Andres Keil ja Jaak Kilmi on saanud valmis dokfilmi Tartu linna veidratest vanameestest, taibudest, kelle elu üks kirgesid on mälumäng. „Ära sega, ma mõtlen” esilinastus Tartu Elektriteatris 3. detsembril. Filmi algustiitrites öeldakse, et mälumängurid on õhtuhämaruse valitsejad. See on filmi kammertoon, heatahtlik ja pisut ehk eneseiroonilinegi

Film „Ära sega, ma mõtlen!“on monteeritud nii, et seda on rõõm vaadata. Vaatamise teeb kergeks, et lugu jutustatakse sellise keel-põses-huumoriga.

Tegelased on isiksused ja mulle tundub, et nad ei mängi selles filmis kaamerale. Kui mängivad, siis mälumängumõnust, ja kaamera neid ei häiri.

Noorte näitlejate vastuhakust sellele mailmakorraldusele, mis täna on meil ja mujal, ei saa enam mööda vaadata.

Politoloog Erik Moora ütleb Delfi Mõjukate tabelit kommenteerides, et nüüd on konseratiivide pärituule aeg. Teatriväljadele täna sisenevad noored astuvad sellele vastu ja kutsuvad eestlasi, inimesi, üles mässama nii konservatiivide kui liberaalide vastu, kes meid on toonud maailma huku äärele.

Veel ütleb Erik Moora oma loos, et konservatiividel on üle ilma hea aeg. Lavaka 32. lennu diplomietendus Eesti Draamateatris „Kuningas Ubu” näitab, ütleb üsna otse, et maailm on huku äärel. Ohtlikud on nii diktaatorid kui pehmod poliitikud.

„HAMLET: Ma olin Hamlet. Seisin rannikul ja rääkisin merevahuga BLABLA, selja taga Euroopa varemed.” nii see tagasisidestamine algab.

Kunst ei ole pead otsast raiuda. Kunst on see sinna tagasi panna.

„Mõnikord on murdumine ainus viis ellu jääda.” on sula tõtt kirjutanud sürrealist Andres Ehin.

Luulefestivalil Jõgeval mängisid Lilleküla gümnaasiumi noored Andres ja Kristiina Ehini luulekava, pealkiri oli „Vahel juhtub, et vaimustun, aga vastutan kogu aeg”.

Kultuuriminister Heidy Purga murdus. Vastutada aga tuleb kogu aeg. Tegelikult on pea maharaiumisega juba alustatud, juba ammu kusjuures. Seekordne pisioperatsioon, mis Thetrumile, vatamata vastava komisioni ostsusele raha leidis. Ju sai ka minister aru, et kuuldused Theatrumi surmast peaksid olema enneaegsed. Muide intelligentsi tunnus on ettearvamise võime.

Valhalla luuleteatri taastulemisel, 40 aastat hiljem, on peamine märksõna traagilisus. Raske on lavastuse „Siuru sügis” õnnestumise komponente edetabelisse panna, et mis parem ja mis kõige parem. Vahest siiski – minu meelest on määravaim see, et tänanegi trupp koosneb neist kunagistest Tartu üliõpilastest, kes läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus vaimsust esiplaanile seadsid ja hiljem riigi taasiseseisvumise asjades tõsiselt kaasa rääkisid.

1985. aastal tõi Tartu tudengite luuleteater Valhalla lavale kirjandusrühmituse Siuru loo, millest aimdus toona nii magusat ja ohtlikku vabaduse hõngu. Äsja etendasid samad inimesed uut lugu „Siuru sügis“. Me ees laval olid nüüdseks tuntud tegijad, inimesed, kes Eesti riigi iseseisvuse taastamiseski kaasa rääkinud.

See sama lavastus näitlejate esituses oleks olnud, arvan sootuks teise energeetilise koega. Mu jaoks juhib lavastus „Siuru sügis” minevikku vaadates pilgu tänasesse ja hoiatab, et miski on me riigis läinud nii, et taas on oht ennast kaotada.

Priit Põldma paneb oma Vanemuises lavastatud näidendile Konrad Mäest ja Nikolai Triigist nimeks „Palavik”. Palavik ja palavikulisus, kõrgel temperatuuril elamine, nägemustes elu kõrvuti argisega – see iseloomustab täpselt ka teist Tartus, Tartu Uues teatris mängitavat lugu „Soosteri koolkond”.

Kunst on ebanormaalsus