Surmast on hakatud rohkem rääkima. Tahaks uskuda, et kogu maailma targemad pead otsivad koroonahaigusele vastumürki. Otsivad ja leiavad. Kõik käib kiiresti, et leiavad veel enne kui see lugu lehes ilmub. Viirusele vakstsiini!

Aga surm… just öeldi näiteks raadios, et toitumissurma sureb maailmas kuni kümme inimest päevas. Mäletan ühte teatrietendust, kus tuntud arstist isa ei tahtnud mõista oma poega, kes oli saanud tervisearstiks ja õpetas inimesi sööma ja jooksma. Poeg teenis sellega tohutuid summasid. Mina küsin endalt, kui suur on tõe osakaal, kui kirjutatakse reaalsest elust.

Kuidas mõista maailmas toimuvat, jah, näiteks selle taustal, mida mulle kirjutas minust kümme aastat noorem tuttav: „Kuidagi väga kiiresti tuleb kõik – vanus, haigused ja maailmalõpp.” Ma, vanusest sõltumata, olen peatudes mõelnud, et tuleks elada nii, et lahkudes jääks maha parem maailm. See mõte on haiget ka teinud, kui olen tajunud, et miski läheb nihu. Mitte maailma mõõdus, vaid oma elu ja tegemistega. No neil hetkedel, kui mõtlen, et olen esmapilgul vaba inimene, aga tegelikult tajud ja tunned ära need lõad, mille küljes paratamatult ripud. Küllap raamatud on aidanud iseseisvalt mõtlema. Jah, ja muidugi ka lõa otsa noppinud. Loe edasi Meeletu maailma meeleheide →

Mu jaoks on väga võimas see, mida teeb Cätlin Mägi me rahvalauluga. Räägin hetkel sellest muusikast, mida see mitmekülgne naine teeb parmupillidega üksi. Abiks vaid looper ja muud 21. sajandi elektroonilised efektid.

Hakatuseks ehk seda, et igavik käib kokku kaasaegsusega. See on võimalik. Tõestuseks kasvõi rahvariided ja muidugi rahvalaulud.

Kui ma sellest, mida siia kirja panna, mõtlesin, siis kahtlesin, kas saan Cätlini parmupilliorkestrist ja ta muusikaseadetest kirjutada, kui ei saa täpselt aru, kuidas see elektrooniliselt käib. Loe edasi Cätlin Mägi isiklik parmupilli orkester →

In memoriam MIHKEL SMELJANSKI 8. III 1950 – 21. II 2020

Saatus tegi Mihkel Smeljanskile veel selle vingerpussi, et lasi tal sisuliselt laval surra. Või mida muud see tähendab, kui ta läheb ära just siis, kui kogu Eestile on teada antud, et vabariigi president annab talle auraha. Elu eest, selle eest, et oli näitleja ja laulja. Just selle järjekorras, mis siis, et silma hakkas ta tervele Eestile bändist Kuldne Trio. Ka need, kes kunagi teatrisse ei saanud, teadsid, et ta on näitleja. Loe edasi Mihkel Smeljanski, naljariided kuulsuse pärast seljas →

Jah, õieti ainus asi, mis mulle väga ei meeldinud esmaspäeva õhtust – et Eesti vabariigi sünnipäeva peo korraldajad kokkukutsutud Ugala teatri suurele lavale tansima panid. Apelsini pilli järgi. Sinnasamma, kus mõni tund tagasi vormistus kunstiline pilt „viimasest õhtusöömaajast”. Linnulaud, kui soovite. Vägevad pilgud linde mänginud näitlejate silmis ja need tiivalöögid, mis vähemasti julgustasid mõtlema, et lendutõus on veel võimalik. Keelega ja meelega! Loe edasi Liiga palju õnne →

Äsja kirjastuses SE&JS  ilmunud, tõlkija Valda Raua elust ja loomingust kõneleva raamatu „Üks elu” lõpus on tema tõlgete nimekiri. Seda lugedes võib mõista, mis määras, et eestlaste aadressiks ei saanud kunagi Sovetski Sojuz.

Valda Raua (29. I 1920 – 8. X 2013) tõlkeraamatute bibliograafia saab alguse 1945. aastast: „Jemeljanova, Nina. Kirurg: lühiromaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945. 138 lk.” Jah, just see raamat, mis enamikule ilmselt midagi ei ütle. Samal aastal ilmub ka Valda Raua vene keelest tõlgitud „Botaanika õpik keskkooli VIII klassile”. Veel üks botaanikaõpik antakse tema tõlkes välja aasta hiljem ja siis tulevad riburada Aleksandr Ostrovski näidendite tõlked. Võib arvata, et Ostrovski oli 1940. aastatel Vene punavõimude soosingus, aga vaevalt oskas Valda Raud arvata, et näidendeid „Kaasavaratu” ja „Äike” ka 21.sajandi teisel veerandil teatrites üle maailma ikka mängitakse. Või hoopis tundis hea kirjandusliku maitsega Valda Raud Ostrovski näitekirjaniku geeniuse ära? Edaspidine tõlketegevus laseb seda viimast uskuda küll. Loe edasi Valda Raud – tõlkija, kelle hea maitse määras maitse →