Rubriigiarhiiv: Monoloog

Tõnu Õnnepalu: „Õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad.”

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu raamat „Kirjad” kujutab endast kirjavahetust. Sellest rääkimiseks näis ainuvõimalik kirjutada autoritele kiri.

Pühapäeval, 9. oktoobril. Raplas

Tere, Tõnu ja tere, Jaan

No hakatuseks ja kõigepealt suur tänu teile mõtlemast ja mõtteid jagamast mitte ainult omavahel, vaid kõigiga, keda huvitab. Samas ei teagi, kas ja kuidas see kirjanikega on, kas nad annavad oma mõtteid kadedalt ära või on see loomulik sund. Olgu kuidas on, nüüd need kirjad on raamatus ja see on hea Eestimaale ja maalastele. Taevastele küllap niisamuti, mis siis, et nendelt just palju vastuseid pole tulnud.

Mul oli kange tahtmine selle kirja tervitamise juurde lisada see, kuhu ma enda meelest kirjutan. Kellele, on selge, aga kuhu… Jaan on eikusagil (kõikjal), Tõnu on veerev kivi.

On täiskuu ja sügis. Hilisõhtul, kui ennast magama sättisin, teile mõeldes, paistis aknast sisse täiskuu. Vaatasin teda tükk aega ja märkasin ka ühte väikest tähte. No teadagi, kelle ma selleks mõtlesin. Nüüd on varahommik, kõik ümberringi veel magab, sajab ilusat aeglast sügise vihma ja kuu on impressionistlik. Kuu on udusse mähitud ja tähte enam ei näe.

Teate, kui see teie kirjade raamat minuni jõudis, siis ma kohe otsustasin, et loen seda aeglaselt ja kiirustamata. Niimoodi, et lasen raamatul endaga kaasas käia, portfellis mu liikumisi kaasa teha. Lasin tal olla nii, et ta ise sai kaua mu silme ees olla. See tundus kuidagi ainuvõimalik, sest need kirjad rääkisid mu jaoks elu valust ja sellest, et valus see võlu ongi. Äkki saab selle sõnastada ka nii, et teie mõlema kirjades on oskus tähele panna seda, mis meid kõiki ümbritseb, aga me ei pea seda tähtsaks. Märkamise oskus, jah.

Loe edasi Tõnu Õnnepalu: „Õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad.”

Üllatus! Ülo Vooglaiu „Elanikust kodanikuks” ilmus usbeki keeles

Ülo Vooglaiu raamat „Elanikust kodanikuks“ ilmus äsja üllatuslikult usbeki keeles. Ei saa päris nii öelda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, aga see teos on hakanud lendama just endistes nõukogude vabariikides: lisaks vene keelele on raamat tõlgitud ukraina keelde ja ilmselt on tulekul kasahhikeelne väljaanne.

Ülo Vooglaid kirjeldab, kuidas talle ootamatult helistas Usbekistani ülikooli õppejõud ja küsis luba raamatut „Elanikust kodanikuks” avaldada. Helistaja rääkis, et on seda tõlkinud kaks aastat ja vahepeal isegi kahelnud, kas saab sellega hakkama. „Kuidas te sellesse suhtute?” küsis tõlkija Vooglaiult. Too vastas: „Väga tore. Mis mul selle vastu saab olla.”

Loe edasi Üllatus! Ülo Vooglaiu „Elanikust kodanikuks” ilmus usbeki keeles

Ilmus Raplamaa koguteose kolmas raamat

Kuidas on sündinud Raplamaa kohanimed, millest üllatavalt paljud algavad r-tähega? Kuidas sealsed inimesed endale perenimed said? Millised nimed on Raplamaal populaarsed praegu? Milline on Raplamaa murdekeel? Need on vaid mõned küsimused, millele leiab vastuse Raplamaa koguteose värskelt ilmunud kolmandast osast.

Esmaspäeval esitetud uues raamatus leidub keeleinimeste tähelepanek, et huvitava joonena torkab just Raplamaal silma r-alguliste kohanimede rohkus – eriti Rapla kihelkonnas (Raela, Raikküla, Raka, Rapla, Riidaku, Rõkalu, Rõue, iidne Rakvere talu Lipametsa külas –, mis tundub kõvasti ületavat tavalist r-hääliku sagedust sõnade alguses.

Värskest raamatust saab lugeda näiteks sedagi, millele toetub raplamaalaste keel ning kus paiknevad silmapaistvamad küla- või aleviarhitektuuri näited.

Anne Ummalas, Raplamaa rahvarõivaste entusiast ja meister, oli esitlusele tulnud rahvariietes.

Loe edasi Ilmus Raplamaa koguteose kolmas raamat

Jaak, kurat, jalad põhjas!

Mulle tundub, et meil käib inimeste totaalne hirmutamine. Hirmutatakse isegi aastaaegadega. Kas on võimalik rahul olla, kui sulle pidevalt meelde tuletatakse, et kõik liigub allamäge? Äkki me ei peagi rahul olema oma eluga?

Mu jaoks unustamatu Maalehe toimetaja, aga ka tõlkija ja muidu teadjamees Mati Soomre 2012. aastal hoopis ühes teises kontekstis kirjutas: „Kui juuksekarva tõe ja täpsuse huvides lõhki ajada, ei öelnud Ristiotsa Rein Kirsimäe Jaagule Juhan Liivi jutus „Peipsi pääl” mitte „Jaak, kurat, jalad põhjas!”, nagu seda on musttuhat korda tsiteeritud, vaid „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!””

Ses Juhan Liivi loos lubavad mehed, kui nad uppumisest pääsevad, kirikule kroonlühtri. See lugu on kirjutatud 19. ja 20. sajandi vahetusel. „Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroonlühtri asemel väikese küünlajala. Ja tee või tina, ikka mõtled, et inimese olemuses ei ole sajandiga mitte midagi muutunud. Keskkonnaminister lubab raiemahtu vähendada siis, kui kriis on möödas. Aga mis siis on, kui kriis möödas, ei osata prognoosida. Nii et – hea on lubada.

Loe edasi Jaak, kurat, jalad põhjas!

Draama 2022: me peade kohal välgub kirsiaia kirves

Kõik etendused, mida tänavusel Draama festivalil vaatasin, olid omal moel kantud maailmalõpu meeleoludest. Klaariti suhteid maailmas sündivaga ja see omakorda klaaris minu kui vaataja soovi leppida sellega, et on 21. sajand.

Anton Tšehhov kirjutas ajastulõpuhõngulise „Kirsiaia“ 20. sajandi hakul. Üks kaduv elulaad pidi tegema ruumi teisele: magusalt lõhnanud ja maitsenud kirsiaed raiuti, et saaks ehitada maju.

Kitsalt Eesti asja ei aetud. Protestiti mustvalge maailmapildi vastu, mis ka me väikeses vabariigis maad võtnud on.

Ukraina sõja hingus. Kas see on minu, vaataja peas või on see sees ka neis lavastustes, mida nägin? Äkki lavastustes ei olegi, aga on neis mänginud näitlejate peades?

Ja ikkagi on teater pisut ka pelgupaik.

Loe edasi Draama 2022: me peade kohal välgub kirsiaia kirves

Nad nimetavad end Rapla väikelinna teatriks

Paide teatri trupi lõpetamise taustal mõjub eriti rõõmustavalt see, et Raplas on moodustatud väikelinna teater. 3.septembril näitas vaid noortest meestest koosnev trupp Kuusiku mõisa taga oma esimest lavastust nimega „Risti rahvas”.

Etendus on lõppenud. Jätke need mehed meelde: paremalt Reio Blond (saab kallistust), Raigo Saariste, Sten-Olle Moldau, Andres Sahkur, Eerik Robert Ots, Ursel Tilk ja Valter Uusberg.

Julgen uue tetritrupi sündi kinnitada ennekõike tänu sellele ühisele energiale, mida kiirgas kokku mänginud trupp.

Küsisin asjaosalistelt, kas on plaanis jätkata. Nii näidendi autor Eerik Robert Ots kui ka lavastaja ja kaasautor noortele toeks olev Valter Uusberg kinnitasid, et juba tegeldakse uue materjali proovideks ettevalmistamisega.

Loe edasi Nad nimetavad end Rapla väikelinna teatriks