Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka. Pole vist midagi ägedamat, kui ühe lavastuse etenduste selline mõju publikule, et nad hakkavad pärast etenduse vaatamist nägema seda, mis toimub taevas. Saueaugu „Kotka lend taeva all” seda teeb.

Meil kipub olema kirjutamata seadus, et teatrikriitik ei tohi emotsionaalne olla. Peab analüüsima. Ma nii ei arva. Kirjutasin Saueaugult koju jõudes nii: „Kui etendusele sõitsime, siis päike paistis ja vihma sadas. Mõtlesin, et kust ma tean seda, et sellisel puhul pidid nõiad vihtlema. Ei mõelnudki välja. Praegu on selline tunne, et seda elamust ei tohigi analüüsida. Analüüs ja sõnastamine lõhuks etenduse ja looduse üliägeda vastastikuse koosmõju. Seda, mis selles lavastuses sees, tuleb ise kogeda. Küll mul on selle Saueaugul loodud ökosüsteemi üle hea meel.”

„Armastus on kõige all. / Tema kannab isamaja, / raskusi, mis eluks vaja. / Armastus on kõige all.”… Pärt Uusberg kirjutas selle Hando Runneli luuletuse muusikasse. Kirjutas lausumiseks ja laulupeol sai see ühendkoori esituseks loitsuks. Sõnal on kaal!

Mul on mälestuspilt jonnivast Hando Runnelist. Pärdi ema Urve Uuseberg oli asja organiseerinud nii, et tema Riinimanda koor laulis Tartu kirjanike maja saalis.

Läti keelest tõlkis Hannes Korjus

Ma ei kommenteeri kunagi avalikult üksikuid Riia Uue Teatri näitlejaid. See on mu põhimõte, mida olen üritanud juba aastaid järgida. Aga noorte kohta tervikuna on mul küll midagi avalikult öelda. Siinsamas.

Kui 2016. aastal hakkas Riia Uue Teatri hoone remontimineku võimalus täiesti reaalsena terendama, mõistsin, et pärast remonti Lāčplēsise tänavale naastes on trupi kõige noorem näitlejanna 40-aastane. Nii hakkaski idanema mõte, et poleks paha Riia Uue Teatri jaoks vastu võtta ja välja õpetada näitlejate kursus, kellega koos uue elu alustamiseks vanasse majja naasta. Ning üleüldse olekski kõige parem pühendada pealesunnitud pagulusaeg noorte näitlejate väljaõppele.

Urmas Lennuki Põlvamaal Ihamaru kõrtsi hoones esietendunud näidend ja lavastus „Ääremaal” on eestimaiselt kammerlik tragöödia. On ühe maailma otsa saamise lugu.

Nii nagu kõigi heade asjadega siin ilmas, nii on ka lavastusega „Ääremaal”: kõik, kes seda teevad, tahavad seda teha. Nad tahavad just neist asjust rääkida. Nad ajavad oma asja.

Psühholoog Tõnu Ots hiljuti kirjutas elust ääremaal selle valguses, et suletakse väikseid koole ja raamatukogusid, ja sealt jäi meelde veel üks kujund. Nimelt kirjutas ta hetkeolukorda iseloomustamaks, et hundid on näljas ja lambad poolsöönud.

Ääremaa mees (Tarmo Tagamets) ses teatritükis valetab ääremaa naisele (Marika Barabanštšikova), et raamatukogu pandi kinni. Ja siis toob mees naisele raamatute asemel, mida too on palunud, potilille.

Usun, et selle juurde, mida nimetatakse klassikaliseks muusikaks juhtas mind maailma esimene progerock ansambel Emerson, Lake & Palmer. Ma ei ole kindel, et nende plaat „Pildid näituselt”, mis tehtud Modest Mussurgski geniaalse heliteose järgi 1970.aastal kohe samal aastal meile Rapla keskkkooli raadiosõlme jõudis. Küll olen ikka elus imestanud seda rockmuusika fenomeni, et vaatamata raudsele eesriidel, tungis muusika sealt läbi hetkega.