Narva Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrikunsti päevad 10.–12. mail testisid nii Narva linna võimalikku teatripublikut, Vaba Lava teatrisaali kui ka oma teel üsana alguses olevat väikest korraldusmeeskonda.

Reede lõuna paiku Narva poole sõites ei saanud keegi märkamata jätta lõputut Tallinna suunas kulgevat sõjatehnika liiklusvoogu. Lisaks iseliikuvatele sõjamasinatele jäi meelde suur rivi rekkadega transporditavaid tanke. Käis sõjaväeõppus Kevadtorm. „Käimasoleval ajaloo suurimal Kevadtormil osaleb sel aastal lisaks eestlastele ligikaudu 2500 liitlasvägede sõdurit 17st riigist, kes harjutavad koos töötamist nii esimese kui ka teise jalaväebrigaadi koosseisus,” jäi silma õppuse mastaabist aimu andev uudis.

Kui pisut hiljem Narvas produtsent Märt Meoselt, kes on Vaba Lava ja Peterburi teatrikultuuri päevade idee väljamõtleja, küsin, miks Peterburi teatrite ja inimeste kohalolu linnapildis silma ei paista kohe üldse, vastas ta mulle napilt „raha ei ole”. Pole midagi parata, kui ma oma peas, küll abstraktselt, aga siiski, võrdlen ühe tanki maksumust Narva ehitatud teatrikeskuse maksumusega. Mõtlen teatri ehitamisele kunagisse salajasse sõjatehasesse ja sealt edasi. Need mõtted näivusest ja kultuuri väljapaistvusest kaovad, kui kella kuue paiku hakkab publik tasapisi kogunema. Loe edasi Narva Vaba Lava kolmikvõit →

Päevapoliitiline ärapanemine ja katastroofiuudiste ja ennustuste mass võivad kahjustada kõikide eestlaste argitunnet.

Ühiskondliku silmakirjalikkus võimendamine meid ümbritsevas meedias mõjutab kõigi eestlaste meeleolu.

Kui me oleksime suurrahvas – ameeriklased, venelased, hiinlased – oleks õnnelikke rohkem, sest suurrahva liikmed ei satu kunagi kõik korraga ühte meediaruumi. Meid on eriti vähe ja meie just ühes ja samas meediaruumis elamegi. See tähendab piltlikult, et iga kuri sõna, mis Toompealt (või mujalt) lendu läheb ja kõike negatiivset võimendada tahtvasse meediasse maandub, puutub külge igale eestlasele. Ka siis, kui eestlasel on silmad kinni ja ta ühtegi kuriuudist enam vastu võtta ei taha. See mõjutab tahes-tahtmata me argielu, enesetunnet, tuju. Loe edasi Päevapoliitiline ärapanemine kahjustab eestlaste argitunnet. Kurjus on nakkav! →

Viljandi Ugalas laupäeval esietendunud Eno Raua „Etturid” dramatiseering jagab sündiva kolmeks: Avamäng septembris 1944, Keskmäng 1944–1948 ja Lõppmäng 1949. Lavastuses muutub kriidiga kirjutatud aastaarv küüniukse kohal ja kõik tegelased jäävad sundmuutuste hakklihamasina vahele.

„Kuradi palju riike, kelle eest eesti rahvas sõdima peab!”, ütleb Avamängus nooruke, veel unistav ja laulev Heiki – Ringo Ramul mängib seda poissi. Eestlaste sõdimine riikide eest tõuseb teemaks siis, kui selgub, et taluperemehe, kelle juurde kolm Pitka-poissi on venelaste eest taganedes jõudnud, üks poegadest langes Narva pataljonis, teine sõdib venelaste poolel. Säälsamas Avamängus on teinegi stseen, mis määrab mängitava ajahetke mängureeglid. Loe edasi Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend →

Mathura „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” on minu jaoks XXI sajandi raamat.

Kirjutasin XXI sajandi raamat ja siis alles meenus, et ma olen kasvanud XX sajandi raamatute keskel või saatel. “XX sajandi raamat” on aastatel 1962–1970 Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud ilukirjanduslik, kujunduses ühtseid kujunduselemente kasutanud raamatusari romaanidest ja jutustustest. Sarjas ilmus ühtekokku 68 köidet. Mu vanematel – ma ei teagi, kas oli see sari tellitud või ostsid nad selle poest ükshaaval – see oli. Lugesin Vikipeediast pealkirju ja ma ei valeta, kui ütlen, et tean neid tänaseni. Ka enamust kirjanike nimedest. Küllap see on siis osa mu haridusest.

Miks Mathura raamat on XXI sajandi raamat? Loe edasi Mathura: „ ja pika maa nüüd/ olen maha käinud, et/ jätta turvised//” →