Allikas: vestlus Ingo Normetiga (Pildil)

2010. aastal võtab kursuse Tiit Ojasoo

Kuna sellel aastal ei ole meie koolis uusi üliõpilasi (uus kursus võetakse üle aasta), on meie kooliaasta algus suhteliselt asjalik ja praktiline.

Tänavu oktoobris kuulutatakse aga välja uus vastuvõtt lavastajatele ja dramaturgidele. Hiljem ka /…/ näitlejatele.

Järgmist kursust juhendab Tiit Ojasoo, kes on NO99 teatri peanäitejuht. Tiit Ojasoole on see esimene päris oma kursus vastu võtta. Ta on olnud küll /…/ õppejõud ja noortega koolis ka lavastanud.

Oleme siin koolis püüdnud, et kursuse juhendajad oleksid väga erinevad. See oleks kurb, kui kool oleks ainult ühte nägu. Praegu õpib koolis teine ja neljas kursus. Teist kursust juhendab Elmo Nüganen, neljandat Hendrik Toompere. Juhendajad kutsuvad endaga kaasa ka näitleja õppejõud. Eriala-õppejõud seega vahelduvad. See on samuti hea. Minu ülesanne on kogu seda tööd koordineerida.

Õppetöö algas augustis

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) algab uus õppeaasta tavaliselt augustikuu viimasel esmaspäeval. Tänavu oli see siis 31. august, kui üliõpilased ja õppejõud kogunesid avakoosolekule. Seejärel saadi kokku oma õppejõududega, tehti plaanid ja teisipäevast algasid tunnid.

Lavakoolis algas õppetöö juba varem ja see kipub olema tavapärane, põhjuseks mitmesugused eriprojektid. Näiteks tänavu tulid neljanda kursuse üliõpilased kooli juba 10. augustil, et alustada bakalaureuselavastuse proovidega.

Proovid Aleksander Pepeljajeviga

Moskva koreograaf ja lavastaja Aleksander Pepeljajev on meil teinud mitu väga huvitavat lavastust. Meil ta nüüd lavastab neljanda kursuse üliõpilastega Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ järgi oma versiooni, pealkirjaga „Margarita ja meister“. See lavastus esietendub NO99 teatris 25. septembril.

Lavastajad ja dramaturgid õpivad valgust

Koolis on kolm õppesuunda: lavastajad, näitlejad ja dramaturgid. Teise kursuse lavastajad ja dramaturgid alustasid juba augusti viimasel nädalal lavavalgusõppega. Neid juhendas Tallinna Linnateatri valgusemeister Kalle Karindi.

Septembri algul tuleb meile Soome teatriakadeemia õppejõud Kimmo Karjunen kes viib läbi spetskursuse valguse alal.

Loe edasi Lavakooli uudised →

Septembri Teatriküljed on valmis. Laupäeval algab Tartus Eesti teatri festival Draama 2009. Õunad valmivad, meil siin sajab… On 5. september 2009.

Teatriküljed keskenduvad seekord mõtetele, mida mõtlevad teatriõpetajad Ingo Normet, Lembit Peterson, Hendrik Toompere ja Peeter Jalakas. Ka on külgedel kummardus Enn Kraamile ja Uusküla meestele, kes sellele Uuskülast pärit näitlejale mälestuskivi panid. Kolm veergu lavakunstikooli uudiseid kõigele lisaks.

Teatrid alustavad sügishooaega. Õhus on elektrit.

Lembit Peterson ütleb külgedel muuhulgas: „Et nad tunneksid isegi väsimuses väsimatut soovi raskusi ületades oma loomingulistes vajadustes ja kavatsustes selgusele jõuda ja neid publiku rõõmuks teostada.“ Lavastaja seda öeldes mõtleb oma õpilastele ja teatrile, aga nii võiks ja peaks me oma elu seadma ju ka siis, kui see, mida teeme, ei ole teater.

Ostke leht ja lugege, ma ei väsi kordamast, Teatritaskusse need lood tulevad ju ka, aga vaatamata sellele, et sisu on üks, teeb vorm oma töö ja kõik on erinev. Tasku täiendab Külgi ja Küljed topivad Tasku täis. Väge!

 Käisin siis eile esimest korda Vabaduse platsi ja sinna püstitatud ristikolakat kaemas. Kole kole. Kui me taoliste asjade püstitamise  üle otsutajate seltskonnal on plastmassi maitse, siis tuleb ilmselt kannatlikult oodata ja ennustada parimaid aegu. Mu käsi ei kerkinud seda koledat risti isegi pildistama. See kuidas maitsetus suudab rikkuda isegi sümboli on tähelepanuväärne.
Leidsin arvutist ühe loo mille olen kirjutanud 27.aprillil 2007.aastal. Miski pole muutunud või on?

Kirjutan neid ridu reede varahommikul. Olukord Tallinnas väljus öösel kontrolli alt. Varahommikustes kella kuuestes uudistes ütleb politsei hääletoru, et politsei on fikseerinud 99 objekti, mille suhtes on vandaalitsetud. Üks inimene on surnud. Millesse, seda ei öelda, kõlab tavatekst – asja uuritakse. On vahistatuid ja kinnipeetuid, ka politseinikud on kannatada saanud. Vene välisminister, sedagi vahendavad esimesed uudised, on öelnud, et „pühaduse rüvetamisel Tallinnas on Eestile tõsised tagajärjed“.
Öösel kogunes Tallinna linnavalitsus ja linnapea Savisaar keelas pealinnas alates tänasest kuni 2. maini alkoholi müügi täielikult.
Kell on kuus läbi kümme minutit ja raadio ütleb, et 50 minuti pärast on vabariigi valitsuse pressikonverents.
Juba kõlavad hinnangud, et politsei ei saanud hakkama. Millega?

Loe edasi Hetk pole sobiv lorisemiseks, ma ei tea koos teiega, mis toimub →

Mul on Nädalises aastaid olnud üks oma leheruum kus saan kirjutada mõtteid mis pähe roninud. Hetkel on selle leheruumi ühine nimetaja Mõeldes edasi. Üks neist lugudest on selline:

 

Peipsi ääres Lohusuul pidutsesid sealsed venelased. Suure tee pealt kõigile näha. Keerasime sisse ja veendusime, et peos oli vene rasmahhi. Küla tähistas venekeelse elanikonna 410. sealelamise aastapäeva. Ega ma sest aru ei saanud seal, mille järgi nad seda oma asutust loevad. See, millise kaasaelamisega kokkutulnud kontserti vaatasid-kuulasid, teeb aga silmad ette mistahes eestikeelse publiku reaktsioonidele. Hakatuseks, no sestpeale, kui me seda trianglit jälgisime, tantsisid teismelised tüdrukud venekeelse diskomuusika saatel. Seljas vene rahvariide ainelised atlasläikivad kollase ja mustaga erootilised kostüümid, sellised lehvivate öökuubede või siis pikkade neglizeede moodi hõlstid. Seltskond vanu ja nooremaid ja veel nooremaid lausa röökis vaimustusest. Ühed hüppasid batuudil, ühed mehed rüüpasid miskit pikkade laudade ääres.

Loe edasi Lohusuu mattid ja ilmailu →

Päris on olemas ikka, aga kõlapinna leiab mängult asjatamine, olemine. Kahjuks.

Hiiu folgil ütles Jaak Johanson Priit Pedajast kuulates:“Huvitav, et kurvad laulud on väga abiks, et rõõmsaks saada.”

Tõnis Mägi laulis augustis Tammsaare mail Kukenoosi viljakuivatis üht tähtsat teksti teiste omasuguste seas. Laul, millest mõtlen, lõpeb sõnadega: “See on aeg, kui aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi…“

On aeg küsida, millega me täidame oma tühja toa, aknast välja passides.

Loe edasi Mismoodi on su vaimu seis…? →

Suveetenduse kommertsedu alus on nimekad näitlejad. Kui Jan Uuspõld ja Raivo E. Tamm on näo ja nimega plakatil, siis rahvas tuleb. Ka siis tuleb, kui tulemus on korralik kuuldemäng.

„Kui eesmärk on igavus, siis seda saab päris huvitavalt mängida, jah!“ ütleb Toomas Hussar pärast enda kirjutatud ja lavastatud näidendi “Kon-Tiki” viimast, Käsmu mererannas ajaookeani vajunud etendust. Etenduste mängukorrad said 3. augustil otsa. Usun, et ka kommertsedu tuli. Aga üks miski jäi puudu ja sellest on kahju.

Hussar on kaua vait olnud. Kui tekkis võimalus öelda ja näidata, haaras ta sellest kinni ja pani oma näidendisse selle, millest ilmselt mõelnud need neli või isegi viis teatripildilt eemal olemise aastat. (Virumaa Teataja kirjutab, et viimati lavastas ta 2004. aastal, kui Baltoscandalil mängiti tükki “Huiakk”.) Toomas Hussar ütleb oma vaikimise kohta, et töötas kodus, luges, õppis, kirjutas, mõtles. Küsimusele, kas “Kon-Tiki” näidend ja lavastus märgib muutumist Hussari maailmas, Toomas vastata ei oska. „Mis sunnib inimesi elama? Midagi head tahaks. Näiteks saia. Kogu aeg tahaks midagi, tahaks parvetada üle ookeani. See, kas sel kõigel mõtet on, on ebaselge,“ püüab teatrimees seletada seletamatut. Ütleb: „Kõik ikka sõltub sellest, kuidas sa ise elu mõtestad.“

Loe edasi Unistus saiast keset ookeani →