Lavastaja Kertu Moppel ja Eesti Draamateatri näitlejad näitavad vaatajatele Noblessneri valukojas seda, mis võis juhtuda Onu Bella peas ajal, kui me ennast justkui vabaks laulsime. Näitavad vabadusega kaasnevat labasust ehk küsivad: kas hull oli Bella või hoopis meie, kes me seda, mis ta tegi, ülistades enese peadesse lasksime?

Esietendusel ei olnud veel seda kergust, mis tõstaks kerglase meeltlahutava elu maast kõrgemale, Bella paradiisi, kuhu ainult õndsad pääsevad. Vaatamata sellele –või õigemini just sellele toetudes –, et teoloog Toomas Paul on juhtinud täheepanu, et just tänu piibli tõlkeveale on me peadesse kulunud lause „õndsad on need, kes vaimust vaesed”, siis poolearulised. Toomas Pauli järgi on õige „õndsad on need, kes vaimus vaesed” ja see vaimus vaesed viitab pigem näljale, janule ja tühjusele.

Ainult tühjust saab täita ja Onu Bella seda teeb, pannes sinna mitte just bettialverlikud riimid. Näiteks panna tatti ja Fiatti. Etendus ei anna mu meelest vaatajatele ühest vastust, kas Bella tegi seda, mis ta tegi, selleks, et lõhkuda nõukogudeaegseid väikekodanlikke tabusid või hoopis selleks, et sai aru, kui lõbus seda teha on, kui lõbus on vaadata sellele järgnevaid reaktsioone.

Arlet Palmiste näidend ja lavastus Vargamäel „Issanda teener” on ennekõike tähtis ja tähenduslik kultuurilooliselt. Lavastuse teema ning Margus Grosnõi roll Vello Salumina olid võimsad ja tagasivaatena edasiviivad.

Kuigi ma ise ka 43 aastat tagasi Vargamäel peetud folgikontserdil osalemise ja Järva-Madise pastoraadimajas Vello Salumil külas olemise pärast Viljandi KGBs „jutul” käisin, ei osanud ma noorukesena siis tegeliku olukorra traagikat tajuda.

„Toonasest kontserdiõhtust” on teravalt meeles pilt öösse jäänud õhtusöögist Järva-Madise pastoraadis. Juhtus nimelt nii,et pika laua ühes otsas istus õpetaja Vello Salum, teises näitleja Lembit Eelmäe, kes juba oli kuulsaks saanud Põrgupõhja Jürkana, Vanapaganana Jaan Toominga Vanemuise lavastuses. Juba siis mõtlesin neid kaht vaadates pühadusest. Ja muidugi langes minu pühamehe-ettekujutuse aupaiste siis enam Lembit Eelmäe peale

Äkki ei tuleks üldse välja teha Vene tuntud lavastaja, Moskva Malaja Bronnaja teatri juhi Konstantin Bogomolovi pamfletist, kus ta pöördub agressorriigist emigreerunute, oma hiljutiste kolleegide, isegi sõprade kui elavate surnute poole. Ei tulekski, kui see üsna jälk kirjutis ei tuletaks meelde meie nõukogude lähiminevikku.

Konstantin Bogomolov võrdleb Vene meedias emigratsiooni surmaga, unustades ära reaalsed surnud Venes ja Ukrainas. Unustades igaöised raketirünnakud Ukrainale. Ta ei räägi sõjakoledustest, millele vastu astudes vene kultuuritegelased põgenesid.

Bogomolov räägib üsna paatoslikult kodumaast, mis maha jäeti, ja ei räägi sellest, mida sõja vastu olemine Venemaal kaasa toob.

Hirm

Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka. Pole vist midagi ägedamat, kui ühe lavastuse etenduste selline mõju publikule, et nad hakkavad pärast etenduse vaatamist nägema seda, mis toimub taevas. Saueaugu „Kotka lend taeva all” seda teeb.

Meil kipub olema kirjutamata seadus, et teatrikriitik ei tohi emotsionaalne olla. Peab analüüsima. Ma nii ei arva. Kirjutasin Saueaugult koju jõudes nii: „Kui etendusele sõitsime, siis päike paistis ja vihma sadas. Mõtlesin, et kust ma tean seda, et sellisel puhul pidid nõiad vihtlema. Ei mõelnudki välja. Praegu on selline tunne, et seda elamust ei tohigi analüüsida. Analüüs ja sõnastamine lõhuks etenduse ja looduse üliägeda vastastikuse koosmõju. Seda, mis selles lavastuses sees, tuleb ise kogeda. Küll mul on selle Saueaugul loodud ökosüsteemi üle hea meel.”

„Armastus on kõige all. / Tema kannab isamaja, / raskusi, mis eluks vaja. / Armastus on kõige all.”… Pärt Uusberg kirjutas selle Hando Runneli luuletuse muusikasse. Kirjutas lausumiseks ja laulupeol sai see ühendkoori esituseks loitsuks. Sõnal on kaal!

Mul on mälestuspilt jonnivast Hando Runnelist. Pärdi ema Urve Uuseberg oli asja organiseerinud nii, et tema Riinimanda koor laulis Tartu kirjanike maja saalis.