Nii nagu Talv ei murra meest,

end kaitseme ka Katku eest!

Kõik tuled tervituseks talle

me süütame ja, peekris vein,

kesk lustipidusid ja balle

ei puuduta meid surm, ei lein.

Tsitaat Aleksandr Puškini näidendist „Pidu katku ajal”, mis nüüd omakorda tsitaat Mati Undi näidendis „Vend Antigone, ema Oidipus“.

Katk, sõjakoledused, vägistamine ja peade mahalõikamine pole vaid 21. sajandi maailma kannatuste kirjeldus. Eesti Draamateatris esietendunud „Vend Antigone, ema Oidipus” tuletab meelde, et kreeka tragöödiate 2500 aasta tagune halastamatu julmus on ülimaltki sama.

Üks kiht selles lavastuses on inimliku ja jumaliku kergemeelsuse vastu. Samas ei ole lavastus üldse mitte raskemeelsuse poolt.

Tiit Ojasoo lavastuse esimene vaatus, pealkirjaga „Bakhandid”, lõpeb sellega, et koor, naiskoor, skandeerib rõõmsalt ja ekstaatiliselt: „Ei puuduta meid surm, ei lein. Ei puuduta meid surm, ei lein.”

Kolmandas vaatuses „Vennad ja õed” matab Antigone Teeba valitseja Kreoni käsku eirates oma venna. Antigone teeb teo, mida kõik heaks kiidavad, aga keegi seda välja öelda ei julge, ja Kreon mõistab oma õetütre Antigone surma. Kas ei tule tuttav ette? Nagu seegi, et vend sõdib vennaga.

Inimesed, kes arvavad, et nad Kreeka mütoloogiast ja tragöödiatest midagi ei tea, ei peaks pelgama Draamateatrisse Mati Undi näidendi uuslavastust vaatama minna. Lavastuse kavas on kõigis kolmes vaatuses juhtuva lühikokkuvõtted, nii-öelda libretod. Need aitavad toimuvat mõista.

Samas polegi mütoloogiliste liinide jälgimine peamine. Mulle tundub, et seekord on tähtis, kuidas maailmas valitsenud ja valitsevast hullumeelsusest räägitakse. Selle, kuidas, lavaline intensiivsus väljendub inimvõimete piiril tegutsemises. Laval on rahutus, pole rahu. Miskit ei tehta ega öelda ükskõikselt. Lavastus on nagu tormihoog või äike.

Müür

Lavakujunduses on üks element – kogu lava täitev liikuv sein, müür. Berliini müür. Nutumüür. Kindlusemüür. Linnamüür…

See müür, õigemini selle müüri liikumine, muudab mänguruumi – kord kitsamaks, kord jälle avaramaks, kui müür liigub eeslavalt lavasügavusse. See müür poolitab mänguruumi, kui vaja.

Kindlasti on müüri liikumisel seos laval sündivaga. Et seda täpsemalt kirjeldada, tuleks lavastust just neid seoseid jälgides vaadata. Mulle see liikumine tundus sarnane elus sündivaga. Me ikka vahel laiendame oma olemise piire ja tunneme sellest rõõmu. Ja siis on olukorrad, kus maailm aheneb, kõik on rusuvalt kitsas, nii et hingata pole miskit.

Targad on muide ikka kirjutanud, et kui maailm kitsaks kisub ja väljapääsmatuna näib, siis tuleb kuulata muusikat. Rõhk on sõnal kuulata ja kuulamine on tegevus nagu kraavi kaevamine. Kuulata saab vaikust ja vihmasabinat, merd ja metsa. Ka see on muusika.

Regilaul

Tiit Ojasoo kasutab jutuks olevas lavastuses regilaulu. See on vaid üks põhjus, miks Ojasoo lavastus sarnaneb mu jaoks Jaan Toominga lavastustega. Kuna regilaulu kasutamist ja selle laulmise ekstaatilisust on ehk pisut lihtsam seletada, siis olgu just see kahe erineva põlvkonna lavastajate sarnasusena esile toodud. Siin on muidugi ka seos, mis mulle alati eriti meeldiv – lavastuse muusikaline kujundaja on Jaan Toominga õpilane Anne Türnpu. Ja õpilane annab emotsionaalset mõju ja õpetust edasi oma õpilastele.

Siinkohal on paslik öelda sedagi, et mulle paistsid selles erilise teatrikeelega lavastuses ennast kõige loomulikumalt tundmas just lavakooli Anne Türnpu kursuse õpilased Teele Pärn ja Ursel Tilk. Nende mänguline intensiivsus oli ehe ja tuli näiliselt pingutamata. See, kuidas nemad hingasid selles omamoodi maskide mängus, oli mu jaoks 21. sajandi näitlejameisterlikkuseks.

Muidugi seob Tiit Ojasood ja Ene-Liis Semperit Jaan Toomingaga ka ühine armastus maskide kasutamise vastu. Maskid olid olemas ka kõnealuses lavastuses. Nad ei domineerinud, aga olid osa.

Panna ühte näidendisse kokku regilaul (eeslaulja ja koor) ning kreeka tragöödiate koor, näha neis sarnasust, näitab muidugi Mati Undi geniaalsust. See, kuidas, kui võimsalt, on muidugi Anne Türnpu ja Tiit Ojasoo meisterlik oskus rütmistada regivärsi hingeseisundeid. Draamateatri trupp saab sellega mu meelest hakkama seninägematult hästi.

Siinkohal ma lausa pean meenutama ka Jaan Kaplinskit, kes 1976. aastal dramatiseeris oma novelli „Põgenik”, kus samuti sees regilaulud. Selle, Mati Undiga sama põlvkonna kirjaniku me rahvalaulu väe mõistmine sai nähtavaks ja kuuldavaks alles 2019. aastal Madis Kalmeti lavastuse ja Kristo Viidingu suurepärase esitusega.

Mehetapja

Et ei jääks muljet, justkui teeks Ojasoo lavastuse võimsaks vaid väline vorm, saan soovitada kuulata, kuidas „Mehetapja Maie” laulu esitavad eeslaulja Hilje Murel (Agaue) ja koor, bakhandid (Helena Lotman, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Inga Salurand). See on harva nähtav sisu ja vormi ühtsus esituses, rütmide ja häälevarjundite kaskaad.

Eesti mütoloogiat ja uskumusi iseloomustab animism, teadmine et meid ümbritseb hingestatud ilm. Mehetapja laulus on puud, kes põgenejat peitma ei hakka, ja meri, kes ta enda kaitsta, enda rüppe võtab. Noast rääkimata.

Mõtlesin vaheajal, pärast „Mehetapja” kuulamist-nägemist eestlaseks olemise uhkusest. Sellest, et kui meil on sellised esivanemad, ei saa me lihtsalt välja surra. Pange tähele – see mõte tuli pähe kreeka tragöödiate kontekstis.

Jumala hääl

Tiit Ojasoo lavastusel on ka teine ja helgem pool, nii-öelda jumala hääl, harfimängija Lisanne Rull, harf ja sellega tekitatud muusika. Kuidagi sümboolne seegi, kuidas lavastuse alguses keset lava istuv muusik oma pilliga pea kohe lavanurka mängima lükatakse, et muud hääled – inim- ja pooljumalate hääled – ka läbi kurjade tegude välja paista saaks.

Mul on selline tunne, et selle jõulise ja kohati enese üle naerva lavastusega soovitavad nii lavastaja kui ka vägev trupp meil sagedamini vaadata nurkasurutud hapra harfi ja harfimängija poole. Vaatamata sellele, et omavahel võitlevad vennad kannavad silmatorkavaid maadlejatrikoosid. Kusjuures lavastuse kostüümitähendustest rääkimine oleks omaette mõtterännak. Miks Ojasoo laseb mõne tähtsa tegelase riietada moodsasse ülikonda?

Mati Unt on muidugi tulnukas Eesti kultuuris, aga selle tulnuka näidendi Tiit Ojasoo tõlgendusel on maailmamõõt küljes.

Eraldi:

„Vend Antigone, ema Oidipus“

Mati Undi näidend põhineb Vana-Kreeka autorite Euripidese, Sophoklese ja vähemal määral ka Aischylose Teeba-ainelistel tragöödiatel.

Lavastaja ja kunstnik Tiit Ojasoo, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, helikujundajad Tiit Ojasoo, Anne Türnpu (EMTA) ja Lisanne Rull, valguskujundaja Kaido Mikk.

Osades Lauri Kaldoja, Guido Kangur, Helena Lotman, Hilje Murel, Karmo Nigula, Raimo Pass, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Priit Võigemast, harfil Lisanne Rull.

Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis1. novembril.

***

Miks „Vend Antigone, ema Oidipus”?

Lavastuse sisukal kavalehel on näidendi autori Mati Undi selgitus: „Mis aga puutub veidrapoolset pealkirja, siis pole see ausalt midagi muud kui veidi epateeriv vihje kreeka mütoloogia sugulisele ambivalentsusele.”

Ilmus Maalehes. Pildistas Gabriela Urm.