Rubriigiarhiiv: Monoloog

Mäng on alateadvuslik loominguline seisund

alt

Tiina Mälberg juhatab publiku mängu, millal see lavastus algas…

 

(Lugu ilmuas esmalt ajalehes Postimees.). Kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi on kusagil öelnud, et „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ oli enne suvelavastuseks saamist filmiks mõeldud. Ja siis, ju ma sest ikka õigesti aru sain, on mees mõelnud, et just Kaarel Karmi talu ürgses metsas Vihula taastatud mõisahiilguse vahetus läheduses sõidab sesse lukku sügavalt sisse. Jah, tõesti, see lavastus sunnib mõtlema, mis on päris ja mis mängult. Fantaasia on tihtipeale rohkem usutav kui see mida me realistlikuks pida harjunud oleme.

Kuna tegemist on hullumaja suvepäevadega, oli selles lavastuses algusest peaaegu lõpuni raske sisulise järje peale saada. Nüüd mulle tundub, et see oli lavastaja Vadi eesmärk.

 

Mehed ei nuta

Etendusele eelneb rahvamatk sündmuspaika. Üksikuid rajale ei lasta, platsile saab gruppidena ja tempo ei ole kõige aeglasem, on just selline, et ei lase süveneda sellesse, mis raja ääres kasvab, kuidas kasvab ja kellega koos… Laseb fikseerida vaid loodus on lopsakas. Minu nähtud etendusel oli päikest ja palavust, vihma, oli tuulevaikust ja tugevaid tuulepuhanguid. Rakvere teter oleks selle ilma justkui lavastanud, et publik aru saaks maailma imelisest paljususest.

Juba see fakt, et mugavad linnainimesed tulevad metsa, kus neid vähemasti meedia väitel varitsevad sajad ohud, sääsed ja puugid, ilvesed, hunt, karu, jänes ja põder, on kõnekas. Situatsioon meenutab kaadreid unetute filmist „Mehed ei nuta“.

Seepeale teeb näitleja Tiina Mälberg publikule ekskursiooni, mis kohati tuletab meelde filmi „Siin me oleme”. Tegelikult: kas see on Tiina Mälberg või mängib ta pisut hullu külaeite? Äkki ta ei mängi, vaid on? Äkki on hoopis oma kodupaiga siin magas Raivo Trass, siin lõhkus puid Jüri Järvet, siin ehitasid Noormetsad ja Nüganen peldikut… vanatüdrukust kooliõpetaja? Ma ei tea ja polegi tarvis tead vist. Üllar Saaremäe sipelgapesa ses metsas (seal on sildistatult ka Inna Taarna männid, Andres Noormetsa kullerkupud jne) on kõige selgemalt uusleiutis ja seotud selle lavastusperioodiga, mis just lõppes. „Loomi sööta ei tohi!“ kordab publiku ekskursioonijuht Mälberg refräänina, ka vaheajal. Ja see kahemõttelisus kõlab, sest kuidas sa jätad sääsed söötmata, isegi, kui sa seda ei taha…

Loe edasi Mäng on alateadvuslik loominguline seisund

Rääkimine silver, vaikimine kuld

alt

Etendus on lõppenud, elu mitte. Elus (paremalt) Tiit Ojasoo, Gert Raudsepp, Sergo Vares, Risto Kübar ja Jaak Prints, laval jutustaja, Rein Lang, Silver Meikar, Jürgen Ligi ja no ei tule selle niiditõmbaja nimi meelde, keda Jaak mängis.

 

Selle loo pealkiri on uusvanasõna. See öeldi maha NO teatris teisipäeva õhtul, kui teatritrupp mängis ette värske näidendi „Reformierakonna juhatuse koosolek“. Kirjutan etendusest, kuid illustreerin seda Rapla valla näitega, mis võiks vabalt olla näidendi järjelooks.

Kui Nädalises kirjutamist nuusutanud hea maapoiss Teet Teder mulle Õhtulehe reporterina NO aktsiooni ja me riigi olukorda kommenteerida palus, ütlesin talle, et NO teatriseltskond aitas pildistada elevanti.

Elevant on suur loom ja enamasti me pildile ei mahu. Pildile jäävad detailid. Silver Meikar ütles avalikult, et on reformiparteile raha annetanud nii, et isegi ei tea, kellelt see raha tuli.

NO teatri eelmisel etendusel Saku suurhallis, „Ühtse Eesti suurkogul” öeldi see sootuks mõjuvamalt välja näitleja Jaak Printsi juhitud valimiskoolis. „Rahapesusüsteem on hästi toimiv, tõhus, ja mis peamine, salajane. Keegi ei saa teada, kes on raha taga ja kellele erakond teene võlgu on,” rääkis Prints juba 2010.aastal avalikult. See mõjus, aga ei muutnud. Miks? Elevant oli ju tervikuna pildil ka pimedate jaoks.

Jah, siis ei teadnud ka need, kes KAPOt telefonide pealtkuulamises kahtlustavad kahtlustada, et tuleb keegi, kes oma nime, näo ja teoga seda tunnistab. Nii pagana kindlad oldi kaks aastat tagasi oma võimu ja raha jõus, et ei vaevutud isegi midagi varjama, muutma.

Loe edasi Rääkimine silver, vaikimine kuld

Ukuaru – lihast ja luust, papist ja puust

See lugu ilmus Maalehes nii: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/ukuaru-lihast-ja-luust-papist-ja-puust.d?id=64339

Siin üks lisa loo lõpus.

 

Madis Kalmeti “Ukuaru” lavastus Viljadi Ugalas on just nii hea, et sobiks ja kõlbaks mis tahes me repertuaariteatri repertuaari.

Tundub, et Madis Kalmet on “Ukuaru” uuesti tulekuks eestlaste kultuurimeelde tabanud üliõige aja. See on aeg, kui me akendest paistab palju, kuid eestlaste omamaailm kipub väljast pealepressiva varju jääma.

Eesti teatriakendest sisse kiigates leiab ikka mõne Ameerikamaa kuulsa filmi lavavariandi, millega näitlejaid mängima motiveeritakse ja publikumenu ette garanteerituks loodetakse olevat. Mulle tundub sedakordne lahendus, et Eesti hea film Eesti teatrilavale jõuab, kordi ausam, õigem ja harivam. Eelöeldud õige aja kontekstis on oluline teada, et režissöör Leida Laiuse film “Ukuaru” esilinastus 1973. aastal. Venestamise surve Eesti Nõukogude Vabariigis siis tugevnes haripunkti.

Loe edasi Ukuaru – lihast ja luust, papist ja puust

Kunst on plahvatuse laps

Lugu ilmus esmalt reedeses Postimeghes. Ma ilmselt ei meeldi sellele, kes Postimehes lugusid veebi üles riputab. Aga kui kirjutan, siis tahan, et seda ka loetaks.

 

Professor Peeter Torop ütles Linnateatri Taevalaval peetud loengus mille pealkiri oli „Plahvatav stabiilsus“ , et tema jaoks on minu loo pealkirjaks olev lause„Kunst on plahvatsuse laps“ kõige tähtsm. Ka seda ütles Peeter Torop sissjuhatuses, et tsitaat on pärit professor Juri Lotmani viimaseks jäänu raamatust „Kultuuri ennustamatu mehhanismi“, mis jäi Lotmani tegelikult viimaseks raamatuks. Esineja lisas professoritele omase hinnangut vältiva hääletooniga, et see raamat on ilmus mööunud aastal vene keeles ja on ilmumas inglise keeles. „Eesti keeles veel mitte.“ ütles Peeter Torop.

Loe edasi Kunst on plahvatuse laps

Vanemuise liivakellad helisevad äratust

 

alt

Esietenduse on lõppenu.

 

Lugu ilmus esmalt Postimehes.

 

Karjäär“

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Artur Tšehhi

Valguskunstnik: Siim Allas

Osades: Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas

 

Uku Uusbergi Vanemuises esietendunud lavastus „Karjäär“ on vaieldamatult tema parim lavastus ja mu jaoks ka selle sajandi huvitavaim lavastus Eesti teatris.

Ses lavastuses ei ole midagi ülearu ja ei ole midagi puudu ja kõige vägevam seejuures on, et ta oma organiseeritud korrastatuses sünnibki iga kord uuesti ja on samas improvisatsioon.

Lugu, mille ennenägematult ärgas Vanemuise trupp meile mängib, on sellest, et me elame maailmas, mis on üles ehitatud loogiliselt. Loogiline maailm seisab ja püsib koos inimeste kehtestatud seadustel ja reeglitel. Paradoks on aga, et inimene ise ei ole loogiline. Kui inimene oleks loogiline, siis oleks ta robot ja maailm oleks teine. Küsimus on, kas me tahame olla ja elada robotiilmas.

Karjäär tähendab eesti keeles teed tippu ja sügavat auku maa sees. Varasematest Uku Uusbergi kirjutatud omatekstide lavastustest erineb näidend „Karjäär“ selle poolest ka, et seekord toetab lavastus teksti: lavastus näitab, näitlejad näitavad ja lugu jutustab ennast. See, mis laval sünnib, teeb laval räägitud sõnad mitmeplaanilisemaks ja mõistetavamaks, alateadvus tuleb mängu ja vaataja saab seda vastu võtta terve kehaga. Kogu oma olemasolu ja elatud elu slepiga.

Loe edasi Vanemuise liivakellad helisevad äratust

Igaviku nupp inimjalgadega kirstus

 

Margus Mikomägi

 

Tartu Uue teatri äsja esietendunud lavastuse „Vanemuise biitlid“ lõpustseenis küsib üks biitels: „Kuidas tappa laulindu?“.

Selle teatri juhi Ivar Põllu ümber on kookusaanud „Valge võtme vennaskond“, kes teeb seal seda, mida teeb, nö valges kastis, mitte mustas (mitte blackboxis, nagu kombeks). Seda tunnetust kannavad mu meelest Eesti teatrites muu hulgas Urmas Lennuk ja Uku Uusberg. Muide, Peeter Jalakas, nii ootamatu kui see ei tundu, oma Krahli bändiga niisama.

Laululinde tapetakse Eestis nüüd avalikult, öeldes, et tapmise põhjus on majanduslik mõtlemine.

Sellesama hoone küljes, kus Tartu Uus teater kunstitemplit peab, on silt MÜÜA. Müüjaks on “kultuurisambad” Tartu ülikoolist. Võtab sõnatuks. See on juba tavaline, et see Eesti haritlaste sünnitusmaja oma kaelasadanud kinnisvaraga äri ajab. Selle asemel, et olla täiskasvanud, ideaale toetav kultuurikandja. Ülikooli maha kandes – kas me oleme siis juba ka nii kaugel, et meil ei olla ühtegi arukat rikast eestlast? Pole gruppi aatelisi ärimehi, kes ostaks 220 000 euro ehk 3,5 miljoni krooni eest Tartus botaanikaaia vastas oleva maja ja kingiks selle kultuurile? Selline tegu läheks igavikku kirja igatahes. Rapsitehase ostmine sinna ei jõua kindlasti.

Loe edasi Igaviku nupp inimjalgadega kirstus