde sellega, et globaalses plaanis rikuti kõiki inimeste väljamõeldud seadusi. (Kõiki tundub muidugi liialdusena ja kindlasti saavad juristid mulle vastu vaielda, et kõiki ei rikutud. Aga suures plaanis siiski nii on.) Loodusseaduste vastu tegutseti muidugi ka, endale sellest aru andmata. Looduses endas on kahjuks samuti asjad segi. Ja nagu ikka vaieldakse, kelle süü see on. Val Rajasaar kirjutab, et kassikakud ei leia endale enam paarilist ja neid ähvardab väljasuremise oht. Vabadust piiravaid seadusi üritatakse juurde teha ja elurikkust jääb järjest vähemaks. Inimestega pole teistmoodi.

Märt Piusi lavastus „Uskujad” Tallinna Linnateatris arutleb ja näitab ka , mis juhtub, kui suure koguduse pastor oma inimestele ütleb, et põrgut pole olemas.

Tegu on hea klassikalise sõnateatriga. Kõik näitlejad saavad aru, mis asja nad ajavad. Nad usuvad! Ja usuvad erinevalt. Kujundlikult võrdleksin nähtud lavastust rahulikult loksuva merega, mille sügavuses on peidus karid ja madalikud ja tõus ja mõõn ja tormid. Lavastuse märksõnu on palju: kirikulõhe, piiblitõlgendused, õpetaja isiklik vastutus, mis tõde on, kas võib valetada, et inimestel oleks parem elada, abielu tähtsus, kas elus on üldse ainuõigeid valikuid, kelle meie saadaksime põrgu, kelle taevasse, kelle Jumal kõneleb tõtt… Äkki on nii, et pärast saame me kõigest aru?

Eeva Mägi teine mängufilm „Mo papa” on nii eriline, et sellest tavalisel moel arvustust kirjutada oleks ülekohus selle loojate vastu. Loomingulise jõuga tehtud film

Filmis on sürreaalsust, elu absurdi ja maagilist realismi. Film on ühteaegu karm ja hell. Selles on palju intensiivset sisemist valu kõrvuti sooviga tunda rõõmu ja rõõmustada lihtsatest asjadest. Seda see film ka tuletab meelde oma tasasel näitaval moel, et inimestel on olemas südametunnistus.

Andres Keil ja Jaak Kilmi on saanud valmis dokfilmi Tartu linna veidratest vanameestest, taibudest, kelle elu üks kirgesid on mälumäng. „Ära sega, ma mõtlen” esilinastus Tartu Elektriteatris 3. detsembril. Filmi algustiitrites öeldakse, et mälumängurid on õhtuhämaruse valitsejad. See on filmi kammertoon, heatahtlik ja pisut ehk eneseiroonilinegi

Film „Ära sega, ma mõtlen!“on monteeritud nii, et seda on rõõm vaadata. Vaatamise teeb kergeks, et lugu jutustatakse sellise keel-põses-huumoriga.

Tegelased on isiksused ja mulle tundub, et nad ei mängi selles filmis kaamerale. Kui mängivad, siis mälumängumõnust, ja kaamera neid ei häiri.

Noorte näitlejate vastuhakust sellele mailmakorraldusele, mis täna on meil ja mujal, ei saa enam mööda vaadata.

Politoloog Erik Moora ütleb Delfi Mõjukate tabelit kommenteerides, et nüüd on konseratiivide pärituule aeg. Teatriväljadele täna sisenevad noored astuvad sellele vastu ja kutsuvad eestlasi, inimesi, üles mässama nii konservatiivide kui liberaalide vastu, kes meid on toonud maailma huku äärele.

Veel ütleb Erik Moora oma loos, et konservatiividel on üle ilma hea aeg. Lavaka 32. lennu diplomietendus Eesti Draamateatris „Kuningas Ubu” näitab, ütleb üsna otse, et maailm on huku äärel. Ohtlikud on nii diktaatorid kui pehmod poliitikud.

„HAMLET: Ma olin Hamlet. Seisin rannikul ja rääkisin merevahuga BLABLA, selja taga Euroopa varemed.” nii see tagasisidestamine algab.