Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu raamat „Kirjad” kujutab endast kirjavahetust. Sellest rääkimiseks näis ainuvõimalik kirjutada autoritele kiri.
Pühapäeval, 9. oktoobril. Raplas
Tere, Tõnu ja tere, Jaan
No hakatuseks ja kõigepealt suur tänu teile mõtlemast ja mõtteid jagamast mitte ainult omavahel, vaid kõigiga, keda huvitab. Samas ei teagi, kas ja kuidas see kirjanikega on, kas nad annavad oma mõtteid kadedalt ära või on see loomulik sund. Olgu kuidas on, nüüd need kirjad on raamatus ja see on hea Eestimaale ja maalastele. Taevastele küllap niisamuti, mis siis, et nendelt just palju vastuseid pole tulnud.
Mul oli kange tahtmine selle kirja tervitamise juurde lisada see, kuhu ma enda meelest kirjutan. Kellele, on selge, aga kuhu… Jaan on eikusagil (kõikjal), Tõnu on veerev kivi.
On täiskuu ja sügis. Hilisõhtul, kui ennast magama sättisin, teile mõeldes, paistis aknast sisse täiskuu. Vaatasin teda tükk aega ja märkasin ka ühte väikest tähte. No teadagi, kelle ma selleks mõtlesin. Nüüd on varahommik, kõik ümberringi veel magab, sajab ilusat aeglast sügise vihma ja kuu on impressionistlik. Kuu on udusse mähitud ja tähte enam ei näe.
Teate, kui see teie kirjade raamat minuni jõudis, siis ma kohe otsustasin, et loen seda aeglaselt ja kiirustamata. Niimoodi, et lasen raamatul endaga kaasas käia, portfellis mu liikumisi kaasa teha. Lasin tal olla nii, et ta ise sai kaua mu silme ees olla. See tundus kuidagi ainuvõimalik, sest need kirjad rääkisid mu jaoks elu valust ja sellest, et valus see võlu ongi. Äkki saab selle sõnastada ka nii, et teie mõlema kirjades on oskus tähele panna seda, mis meid kõiki ümbritseb, aga me ei pea seda tähtsaks. Märkamise oskus, jah.
Loe edasi Tõnu Õnnepalu: „Õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad.”
