Raamat „Eesti Eluteaduse Hoidja” on kui autahvel Eesti bioloogilise kultuuri loojaile ja hoidjaile.

Eesti Eluteaduse Hoidja nime kannab auhind, mida on välja antud kahekümne neljale loodusteadlasele ja eraldi Eesti Loodusuurijate Seltsile. Eraalgatuslik auhind asutati 1984. aastal. Viimane auhind selles reas anti välja 2021. aastal. Eluteaduse hoidja nimetusele lisandus Viive Tolli graafiline leht „Eesti Eluteaduse Hoidja”. Sama nimega raamat ilmus 2022.aastal

Eluteaduse hoidjad

„Me maa pole üksnes riik ja rahvas – Eesti on kogu elu sellel maal, terve ökosüsteem. Elusolendid, kes moodustavad mulla ja metsa, kes elavad vees ja õhus, tuhandeist erinevaist liikidest, tagavad Eesti aineringi ja elurikkuse. See maa on elupaik kõigile Eestimaa olenditele. Kõik nad on meie head kaaslased,” kirjutatakse Eluteaduse raamatu eessõnas.

Raamatu andis välja Tartu ülikooli kirjastus. Toimetasid bioloogid Toomas Tiivel, Andres Koppel ja Kalevi Kull.

Raamatus saavad sõna 24 Eluteaduse auhinna saajat. „Lood on väga erinevad, nii nagu eluteadusel palju külgi, harusid ja teguviise, nii nagu nende inimeste teod Eesti bioloogilises kultuuris on erinevad,” öeldakse eessõnas. Kokku peaks need lood andma läbilõikelise pildi sellest, mida Eesti eluteaduses tähtsat tehakse. „Lugudest peaks paistma meie loodusinimeste töö, hing ja südametunnistus; selgineb läbilõikeline pilt sellest, mida meie eluteaduses tähtsat tehakse.”

Elu tulevik

Eluteadlaste raamat on nõndamoodi tehtud, et raske oleks lühikese tutvustuses kedagi sellest seltskonnast esile tõsta. Kui kasutada bioloogide keelt, siis moodustavad 25 raamatu persooni ökosüsteemi. Sellise koosluse, kus üks ei saa olla ilma teiseta. Koosluse moodustavad nii persoonid kui nende tööd. Toon raamatu ja elurikka maailma vastu huvi äratamiseks mõned teemad, mida käsitletakse, näiteks „Matemaatika ja bioloogide probleemid”, „Kuhu lähed, inimene?”, „Semiootik loomaaias”, „Tõlkerännakud ja terminoloogilised eksisammud”, Ühe teadusbroileri mõlgutused”…

Tartu ülikoolis töötav bioloog Avelina Helm sai Eluteadlase auhinna 2019. aastal ja kirjutas selle raamat jaoks teksti pealkirjaga „Tulevik”. „Eks selle raamatu lugeja 20 aasta pärast teab juba täpsemalt, kuid aastal 2022, mil need read kirja pandud, paistame olevat juba jõudnud kliimamuutustega nende ohtlike piirideni.” Ta ütleb praeguse ohtlikkuse kaskaadseks ja toob näiteks Arktika merejää ja Gröönimaa jääkilpide sulamise.

Füüsik Juhan Ross (1925-2002) sai Eluteadlase auhinna 1986. aastal. Kahjuks ei ole tema artiklile „Kuhu lähed, inimene?” lisatud selle ilmumise või kirjutamise aastat, aga ta küsib juba ilmselt paarkümmend aastat tagasi: Lähema saja aasta jooksul tuleb inimkonnal lahendada kõige raskem küsimus oma olemasolu vältel: kas õnnestub säilitada inimkonda ja Maad enam-vähem sellisena nagu ta on? Ja vastab, et küsimuse lahendamine ei sõltu kosmilistest või Maa looduslikest jõududest, vaid inimesest endast.

Auhinnalugu

„Oma asutamisest peale oli see mitte riiklik ja mitte ametkondlik ettevõtmine, et hinnata tegevust ja saavutusi, mille põhjuseks pole palgatöö,” kirjutavad raamatu toimetajad, kes ise ka selle auhinna asutamise juures olid. Siis oli nõukogude aeg ja auhinna andjatel oli selline kirjutamata reegel muude kõrval – see lepiti kokku suuliselt ja see kehtis –, et auhinnatu ei võinud olla kompartei liige. Kunstnik Viive Tollilt telliti 25 nummerdatud „Eesti Eluteaduse hoidja” graafilist lehte ja alguses oli plaan anda need 25 auhinda välja 10 aasta jooksul. Aga läks teisiti: „Pärast üle kümne aastast lünka, mil mitmed vahepeal esitatud kandidaadid ei saanud vajalikul hulgal hääli või leidsid mõne vastuhääle, taastati 2006. aastal auhinna väljaandmine,” kirjutatakse raamatu lõpuosas.

Jutuks olev raamat ei ole siiski mitte põhiliselt auhinnast, mille nime ta kannab, vaid Eesti bioloogia ülesehitamisest. „Eestimaa eluslooduse tundmise üleskasvamisest, meie eluteaduse hoidmisest,” öeldakse raamatu eessõna.

Eraldi: Toon siin ära – ega karda kasutada sõna autahvel – kõik Eluteaduse auhinna saajad ja selle, mille eest neile auhind anti: Viktor Masing – bioloogia kõrgetasemelise populariseerimise eest, Kalevi Kull – teoreetilise mõtte ja loodusteaduste ajaloohuvi kandmise eest Eestimaa bioloogias, Mart Viikmaa – kõrgetasemeliste teaduslike loengute eest, Fred Jüssi – meie looduse häälte õpetamise ja kogumise eest, Tõnu Möls – bioloogidele täppisteadusliku mõtlemise õpetamise eest, Hans Remm – kõrgetasemeliste loodusmäärajate eest, Andres Tarand – linnaökoloogia kirjutiste ja Eesti keskkonnauuringute eest, Juhan Ross – bioproduktsiooni matemaatilise modelleerimise koolkonna rajamise ja ökoloogiliste sõnavõttude eest, Toomas Frey – Eesti ökoloogia arendamise eest, Rein Kuresoo – Eestimaa Looduse Fondi rajamise eest, Ivar Puura – Eestimaa fossiilide õpetamise eest, Toomas Kukk – Eesti taimestiku tundmise ja tutvustamise eest eesti keeles, Aleksei Turovski – loomade kultuuri tutvustamise eest, Jaan Viidalepp – klassikalise liblikateaduse hoidmise eest, Ann Marvet – loodustekstide tundliku toimetamise eest, Kuulo Kalamees – Eesti seente määrajate eest, Urve Miller – teedrajava erialadevahelise teaduskoostöö edendamise eest Läänemere piirkonna looduse ja inimajaloo seoste uurimisel, Vello Liiv – Eesti seente teadusfoto eest, Asko Lõhmus – Eesti metsade teaduse hoidmise eest, Ülo Maiväli – teaduse ideaalide juhatamise eest, Aveliina Helm – pärismaiste koosluste taastamise õpetuse eest, Urmas Kõljalg – elurikkuse teabe kättesaadavaks tegemise eest, Lauri Laanisto – bioloogia klassika vahendamise eest, Eerik Leibak – Eesti looduse väärtustamise ja lindude nimetamise eest. 25. ja viimaseks jäänud auhinna sai 2021. aastal Eesti Looduseuurijate Selts – Eesti eluteaduse hoidmise eest.

Ilmus Maalehes. Auhind: Viive Tolli graafiline leht.