Jüri Arrak 1936 – 2022

Jüri Arrak on nüüd pilditaguses maailmas. Vaid aasta tagasi ütles ta ise, et pilditagune maailm on maalide sees. Täna on see tõdemus, jah, igavikuline. Ma tõesti mõtlesin, Jüri, et Sa oled igavene, sest Sinu eluusk… Sa olid vanaks saades noor. Ja seda oli uhke näha, kuulda, tunda. Andis elujaksu.

Sellel pühapäeval, kui ei olnud veel tulnud teadet, et Sind enam pole, rääkis David Vseviov Müstilise Venemaa saates Nikita Sergejevitš Hruštšovist. Sulaajast ja sellest, kuidas ta Moskvas avangardistide näituse laiali peksis.

Loe edasi Jüri Arrak: Alateadvusesse koguneb kogu aeg. Kõik on üks →

Moto: Näidendi II vaatus, 6. episood „Skandaalid:

„Jaan Kross (valvsalt): Oot, oot, Juhan Viiding? See vaevab sind?

Lennart Meri (ettevaatlikult): See pole… niipalju vaev, kui midagi muud.

Jaan Kross (sama ettevaatlikult): Sa ehk, … no kui minu aimamiste suunakompass rikutud pole, siis… sa oled vist solvunud? Sinu riik ikkagi!”

Viimsi Artiumis esietendunud Jaak Jõerüüdi näidend „Lennart. Pöörtooliaastad” on esimene julge katse käsitleda me lähiminevikku kunstiliselt. Kui ma polnud veel etendust näinud, sõnastasin, et „lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku”. Lavastust näinuna julgen kinnitada, et just see aimdub ka lavastustervikust.

Austuseks mõned nähtud lavastust iseloomustavad märksõnad – tegemist on puhtalt sõnateatriga, tegemist on intellektuaalse teatriga.

Lugu, mis peaks defineerima 30 aasta tagust aega, osutub aja voolus täna ilmselt isegi tähtsamaks, kui siis, kui mängitud sündmused juhtusid.

Ivo Uukkivi, kes mängib esimest Eesti iseisvuse taastamise järgset presidenti, paneb Lennart Meri sõnade sisse ka oma soovi. Soovi, milline võiks me riik olla, millisest aust ja moraalist lähtuma, ja see andis ta osale ja sõnadele mitmekordse võimenduse.

Loe edasi Lennart Meri küsib Jaan Krossilt: „Miks Juhan lahkus?” →

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu raamat „Kirjad” kujutab endast kirjavahetust. Sellest rääkimiseks näis ainuvõimalik kirjutada autoritele kiri.

Pühapäeval, 9. oktoobril. Raplas

Tere, Tõnu ja tere, Jaan

No hakatuseks ja kõigepealt suur tänu teile mõtlemast ja mõtteid jagamast mitte ainult omavahel, vaid kõigiga, keda huvitab. Samas ei teagi, kas ja kuidas see kirjanikega on, kas nad annavad oma mõtteid kadedalt ära või on see loomulik sund. Olgu kuidas on, nüüd need kirjad on raamatus ja see on hea Eestimaale ja maalastele. Taevastele küllap niisamuti, mis siis, et nendelt just palju vastuseid pole tulnud.

Mul oli kange tahtmine selle kirja tervitamise juurde lisada see, kuhu ma enda meelest kirjutan. Kellele, on selge, aga kuhu… Jaan on eikusagil (kõikjal), Tõnu on veerev kivi.

On täiskuu ja sügis. Hilisõhtul, kui ennast magama sättisin, teile mõeldes, paistis aknast sisse täiskuu. Vaatasin teda tükk aega ja märkasin ka ühte väikest tähte. No teadagi, kelle ma selleks mõtlesin. Nüüd on varahommik, kõik ümberringi veel magab, sajab ilusat aeglast sügise vihma ja kuu on impressionistlik. Kuu on udusse mähitud ja tähte enam ei näe.

Teate, kui see teie kirjade raamat minuni jõudis, siis ma kohe otsustasin, et loen seda aeglaselt ja kiirustamata. Niimoodi, et lasen raamatul endaga kaasas käia, portfellis mu liikumisi kaasa teha. Lasin tal olla nii, et ta ise sai kaua mu silme ees olla. See tundus kuidagi ainuvõimalik, sest need kirjad rääkisid mu jaoks elu valust ja sellest, et valus see võlu ongi. Äkki saab selle sõnastada ka nii, et teie mõlema kirjades on oskus tähele panna seda, mis meid kõiki ümbritseb, aga me ei pea seda tähtsaks. Märkamise oskus, jah.

Loe edasi Tõnu Õnnepalu: „Õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad.” →

Ülo Vooglaiu raamat „Elanikust kodanikuks“ ilmus äsja üllatuslikult usbeki keeles. Ei saa päris nii öelda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, aga see teos on hakanud lendama just endistes nõukogude vabariikides: lisaks vene keelele on raamat tõlgitud ukraina keelde ja ilmselt on tulekul kasahhikeelne väljaanne.

Ülo Vooglaid kirjeldab, kuidas talle ootamatult helistas Usbekistani ülikooli õppejõud ja küsis luba raamatut „Elanikust kodanikuks” avaldada. Helistaja rääkis, et on seda tõlkinud kaks aastat ja vahepeal isegi kahelnud, kas saab sellega hakkama. „Kuidas te sellesse suhtute?” küsis tõlkija Vooglaiult. Too vastas: „Väga tore. Mis mul selle vastu saab olla.”

Loe edasi Üllatus! Ülo Vooglaiu „Elanikust kodanikuks” ilmus usbeki keeles →

Kuidas on sündinud Raplamaa kohanimed, millest üllatavalt paljud algavad r-tähega? Kuidas sealsed inimesed endale perenimed said? Millised nimed on Raplamaal populaarsed praegu? Milline on Raplamaa murdekeel? Need on vaid mõned küsimused, millele leiab vastuse Raplamaa koguteose värskelt ilmunud kolmandast osast.

Esmaspäeval esitetud uues raamatus leidub keeleinimeste tähelepanek, et huvitava joonena torkab just Raplamaal silma r-alguliste kohanimede rohkus – eriti Rapla kihelkonnas (Raela, Raikküla, Raka, Rapla, Riidaku, Rõkalu, Rõue, iidne Rakvere talu Lipametsa külas –, mis tundub kõvasti ületavat tavalist r-hääliku sagedust sõnade alguses.

Värskest raamatust saab lugeda näiteks sedagi, millele toetub raplamaalaste keel ning kus paiknevad silmapaistvamad küla- või aleviarhitektuuri näited.

Anne Ummalas, Raplamaa rahvarõivaste entusiast ja meister, oli esitlusele tulnud rahvariietes.

Loe edasi Ilmus Raplamaa koguteose kolmas raamat →

Mulle tundub, et meil käib inimeste totaalne hirmutamine. Hirmutatakse isegi aastaaegadega. Kas on võimalik rahul olla, kui sulle pidevalt meelde tuletatakse, et kõik liigub allamäge? Äkki me ei peagi rahul olema oma eluga?

Mu jaoks unustamatu Maalehe toimetaja, aga ka tõlkija ja muidu teadjamees Mati Soomre 2012. aastal hoopis ühes teises kontekstis kirjutas: „Kui juuksekarva tõe ja täpsuse huvides lõhki ajada, ei öelnud Ristiotsa Rein Kirsimäe Jaagule Juhan Liivi jutus „Peipsi pääl” mitte „Jaak, kurat, jalad põhjas!”, nagu seda on musttuhat korda tsiteeritud, vaid „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!””

Ses Juhan Liivi loos lubavad mehed, kui nad uppumisest pääsevad, kirikule kroonlühtri. See lugu on kirjutatud 19. ja 20. sajandi vahetusel. „Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroonlühtri asemel väikese küünlajala. Ja tee või tina, ikka mõtled, et inimese olemuses ei ole sajandiga mitte midagi muutunud. Keskkonnaminister lubab raiemahtu vähendada siis, kui kriis on möödas. Aga mis siis on, kui kriis möödas, ei osata prognoosida. Nii et – hea on lubada.

Loe edasi Jaak, kurat, jalad põhjas! →