Lapsed saadetakse ohtusse paika, ise minnakse kodumaad kaitsma. Seda koges Poola piiril Ukraina põgenikke aidanud Aivar Simmermann. „Sain kinnitust, et seda rahvast ei murra.“

Simmermann räägib loo: „On päikesepaisteline päev. Tulevad Poola poolt kolm meest. Rohelistes, pisut sõdurimundreid meenutavas riietuses. Üks neist selline pisike, 1.56 pikk, sama pika habemega nagu sul. Punase habemega. Teine on kahemeetrine vibalik, hästi kõhn. Kolmas umbes 65aastane tõeline sõdur, kellel oli tohutu suur, 1.80 pikk kott seljas. Kõigi õlal on embleem, millel Läti lipp ja sinna ka kirjutatud maa nimi, kust nad tulevad – Latvia. Jalgsi tulevad. Politsei küsib: “Kuhu te lähete?“ Vastus: „Ukrainasse Putinit tapma.” Seletatakse siis, et jalgsi ei saa minna, peab auto leidma. Neil on selline samm sees, et nad oleksid jalgsi Kiievini läinud. Võimas energia. Politsei küsib, mis selles suures kotis on. Vana sõjamees vastab, et see on “kitarr Putinile”. Kui ma oleksin Vene sõdur, siis nende meestega ma metsateel kohtuda ei tahaks. Selliseid selge sõnumi ja võidutahtega mehi seal nägin.”

Eestis õppejõu ja superviisorina töötav Moreno Keskus MTÜ tegevliige, endine näitleja Aivar Simmermann aitas sõjapõgenikke kriisiabiga pea kümme päeva Poola-Ukraina piiril. Küsimusele, kuidas ta sinna sattus, vastas mees, et sellistesse kohtadesse ei satuta.

Miks selline tärmin abistajatel on – 10 päeva?

Vaatamata sõjale tuleb jääda mõistusse juurde, panna ära põrandaliistud ja katta õhtusöögilaud, ütleb Uue Teatri juht ja lavastaja Ivar Põllu. „Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu. Hirm tapab, kui lased ta endale peale.“

Hirmudest, vägivallast ja Vene võimust räägib ka Ivar Põllu läinud suvel Peipsi-äärses Kolkjas lavastatud vanausuliste lugu „Serafima + Bogdan”. See on nüüd, teatripäeva eel pälvinud kolm teatri aastaauhindade nominatsiooni – parima lavastaja, kunstniku ja meespeaosa kategoorias.

Kas alanud sõda Ukrainas muutis sinu jaoks ja ehk ka üldisemalt teatri, kunsti, kultuuri tähendusi?

„Lapsena ma sellest unistasin, et oleks mul elu nagu filmis… säh sulle, ela nii!” kirjutab mulle filmirežissöör Andres Puustusmaa, kui talle ringiga koju tagasi jõudmise puhul palju õnne soovin. „Aitäh, Margus… elu on kummaline…” Me ei räägi otsesõnu sellest, et Andres koos perega sisuliselt põgenes Venemaalt ja Moskvast.

See jutt on aetud 13. märtsi, pühapäeva hommikul. Andres Puustusmaa on olnud kodus – Eestis ja Tallinnas viies päev. Meie tutvus Andresega algas 2008. aastal. Tema kiirustas Moskva rongile. Tookord oli Balti jaamas teisel korrusel veel restoran ja seal suitsuruumis tegime esimese intervjuu. Olen selle pealkirjaks pannud „Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist”.

Kui Andresele helistan nüüd, siis ta ei võta toru. Helistab tagasi ja ütleb, et Moskvas tekkinud reaktsioon kestab – mitte võtta vastu võõraid kõnesid. „Ikka pean endale veel meelde tuletama, et olen Eestis.”

Ma ei tea, kas sult keegi avalikult ka küsis, mis sul maha jäi. Pooleli tööd, kinnisvara…

Seda jah ei ole veel küsitud… tööd jäid pooleli ja noh, kogu „asjade” maailm. Näitlejana sai nüüd viimasel ajal kah tehtud… heh, veider kõik ja kohutav.

Näitleja Julia Aug kirjutab mulle kolmapäeva, 2. märtsi hommikul Moskvast: „ Õudus! Meil algas massiline vallandamine. Vallandatakse neid, kes on olnud avalikult sõja vastu.” Käib jutt, et Vene riigiduuma võtab neljapäeval vastu riigireetmise seaduse. Tagasiulatuvalt kuni 20 aasta kohta. „Ma ilmsesti olen kõigis selle seaduse punktides süüdi.”

Venemaal Ukraina sõja vastu sõna võtnud Julia Aug on enne seda kirja mitu päeva hoogu võtnud, et mu küsimustele vastata. Minu hirm, meie ühine väike hirm on samas, et Venemaa sulgeb interneti.

Vaadates Julia Augi eelmise aasta lõpus esietendunud lavastust „Ema kas meie kass on ka juut”, mõtlesin ma oma vaatamismõtteid kokku võtvalt, et see, mis nägin, on mateeriasse kootud palve.

Kui seda talle ütlesin rääkis ta mulle ta mõtted seda lavastust tehes, ikka jõudsid selleni, et Venemaa on naasmas 1937-1938 suure terrori ja repressioonide aega. „Aga me keegi ei tahtnud seda uskuda.” ütles Julia Aug.

Kuidas vene kultuuriinimesed teate Ukraina sõjast vastu võtsid?