Von Krahli Teatri ja Delfi meedia Reformierakonna missa Tallinnas Noblessneri valukojas röövib vaatajalt viimasegi usu riigimehelikkusesse. Aga appikarje see ka ei ole.

„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” on dokumentaallavastus poliitika ja poliitikute halastamatusest. Halastamatuse vastand on halastus. Teater oma põhiolemuselt on dialoogikunst. Selles lavastuses poliitikale ja poliitikutele ei halastata.

Alvis Hermanis, tõlkis Hannes Korjus

Kõik Riia Uue Teatri kodumajja naasemisele pühendatud lavastused on nüüd toimunud. Mulle oli oluline need (Unistuste tõlkijate sekt/Kasaari sõnastik, Must luik, Jumal kaitsku sind, sa vaene kannataja!/Padjamees, Must piim) lõpetada Tom Stoppardi “Arkaadiaga”, kinnitamaks Riia Uue Teatri traditsioone ja apelleerimist kollektiivi ajaloole. Tom Stoppardi “Arkaadiasse” naasemine oli vajalik juba kasvõi seepärast, et testida reaalsuses Thomasina Coverly avastatud entroopia seadusi – kas meie maailm on termodünaamika seaduste kohaselt määratud kaosesse. Peab tunnistama, et 1998. aasta esimese “Arkaadia” ajal oli maailma kollektiivne terve mõistus praegusest tunduvalt paremas seisundis. Läänemaailma endahävitusorgia ei olnud veel alanud, ka lätlaste demograafilised näitajad olid teistsugused.

Loen kultuuriministeeriumi pressiteadet ja seda vahendanud ERRi portaali uudist ja saan teada, et era- ja munitsipaalteatritest sai kõige rohkem tegevustoetust Tallinna Linnateater. Kui see uudis veebi ilmus, oli selle illustratsiooniks Uku Uusbergi suurlavastuse „Nagu teile näib” foto. Mõne aja pärast see sealt kadus, ma ei tea, kas keegi tegijatest sai irooniast aru, et pilt viitas just sellele, mille kohta mina ütlen valetamine, diplomaatlikum ütleb pooltõde ja Shakespeare ütleb – nagu teile näib.

Piiteri sõjavastase poeedi ja muusiku, ansambli DDT liidri Juri Ševtšuki laule lauldavat Vene–Ukraina sõjas mõlemal pool rindejoont. Muusik iseloomustab olukorda Venemaal nii: ühelt poolt valitseb maad uusvaikus ja teiselt poolt lärmavad apokalüpsise klounid.

„Uusvaiksed on need inimesed, kes püüavad elada vaikselt ja teha midagi väikest, aga head,“ ütles Ševtšuk hiljuti kirjandusteadlasele Galina Juzefovitšile antud intervjuus. Ta tõi näiteks, et keegi lavastab näidendi armastusest, keegi teeb väga ilusaid ja harmoonilisi puulusikaid.

Kuhu kihutab kiirrong nimega Eesti Vabariik?

Kuulan majandusuudiseid ja juba ammu ei tee ma seda väga tähelepanelikult, sest olgu nii või naa, ma midagi parata ei saa. Keerukad ajad on ja lähevad veel keerukamaks – nii majadusega tegelejad ütlevad. Ja need muud tunnevad seda kõige paremini toidupoes.

Kultuuri jälgin tähelepanelikumalt, kuigi ka seda, et kultuurile on muude hüvede nimel kerge käega lüüa, ma tean.

Ei huvita

Siis loen Õhtulehest Jaanus Kulli intervjuud Pääru Ojaga ning kujutan ette, millise laviini see vallandab. Pidin pettuma, sest tegelikult ei järgnenud mitte midagi. Valus tõde, mille Pääru välja ütles, mattus muu mudru sisse. Nagu enamasti.

Peaossa tuleb võtta mitte hea, vaid väga hea näitleja ja lasta tal enne filmi väljatulekut rääkida kaalulangetusest, nälgimisest. See, miks ta seda tegi, jääb nälgimise fakti varju.

Olgu öeldud, et Pääru Oja on oma teatrirollide tarvis varem õppinud ära lõõtsa mängimise ja potikedral savinõude tegemise. Nälg ilmselgelt teeb füüsilise oleku ja vaimu hapraks. Ja inimese ülitundlikuks. Isegi hulluks.

Film „Vari” on tumemeelne. Seal on ametnike ja lehetoimetajate rumalust, kurja jälgimisühiskonda – oled teistmoodi, pannakse hullumajja, palju laipu, verd, pori. On ka kurat, Jumalat pole. Muidugi on filmis üks naturaalse seksistseenita. Ilusad hobused on ka. Ma usun küll, et filmitegijad on läbi väljamõeldud ajaloo ja krimiloo otsustanud näidata, milline on tänane Eesti. Nii nagu Juhan Liiv kunagi kirjutas:

„Näind palju pisaraid, nuttu,