Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert – olgugi teatraalne –, aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.

Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab ja, kui tahab, siis plaksutab. Kabarees ja rockisugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha. Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.

Kaanepilt: Narva-Jõesuu esimese kuursaali kavandas kuurordiidee algataja, Narva linnapea insener Adolph Hahn ise, võttes ilmselt abiks arhitekt A. Novitski. Maja valmis 1882. aastal ja hävis tules 1910. Eesti Ajaloomuuseum

Heiki Pärdi uhiuue raamatu „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu.” esmane mõju on ehk see, et hakkasin oma tänast kodulinna Raplat(seda lugupidamist, saab üldistada suuremale osale tänastest väikelinnadest) teise pilguga vaatama. Austavama pilguga.

Olen juba aastaid täheldanud tendentsi, et seoses ühetaolisusega, suurte kaubakeskuste ja toidupoodide kettide, bensiinijaamade ja kergteede jõudmisega alevitest väikelinnadeks saanud omavalitsustes, kaob kohtade omapära.

Enam kui kaks ja pooltuhat aastat tagasi elanud Hiina filosoof Konfutsius ütles: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”

Olen Narvas, Vaba Lava korraldatud Vabaduse festivalil, sõbra autoraadiost tulevad uudised ja ma kuulen – ei kuula, just nimelt kuulen –, et välisministeerium hoiatab Rootsi sõitjaid, sest seal on suur terrorismioht. Hiljem kodus otsin sellele hoiatusele kinnitust internetist ja leian paari päeva taguse teksti: „Rootsi kaitsepolitsei SÄPO hinnangul on terrorismioht Rootsis tõusnud, mistõttu soovitame olla tavapärasest tähelepanelikum ja hoiduda suurtest rahvakogunemistest.”

Seda nii-öelda ametlikku raadioteadet kuuldes olen just sõitnud piki Narva jõge ja taas nentinud, et seal käeulatuses on kurjuseriik Venemaa. Aga Rootsi on minu jaoks Pipide ja Karlssoni, Kalle Blomkvisti, Eva-Lotta ja ABBA maa. Või siis ikka, et oli.

Lavastaja Kertu Moppel ja Eesti Draamateatri näitlejad näitavad vaatajatele Noblessneri valukojas seda, mis võis juhtuda Onu Bella peas ajal, kui me ennast justkui vabaks laulsime. Näitavad vabadusega kaasnevat labasust ehk küsivad: kas hull oli Bella või hoopis meie, kes me seda, mis ta tegi, ülistades enese peadesse lasksime?

Esietendusel ei olnud veel seda kergust, mis tõstaks kerglase meeltlahutava elu maast kõrgemale, Bella paradiisi, kuhu ainult õndsad pääsevad. Vaatamata sellele –või õigemini just sellele toetudes –, et teoloog Toomas Paul on juhtinud täheepanu, et just tänu piibli tõlkeveale on me peadesse kulunud lause „õndsad on need, kes vaimust vaesed”, siis poolearulised. Toomas Pauli järgi on õige „õndsad on need, kes vaimus vaesed” ja see vaimus vaesed viitab pigem näljale, janule ja tühjusele.

Ainult tühjust saab täita ja Onu Bella seda teeb, pannes sinna mitte just bettialverlikud riimid. Näiteks panna tatti ja Fiatti. Etendus ei anna mu meelest vaatajatele ühest vastust, kas Bella tegi seda, mis ta tegi, selleks, et lõhkuda nõukogudeaegseid väikekodanlikke tabusid või hoopis selleks, et sai aru, kui lõbus seda teha on, kui lõbus on vaadata sellele järgnevaid reaktsioone.