Kaarel Oja- Tellikivi Loomelinnaku tegevjuht

Plaan on avada Vaba lava teatrimaja 2013.aasta augustis

Sihtasutuse Vaba Lava teatrimaja loomise ja saamisega on aktiivselt tegeletud poolteist aastat. Täna julgevad kõik osapooled lubada, et pooleteise aasta pärast on see lõpuks ka valmis. Uus sünergia ja värskendav puhang tervesse teatripilti peab sellest saama.

Jah, augustis 2013 avame Telliskivi Loomeinnakus kahe teatrisaali ja kolme proovisaaliga teatrimaja, mis mõeldud uue kodu ja keskusena kõigile meie kutselistele vabatruppidele. Samasse majja kolivad ka Eesti Teatri Agentuur ja Sõltumatu Tantsu Ühendus ja seega tahaks loota, et ellu ärkab palju enamat kui lihtsalt hädavajalik teatrimaja kodututele vabatruppidele.

Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst. Kokkuvõttes ehitab teatrimaja valmis erakapitalile tuginev Telliskivi Loomelinnak ning rendib selle siis riigi toel tegutsevale sihtasutusele Vaba Lava.

Täpsetest ehitushindadest on rääkida veel natukene vara, sest töös on alles eelprojekt, aga koondeelarveks kujuneb suurusjärk 1,1-1,2 miljonit eurot.

Pearu ja Karin hakkavad sellel pildil kohe Kassiaru Jaskat tegema. Seegi stseen on eri aegasid, täpsemalt eilset ja tänast ühendav. Foto Siim Vahur

Lugu ilmus Maalehes.

Läinud nädalal Von Krahlis esietendunud Mihkel Raua näidend “Järgmine voor” ning VAT teatris Andrus Kivi­rähki “Karin ja Pearu” on kui ühe, eestlaste elust maha kirjutatud näidendi kaks vaatust.
Küsimus on vaid, millises järjekorras mängida. Kui vaadata selles järjekorras, nagu nad vaatajate ette tulid – Von Krahli Raud esimesena ja VAT teatri Kivirähk otsa –, jääb lootust rohkem.
Mõlemas näidendis elatakse elu ja surma peale. Kui Kivirähki Pearu näeks Raua näidendit, siis ta ütleks päris kindlasti: “Halleluuja ja kürjeeleison!”, nagu ta ütleb siis, kui teada saab, et naine kohvikus ta naabrimehe poja naine on.

Loe edasi Selles ilmas on tarvis kuulikindlat südant →

Selles lavastuses mängis Toomas Suuman Indrekut ja Peeter Rästas Andrest. Alljärgnev lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Mis maa see on, mille inimesed teatrit armastavad nii, et ka metsadetagustesse mängukohtadesse jätkub vaatajaid?
Kes me oleme? Me veel hiljuti armastasime ennast nimetada maarahvaks, metsarahvaks ka. Olen märganud teatrites publiku hulgas linnas elavat maarahvast tihti.
Ega ma tea, kas väljendil maa sool on veel mingi tähendus nooremate seas. Kas maa sool elab Tallinnas täna? Kui tõsiselt peaks võtma eestlate maarahvaks olemist. Kui meedia aasta pärast hakkab uudiseid tegema, siis üks „uudis“ on kindlasti see, et enamus eestlasi elab linnas.
Elukoha muutus ei pea alati olema meelemuutus. Aga kui ma loen uudistest, et koolidirektori töölt vabastamise põhjuseks on see, et ta ei suutnud korras hoida raamatupidamist, hakkab hirm. Direktor Wikmanilt ei nõudnud keegi, et asjad oleks korras paberi peal. Direktor Wikmann tahtis, et tema kooli lõpetaksid targad poisid, sellised, kes ei tee häbi oma riigile.
Me targad riigijuhid räägivad haridusreformist ja nende jaoks on see koolivõrgu korrastamine, mis koolide sulgemist tähendab. Uhh…
Tänagi on nii, et kui mõni lavastaja või teatritrupp tunneb ära maa külgetõmbejõu, hakkab ta Tammsaaret lugema ja tegema. Tammsaare inspireerib ja dramatiseeritud Tammsaarel on tänagi suur vaatajamenu.

Loe edasi Vargamäe voonake pruutide koolis →

Basilica di San Pietro in Vaticano. Vatikani Püha Peetri katedraali kõrvalaltar vasakpoolses sammaskäigus. 21.detsember 2011. Kirjutas ja pildistas: kunstnik Ervin Õunapuu:

Eesriie avaneb. Kaks meest seisavad tühjal laval. Nartsiss ja Goldmund. Ere valgus. Varjud puuduvad. Dialoog.

GOLDMUND: Kas saab mõelda, ilma et selle juures midagi kujutletaks?

NARTSISS: Hea, et sa seda küsid. Aga muidugi võib ilma kujutlusteta mõelda! Mõtlemisel pole midagi tegemist kujutlustega. Mõtlemine ei teostu piltides, vaid mõistetes ning vormelites. Just seal, kus lakkavad pildid, algab filosoofia. Ja see ju oligi, mille üle me ka noorukitena vaidlesime. Sinu jaoks koosnes maailm piltidest, minu jaoks mõistetest. Ma ütlen sulle alati, sa oled mõtlejaks sobimatu ja ütlen sulle ka, et see pole mingi puudus, kuna selle asemel valitsed sa piltide maailma. Oleksid sa tollal, selle asemel et maailma minna, mõtlejaks saanud, siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on, kui seda lühidalt ja veidi jämedalt öelda, niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta. Nende hulgas leidub ülimalt andekaid ja õilsaid vaimusid, ent nad on eranditult õnnetud inimesed. Üheks sääraseks oleksid ka sina võinud saada. Selle asemel oled sa aga, tänu Jumalale, saanud kunstnikuks ja alistanud enesele piltidemaailma, kus sa võid olla looja ning peremees, selle asemel, et mõtlejana küündimatusse takerduda.

GOLDMUND: Ma kardan, et mul iialgi ei õnnestu aru saada sinu mõttemaailmast, milles sa ilma kujutlusteta mõtled.

NARTSISS: Mõtleja püüab maailma olemust loogika varal tunnetada ning kujutleda. Ta teab, et meie mõistus ja tema tööriist – loogika – on puudulikud instrumendid, niisamuti nagu iga arukas kunstnik teab, et tema pintsel või meisel iialgi ei suuda väljendada mõne ingli või pühaku säravat olemust.

Tervitus siit Vatikanist.

Loe edasi Kiri Vatikanist →

Selle kassi nimi on Kuu. Allolev lugu ilmus enne Postimehes. Head vanaasta lõppu.

Seda tunneb nüüd igas Eesti teatris ja pealinna teatrites eriti, kuidas näitlejate seriaalitaak lohiseb teatrilavale kaasa, tahes tahtmata.

Teater on ainus koht maailmas, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Näitleja töö on mäng. Seks aga, et mängida nõnda, et mäng vaatajaid vapustaks, neile

emotsionaalset pinget pakuks ja mõtlemise ainet, on vaja kogumise aega. Keskendumist.

Kuidas ennast jagada mängimise ja elamise ja rahateenimise vahel… Elu on ootamine ka vahest. See enamasti meelde ei tule meile. Üha enam häid näitlejaid valib vabakutselise kunstniku elu. Kuidas olla selles vaba ja samal ajal kunstnik? Hamleti küsimus! Kuidas säilitada anne repertuaariteatri rutiinis ja mitte kaotada lapselikku mängulusti?

Televisioonikuulsusega käib kaasas kollase meedia huvi, mis enamasti keskendub „kangelase“ eraelule. Näitleja ja lavastajatöö ja elu laval jääb teisejärguliseks seal lugudes. Nii teevad sõnad kunstniku kergekaalulisemaks kui ta on enamasti.

Teatrimaja(ndus)

Eestlane käib teatris. Draamateatris ja Linnateatris, NO -s ja Krahlis, Vanemuises ja Ugalas. Maja on teatri märk meil. Teatri nimi on teatrisse minekul määravam kui näidendi, lavastuse, lavastaja ja näitleja nimed. Vorm. Sisu. Mujal maailmas päris nii ei olevat. Suured staarid ja see, millest nad laval kõnelevad, on tähtsamad teatri nimest. Televisioon teeb näitleja kuulsaks, aga mitte alati suureks ja tõsiseltvõetavaks. Näitlejad korduvad seebist seriaali. Vaatajal ei ole just kerge vahet teha, et igal õhtul eri kanalites näidatavate seriaalide kangelased nimega teatri laval telast meeles kelgukoerad kodus keset linna ei ole. Seda enam, et ka lavastajad teatrimasinas näitlejaid väga ootamatutesse rollidesse ei pane. Selline liiga kindlapele minek igalpool. Tõe pärast peab lisama, et on erandeid.

Loe edasi Näitlejad ei peaks ennast seriaalides surnuks mängima →

Elu ääre märkmed Raplas 10.detsembril 2011.aastal.

Vihma tilgub. Lasen Jaan Tättel laulda. Raira rai ra raa, raira raira raa, raira rai ra raa… Rändaja. Läbi käia ei jõua me kõiki teid, aga jääb ka meist endast kord maha hõõguvaid lõkkeid ja sädemeid ja üks väikene vingerdav rada. Ja kui satub kord keegi me rajale, ega tea, kust see algab või läeb, saab ta toetuda mändide najale, kust kaugele merele näeb.

Kui Jaan lavakoolis õppis ja mina Pidulas metsavaht olin, siis ta tuli läbi kord. Külla, öeldi siis, ja oli vaimustatud Andres Ehinist. Noormees oli just koos luulemeistriga teinud telesse saate, kus koos lugesid Andrese kummalisi luuletusi. Saate nimi oli „Tummahammas keset toomepuid“. Ja televiisorist on meeles pilt frakis luuletajast Viru tänava kingapoe aknal.

Andres Ehin läks täna ära. Jaan on kusagil maailmamere peal. Mina olen Rapla õhtus. Mul on tunne, et tahaksin kaasa. Raira rai ra raa. Kui laul lõpeb, siis on vaikus. Kuulen, kuidas vihm vastu akent sajab. Pisarad. Ilm nutab. Ka. Realism või sürrealism või realism. Talv on sügis.

***

Und ei tule. Jätan vihma enda eest nutma ja mõtlen ennast tagasi hommikusse. Kuhugi sinna, kus me Tõnis Mägiga täiesti tõsiselt arutasime, et ta õhtul Rapla kirikus Dave Bentoni kontserdil võiks laulda oma laulu Juhan Viidingu sõnadele „Saapaviksist peske puhtaks neegrid…“. Ei osanud me kumbki seda lora ajades mõelda, kas Andres naeraks.

Õhtul pusime kiriku taga küünla põlema. Kohmetult. Kiriku aia serval. Tuul on. Kirikus saab sel kontserdil hästi selgeks eestlaseks olemise erilisus. Sümpaatne neegerlaulja Dave ei ole ilmselt lugenud mitte ühtegi Andrese luuletust, aga kirikutäis tema publikut on. Meeldigu see neile või ei. Rapla kirikuõpetaja Mihkel Kukk oskab olla suur, sellel õhtul. Inimesed tõusevad ja langetavad pea. Kuulevad palvet.

Jõuluks koju ja Tiliseb, tiliseb aisakell, lumi hell, lumi hell… laulab Dave Benton ilusas inglise keeles, siiralt siin ja praegu. Tõnis Mägi laulab sellel õhtul Andres Ehinile laulu „Kesk võõraid välju“ kus sõnad „ Sääl võõraste väljade süles/ jõuluõhtul nii üksinda ma/ Pilk palvel on tõstetud üles,/ oh koju, kuis igatsen ma./ Koju kuis igatsen ma.//. Hing liigutab. Kaotus. Valu.

***

Sa oled mu parim lavapartner ja teatriõpetaja. Käitumisõpetaja. Tänu sulle sain selgeks, et luuletused on elus. On kes, mitte mis. Sa ei rääkinud sellest. Sa teadsid ja kes tahtis, sai aru. Ikka tilgub talvevihma.

Mu jaoks olid mees, kes tagurpidi ehk nihkes maailma ikka jalgade peale ehk ehiniks keeras. Ilus oli see.

Ja veel ühe laulu laulis Tõnis seal Rapla kirikus. Jäljed. Ja sa läed ja sa läed ja sa läed, kuni lõpuks näed… Rapla on sinu jälgi täis. Alles esmaspäeval annab professor Rein Veidemann su elule luules mõõdu, kirjutades et oled Eesti luule Salvador Dali. Täna jäi väikelinna jälg maailmas väiksemaks ja tänav on tühi.

Mäletan. Seda ka, kuidas sa veel hiljuti oma tütre Kristiina ja tütremehe Silveri juhitud õhtul Rapla kultuurimaja väikeses saalis improvisatsiooni kiituseks me põlistantsu Labajalga vihtusid. Möirgamisi. Elusalt. Häbenemata. Siis su tütar Kristiina ütles seda ka, et Labajala muinastekst on muinassürrealism. Raplas.

„Mina mõtlen, et Andres on ainus inimene maamunal, kelle kohta saab kindlalt öelda, et Andres Ehin on Andres Ehin on Andres Ehin. Tudengipõlvest tänini. Ei mingit võimalust kellegagi ära vahetada. Lihtne, aga tähendusrikas fakt,“ ütles sama põlvkonna teine suur luuletaja Jaan Kaplinski pisut vähem kui kaks aastat tagasi, kui Ehin 70 sai. Oli. Oli. Oli. Kuidas. On…

Kindlasti ei loeta Raplas mitte kunagi enam nii palju luuletusi kõva häälega, kui sinu ja Ly eestvõtmisel seda aastate jooksul tehti. Selles järjepidevuses on vägi.

***

„Tere, tere. Kuidas käbarad käivad?“ niis sa mult enamasti küsisid kui kohtusime. Juhuslikult. Sul ei olnud kunagi kiire. Sa ei unustanud kunagi öelda: „ tervita oma naist.“ On juba ammu uus päev. Udusulinad sulavad mälestusteks. Raira-raira-raa, raira-raira-raa… Millegipärast tahan siia lõppu kirjutada, pühakud marsivad.