Ajal, mil maailm näib hullunud, tasub mitte Euroopast eeskujusid otsida, vaid oma geenimälust välja sorteerida, mis oli kõige enne.

Eestlaste ürgdemokraatia alus on, ma tahan uskuda, austus elusa, ka „võõra” elusa vastu. Ja elus oli eestlastel kõik. Ei olnud näiteks vahetegemist, et inimene ja loodus, vaid inimene oli osa loodusest – üks teiste seas.

See võib olla ka meie püsimajäämise põhjus, aga ega seda kerge kanda ei ole, mis geenimälus alles hilisematest hirmudest ja sundkohanemistest. Ka ristimisega kaasnenud peks mõisatallis on meiega sajandite tagant kaasas? Loe edasi Millal meilt see eneseväärikus ikka ära võeti? →

„Eesti jumalad” Vargamäe maastikul on just nõnda metsik, et tavalisest vabas õhus mängimisest saab teos, mida õnnistab tegijate loomehoovus, tekib kunst. Seda ei ei saa seletada, seda peab nägema. Ja nii see ongi õnneks mõeldud, et mõtted jõuavad kohale võimsate vaatepiltide kaudu.

Veidi pärast etendust ütleb ses lavastuses Peetrust mänginud Peeter Volkonski mulle, et on valmis kuulama mu „mõõdutundetuid kiidusõnu”. Ju ta siis loeb mu näost, et olen selles emotsionaalses seisundis. Ma seepeale ei ütle midagi ja usun, et kõik on öeldud.

Mõõdutundega Loe edasi Jumalad lahkuvad Vargamäelt läbi kuldsete väravate →

Minu jaoks on Rapla linna uus keskväljak ikka veel vaid kunstiteos. Tähendus, kui tuleb, tuleb aastatega ja sellega, mis väljaku ümber ja väljakul toimuma hakkab.

Sajandivahetuse paiku Hollivuudi saali valgusrõdul. Näha on lavaauk.

Ühe aastaringi sees on väikelinn Rapla saanud korraga kolm suurt kogukonnale mõeldud objekti. Loe edasi Hollivuudi platsist kivist keskväljakuks →

Kõige enam rikub ja kahjustab eesti keelt bürokraatia. Kui vaadata ajalehtedest leitud pealkirju, töötas Eestis näiteks 2012. aastal 27 000 ametnikku, enne seda ka üle 30 000, alles hiljuti ikka kusagil 27 000 ringis. Kui mõelda, et nende inimeste asi näib olevat sundida kõiki teisi kasutama kantseliiti, siis tahaks ropendada. Loe edasi Hunt võtku seaduskeelt ja bürokraatiat →

Ma üsna hästi mäletan kümne, ehk ka 20 aasta tagust aega, mil Raplas veel omavalitsuse ja isegi linna tunnuseid enam oli kui praegu. Imelik mõelda, et siis oli linnake üle ujutatud kõikvõimalike putkadega. Jäätiseputkat, mis alevilastele kuuekümnendate lõpus – seitsmekümnendate alguses kultuurimaja ees tähtsal ristmikul asus, vist enam ei olnud. Ajaleheputkasid oli väikelinnas mitu ja seal tõesti müüdi ajakirjandust, Loomingut ja Loomingu Raamatukogu ja …

Riigi kohalolu linnas oli selgem ja määratletum kui täna. Loe edasi Putkakaubanduse ja oma riigi ihalusest →

Kirjandusteadlane professor Rein Veidemann ütles Lipal 9. augustil peetud Uku Masing 110 konverentsil: „On sada kümme aastat Eesti geeniuse sünnist. Kogu Eesti oleks pidanud seda tähistama.”

Ööülikooli saates „Elusamus” küsib Jaan Tootsen Evald Saagilt, et mis asi oleks ime? „Vaat, minu meelest on imes see… ma ei oska ütelda. Ukuga ei olnud meil imedest juttu. Me olime niisugused pöörased, me arvasime, et imet ei olegi. (Kõhistab naerda) Et kõik on endast mõistetav. Mine ainult sauna, viska kerisele vett ja leil on käes. Elusamus ongi niisugune asi,” vastab Evald.

Sama saate alguses tsiteeritakse Uku Masingut; „Inimese ehk mõistliku olendi eluülesandeks ehk sihiks ehk elu mõtteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.” Sõna „elusamus” vasteks pakub Jaan Tootsen 2000. aastal sõna – ärkvelolek. Loe edasi Autoriteediorjusest vaba Uku Masing 110 →