Uku Uusbergi Linnateatri suurlavastus William Shakespeare´i „Nagu teile meeldib” on professionaalne. Sõna professionaalne tähendab ses kontekstis meisterlik. Mis see on?

Meisterlikuks teeb lavastuse läbikomponeeritus kuni viimase detailini. Miski pole juhuslik, vaid kõik on kõige teenistuses, valgus, muusika, laulud, tantsud, lavakujundus, parukad, grimm, kostüümid… Ja mis peamine, kõik on ehtne!

Siin on ühes jorus nüüd kõik see, mis puudutab selle suvist teatrit, soovitusest selleni, millest kirjutasin. Valiku tegin peaaegu õige. Nägin rohkem, kirjutasin pisut vähem, aga pettuma ei pidanud. MM

Eesti Teatri Agentuuri andmebaas ütleb, et saabuval suvel on me teatriilmas tulekul 48 esietendust: juunis 22, juulis 16 ja augustis senistel andmetel 10. Tegelikult tuleb uuslavastusi ilmselt rohkemgi. Mida siis ikkagi vaadata tasub? Pakun oma esialgse, kahtlemata subjektiivse valiku.

Juuni: Eesti Teatri Agentuuri koduleheküljel kirjas 22 esietendust

Hannes Korjus

Alustuseks

Liepāja Nukuteatris esietendus 17. veebruaril 2024. aastal Santa Didžuse lavastatuna ““Pöialpoisi” lasteaed”. Pealkiri tuleneb lätikeelsest kantseliidist “PII Sprīditis” – Alusharidusasutus Sprīdītis. Lavastuse aluseks on Anna Brigadere (1861-1933) värssmuinasjutt „Pöialpoiss“ (läti keeles 1903), mis on eesti keeleski avaldatud (Pöialpoiss. Anna Brigaderi muinasjutt seitsmes pildis. Kirjastus: Eesti Õpetajate Liit, Tallinn. 1927.a. Läti keelest tõlkis Karl Aben (1896-1976). 80 lk. Sari: Noorusmaa jutukirjastik 10).

Eestis on Brigadere „Pöialpoiss“ lavale jõudnud Draamateatris 1943. aastal Oskar Põlla (1909-1955) debüütlavastusena (sellega oli seotud ka tollane Draamateatri näitleja, nukutrupi lavastaja ja nukutehnik Oskar Seliaru (1906-1978)). Pöialpoisi osas oli Salme Reek (1907-1996). 2006. aastal võidi Eestis (Balti teatrifestival&OmaDraama Tartus) näha ka Läti eksperimentaaltrupi „United Intimacy“ Pöialpoisi- versiooni, pealkirjaks „P.S. Pöialpoiss“ (esietendus 19.11.2004). Lavastaja oli Andrejs Jarovojs.

2013. aasta sügisel esietendus Liepāja teatris „Pöialpoiss“ muusikalise lavastusena (režissöör Valdis Lūriņš).

Pidutseti sellel suvel nii, nagu homset ei tuleks. Orientalist Haljand Udam on kirjutanud: „Demokraatia tahabki inimesi üksteisest mittesõltuvateks indiviidide karjaks muuta. Kõigile võrdsed õigused ja üldine kirjaoskus.”. Kas meid eristab vaid karnevalirüü?

Kinni püütud

Tallinn. Presidendi roosiaia vastuvõtul on reporter kinni püüdnud – nii ta ennast väljendab – tuntud kirjaniku ja selle tütre, kes jurist ja riigikohtunik. Kinni püüdnud selleks, et mesimagusalt küsida, kui palju raha nad kulutasid aiapeo riietele.

lmselgelt ei pööraks ma sellele stseenile, mis videodokumendina veebiavaruses olemas, mingit tähelepanu, kui neil poleks kaasas last. Jah, vanaema ja ema on kaasa kutsunud blondi poisi, kelle kohta ema ütleb juba noormees. Ja siis see noormees segab moe- ja rahajutule vahele, näitab sõrmega taevasse ja ütleb: „Emme, lennuk!” Ema ei tee lapsest välja ja jätkab, et ühel härrasmehel peab ülikond kapis olema. Selle jutu ajal püüab poiss ka vanaema tähelepanu lennukile juhtida, aga ka vanaema ei tee poisist ja lennukist välja. Ta on just hetk tagasi kavaldanud, öeldes, et ei ütle, kui odav tema erkroheline kostüüm on.

Kaanepilt on tehtud Raplas, Riho Sibula toa avamisel, Vaiko on pildil koos Jaak Tuksamiga.

Muusik Vaiko Eplik on pannud oma tunnisele muusikasaatele Vikerraadios nimeks „Muusika nõudlikule maitsele” ja teeb siis autorisaateid nii, et esitab kõrgeid nõudmisi ennkõige endale. Ja tunnised saated saavad liiga kiiresti otsa. Tahaks veel kuulata. Jupiter annab võimaluse järelkuulamiseks.

Vaiko elustab unustatud vana, muusika kommenteeritud kuulamist. Ta räägib muusika elusaks ja muusikud samuti, kellest jutt. Ja see isiku ja muusika vahekord on Vaiko esituses hämmastavas tasakaalus. Ma julgen küll kasutada siin Epliku saadete iseloomustamiseks sõna intellektuaalsus.

Unistus, et tulevikus on parem elada, on meilt ära võetud. Hirmutamine, et elame tuleviku arvelt, ei vaibu. Ja tulevik ongi tume, unistuste puudumisest sõltumata.

Moodsad lugejad ootavad lajatavat väljaütlemist, vanamoodne kirjutaja püüab tabada aja vaimu. Samas, kui selle loo tähtaeg nädala võrra edasi lükkus, tundus mulle, et juba peaaegu valmis lugu enam ei kõlba, tuleb kirjutada uus. Ometi olen essee moodi mõtisklusi tahtnud kirjutada nii, et need kestaksid kauem kui üks päev või nädal. Kärsitu olen ikka olnud, aga selline tõmblemine oli midagi uut.

Kaduv kodu

Kui neid ridu kirjutan, istub mu üks viimaseid lehevestluskaaslasi, lavastaja Barzu Abdurazakov lennukis ja lendab Istanbuli. sealt läheb lennuk tema koju Dušanbeesse. Ja mulle ei anna rahu, et viimastel päevadel olen Kesk-Aasia oludega kokkupuutunutelt mitu korda kuulnud juttu, et Tadžikistanis inimesed kaovad.