Lauri Lagle lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme” endise NO-teatri kodusaalis ei olnud loosungina sõnastatavat ja mõjuvat lugu. Mõni päev pärast esietenduse nägemist mõtlen lavastusest kantuna sellele, et emotsionaalsed suhted põhinevad ilumeelel.

Selle lavastuse mõju ei ole mu jaoks tavaline teatrielamus. Miski samasugune tunne on sealt pärit nagu paar nädalat tagasi, kui vana ökoloog me õitsemist lõpetava käokinga kasvamist vaatas ja nentis, et see taim elab sama vanaks nagu puud. Tõepoolest mäletan seda lille üle 20 aasta samas kohas – vahel suuremana, vahel väiksemana – kasvamas, õitsemas, aga kunagi ei ole osanud mõelda tema püsivusele. Veel vähem võrrelda teda sealsamas käokingade taga kasvava põlise vahtrapuuga. Ma seda vahtrat kallistades kah käsi kokku enam ei saa. Käoking on sõrmejämedune… nad on ehk ühevanused. Nad on ilusad ja inimese taibu jaoks põlised.

Tähelepanelikum lugeja küsib nüüd ilmselt, et mis sellel kõigel konkreetse lavastuse ja teatriga pistmist on. Loe edasi Argipäeva ilu tajud ära oodates →

Kuidas on võimalik, et suur oht, mis on me nina all, suuremale enamusele silma ei hakka? Neid, kes sellele tähelepanu juhivad, isegi naerdakse välja, ja nädalaid on tähelepanu keskmes kleidis poisike.

Semiootik ja bioloog Kalevi Kull poetas Raikkülas Paka mäel lause, et kohe ilmub meil James Lovelocki raamat „Novatseen”, kus vana šokiökoloog hoiatab meid küborgite eest. Kui panen selle lause tänase päeva konteksti, kus maailma argisekeldused ja segadus on aina enam märgatavad, on see ehmatav.

James Lovelock on elus ja 101 aastat vana. Kirjutan selle aukartust äratava numbri üles ja jään mõtlema, millise reaktsiooni see võiks kutsuda esile praegustel 25-30aastastel. Mäletan, kuidas me kord – kas me 25sed juba olime – oma tollase naisega Pärnu rongiperroonil suudlesime. Ju siis kirglikult. Ja kuidas mingi seltskond, meist mõni aasta nooremad, seda kõva häälega kommenteeris, et vaadake, mis vanurid teevad. Kas vanus annab sõnadele kaalu? Väljaütlemistele usutavust? Või tekitab hoopis selle tunde, et kas vanakesel juba mõistus ei logise? Igatahes ei osanud mina küll noorelt mõelda, et kunagi vanaks saan. Loe edasi Hingetuks arenenud inimestest ja küborgidest →

Tark lavastaja ja väga head näitlejad! Selline oli mu lühikokkuvõte pärast lavastuse „Mul oli nõbu” nägemist.

Seekord läks niipidi, et lugesin lätlanna dokumentaalnäidendit, enne kui nägin lavastust. Lugeda oli huvitav, aga pilti, kuidas see lugu laval huvitav võiks olla, ei tekkinud. Mõtlesin, et materjal on eepiline ja kirjanduslik, siis naersin ennast, et nii mõtlen. Teadsin ju, et lugu on tõestisündinud ehk siis elust maha kirjutatud, dokumentidel ja isiklikul kogemusel põhinev. Ja siis äkki ilukirjanduslik? Hea kuuldemäng – see oli teine mõte mu peas.

Nagu elus – ka erldi olles, distantsi hoides, saab olla koos. Rea lest ja Hendrik Kalmet lavastuse Mul oli nõbu nii ka on. Pildistas: Siim Vahur Loe edasi Mu armastatud sõber ja sugulane oli kurjategija →

Meediat ikka vahel süüdistatakse skandaalide õhutamises. Alternatiivmeedia süüdistab selles peavoolumeediat. Ja miskit pole teha – nii ongi. Üks on poolt, teine vastu ja läheb ütlemiseks. Kes räigemat keelt kasutab, on märgatavam ja saab meedialt võimendust. Loe edasi Skandaalide järjehoidja →

„Lapsega on hirmus praegu Minskis tänavale minna. Rahulikud meeleavaldajad, petetud inimesed, tallavad meid ära,” ütleb 37aastane haritlane.

Ta on nõus rääkima vaid sellepärast, et tunneb mu sõpru ja teab mind varasemast. Usaldab, et ma ta juttu vahendades ei lisa ta ametit, haridust ja töökohta, nimest rääkimata. Anonüümsus on ainus tingimus, et ta räägiks. Ja selles soovis on vastuolusees, nagu Valgevene riigiski. Loe edasi Valgevenlaste palve: et vene väed ei siseneks →