Tiina Mälberg juhatab publiku mängu, millal see lavastus algas…
(Lugu ilmuas esmalt ajalehes Postimees.). Kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi on kusagil öelnud, et „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ oli enne suvelavastuseks saamist filmiks mõeldud. Ja siis, ju ma sest ikka õigesti aru sain, on mees mõelnud, et just Kaarel Karmi talu ürgses metsas Vihula taastatud mõisahiilguse vahetus läheduses sõidab sesse lukku sügavalt sisse. Jah, tõesti, see lavastus sunnib mõtlema, mis on päris ja mis mängult. Fantaasia on tihtipeale rohkem usutav kui see mida me realistlikuks pida harjunud oleme.
Kuna tegemist on hullumaja suvepäevadega, oli selles lavastuses algusest peaaegu lõpuni raske sisulise järje peale saada. Nüüd mulle tundub, et see oli lavastaja Vadi eesmärk.
Mehed ei nuta
Etendusele eelneb rahvamatk sündmuspaika. Üksikuid rajale ei lasta, platsile saab gruppidena ja tempo ei ole kõige aeglasem, on just selline, et ei lase süveneda sellesse, mis raja ääres kasvab, kuidas kasvab ja kellega koos… Laseb fikseerida vaid – loodus on lopsakas. Minu nähtud etendusel oli päikest ja palavust, vihma, oli tuulevaikust ja tugevaid tuulepuhanguid. Rakvere teter oleks selle ilma justkui lavastanud, et publik aru saaks maailma imelisest paljususest.
Juba see fakt, et mugavad linnainimesed tulevad metsa, kus neid vähemasti meedia väitel varitsevad sajad ohud, sääsed ja puugid, ilvesed, hunt, karu, jänes ja põder, on kõnekas. Situatsioon meenutab kaadreid unetute filmist „Mehed ei nuta“.
Seepeale teeb näitleja Tiina Mälberg publikule ekskursiooni, mis kohati tuletab meelde filmi „Siin me oleme”. Tegelikult: kas see on Tiina Mälberg või mängib ta pisut hullu külaeite? Äkki ta ei mängi, vaid on? Äkki on hoopis oma kodupaiga – siin magas Raivo Trass, siin lõhkus puid Jüri Järvet, siin ehitasid Noormetsad ja Nüganen peldikut… vanatüdrukust kooliõpetaja? Ma ei tea ja polegi tarvis tead vist. Üllar Saaremäe sipelgapesa ses metsas (seal on sildistatult ka Inna Taarna männid, Andres Noormetsa kullerkupud jne) on kõige selgemalt uusleiutis ja seotud selle lavastusperioodiga, mis just lõppes. „Loomi sööta ei tohi!“ kordab publiku ekskursioonijuht Mälberg refräänina, ka vaheajal. Ja see kahemõttelisus kõlab, sest kuidas sa jätad sääsed söötmata, isegi, kui sa seda ei taha…
