„Sisehääl sosinal: Raisk, raisk… venelane raisk… mitte sittagi ei näe… mida ma sihin, raisk… ainult kolmkümmend meetrit… aga nad ju ei halasta, raisk… kohe tapavad ära… kindla peale tapavad ära, raisk…” See on tsitaat Mart Kivastiku neljandast, mullu detsembris ilmunud näidendikogumikust „Kangelased”. Kivastik kirjutab nii, et tema näidendeid on vahest isegi põnevam lugeda kui laval näha.

Kogumikus „Kangelased” on neli näidendit: „Vares” Johannes Vares Barbarusest, „Kostja ja hiiglane” Konstantin Pätsist, „Sõdur” Johan Laidonerist ja „Kangelane”, mis on soomepoiste lugu. Näidendiraamatu pealkiri on küll „Kangelased”, aga ükski neist näidenditest ei ole mage kangelaslugu, nende põhipaatos on mu meelest hoopis selline, et lugeja ja vaataja saab pugeda näidendi tegelaste nahka ja mõelda – elust ja surmast, sellest, mis on väärtused meie elus.

Loe edasi Mart Kivastik kirjutab näidendeid neid peas lavastades →

Põhjust pessimismiks on. Ega keegi seda selgesõnaliselt välja ole öelnud, et maailm tegeleb taas kurjuse tasakaalu loomisega.

Kolm aastat tagasi – täiemahuline sõda Ukrainas polnud veel alanud – kirjutasin siinsamas, et Eesti otsib lahendusi ja kogu maailm otsib lahendusi. Eks mõtlesin siis kriisidest väljumist. Kahjuks muud pole leitud, kui alustatud sõdasid.

Eestis ei ole ka rumalust vähemaks jäänud. Kahjuks. Käiakse küll maailma kõrgetes koolides ja ma ei kahtle, et saadakse targaks. Aga see tarkus ei jõua me riigivalitsemisse. Või kui mõni tark jõuab, põletavad lollimad ta kiiresti läbi. Ehk siis nii: öelge mulle üks intelligentne inimene, kes ütleks täna oma noorele andekale, väärtusi austavale sõbrale, et võta sõbrad kaasa, aita me riiki. Lähed, ja sind pillutakse rumalusega sandiks ja see pole inimväärne.

Ma nii mõtlesin juba 2011. aastal, kui kinos Sõprus asutati Eesti Kultuurikoda. Noori andekaid inimesi oli palju koos. Mõtlesin veel: läheks ometi nii, et nad saaksid teha seda, mida armastavad – oma kunsti.

Loe edasi Aastalõpu essee; Kui kurjuse tasakaal jõustub, kas siis on tasakaalus ka headus? →

Mitmed mu palju teatris käivad õpetatud sõbrad ütlevad, et aasta oli kehv, sest tehti palju sellist, mida tegelikul vaadata ei tasu. Mina valisin hoolikalt, ei pidanud pettuma. Mis jäi lõppevast teatriaastast eredaimalt meelde?

Estookini ilmumine teatrikunstnikuna

Estookin tegi kunstilise kujunduse Bengt Alforsi näidendile „Kõndida vee peal“, mille Jaak Allik lavastas Kuressaare teatris. Tükk esietendus 3. oktoobril.

Estookin on mitme disainiauhinna laureaat ja viimasel aastal saanud laiema tuntuse sõjapurustuste näitusega Tallinna linnapildis.

Estookin lõpetas 2022. aastal teatrikunstnikuna Eesti Kunstiakadeemia (Ene-Liis Semperi õpilasena) ja „Kõndida vee peal“ on tema esimene kujundus kutselises teatris. Ta tõi 21. sajandi kunstitehnikad lavakujundusse ja kujundusest – vee peal kõndivast Jeesusest – sai lavastuse elus osatäitja.

Teatripilti rikastas Barzu Abdurazakov

Filosoof, tadžiki lavastaja Barzu Abdurazakov tegi meie näitlejatega kaks lavastust: 4. juulil esietendus Kernu mõisa küünis „Pärsia viimase keisri mõrv“ ja 11. oktoobril Narvas Vabal Laval „Hullumeelse päevik“.

Loe edasi TEATRIAASTA 2024: Jüri Muttikast ei saanud näitlejat →

Näitleja ja lavastaja Kristo Viiding ütleb, et vaadates me teatrilavadele murdnud kaameraid ja mikrofone, võib tekkida küsimus, kas näitlejat enam üldse vaja ongi. Äkki võiks ka tehisaru luua teatriime?

„Mind väga võlub kammerlik, vana hea nn vaene teater, mis rajaneb näitleja mängul ja heal partnerlusel,“ ütleb Kristo Viiding. „Kaamerad, põsemikrofonid ja muu tehnoloogia on ammu ja väga tugevalt teatripilti sisse sõitnud. Kõik see segab näitlejat, et võiks sündida totaalne sisenemine oma ossa. Ka vaatajana olen segaduses, mida jälgida, kui pilt on nii kirju.“

Viiding küsib otse: „Vahest enam polegi näitlejat vaja?“ Ning lisab samas: „Ma olen kindel, et tehisaju ja robotitega juba antakse kusagil maailmas etendusi, nimetades seda teatriks. Kuid teatriimet seal ei sünni.“

Loe edasi Kristo Viiding: äkki polegi näitlejat enam vaja? →