Valitsus saabki paika ja kultuurist ei kõneldud tuhkagi. Et ei kobisetaks, kust ma seda tean, lisan, et kõva häälega ei kõneldud. Arvan, et jälgin neid asju teravdatud pilguga, kuid minuni ka ei jõudnud riiki juhtima hakkavate inimese kultuurimõtteid ei valimise ajal ega siis, kui valitsuse moodustamise asjus läbi räägiti. Rahast räägiti küll ja hinnast ‒ võimu hinnast.
Kõrva jäi nii valimiste eel kui järel ka see, kuidas avalikud arvajad end ise rõõmsalt spekulantideks tituleerisid. Spekuleeriti sellega, kes võidab valimised ja kes moodustavad valitsuse, spekuleeriti, millest koalitsioonikõnelustel kõneldi. Tõepoolest, ega spekulantidel kõlbagi spekuleerida sellega, mis kultuur on. Seega kehv küll, et kultuurist ei räägitud, aga hea, et sellega ei spekuleeritud.
Autori Margus Mikomägi postitused
Kuldnokk tantsib elutantsu
Eile, kui mina Vaba Lava suures saalis Tallinna tantsuteatri tantsulavastuste õhtut vaatasin, tuli meie Raela aeda kuldnokk koju. Viio nägi ja tegi pilti ka. Mina Elisa Lohu ja Kristjan Rohioja tantsulavastust ei pildistanud, aga emotsionaalsesse mällu tantsisid tantsijad need lood küll – „Take me to happy place“ ja „Imelise otsinguil“.
Julia Koneva ja Aleksander Žemžurov
Raho Aadla ja Kristo Viiding Fotod: Tallinna tantsuteater
Täna lähen kuldnoka juurde ja päris kindlasti võimalusel veel tantsuetendusi vaatama. See mõte paljudele lisaks tekkis, et peaks kuidagi just vanemat põlvkonda tantsuteatrit vaatama julgustama. Et ärgu meid hirmutagu sõnad „kaasaegne“ ja „eksperiment“. Tants on üsna ürgselt meil kõigil verega kaasas ja kui see on hingega tantsitud, siis käivitub (usun, et kõigis, kes vaatavad) see miski, mida usutakse vanaemaks saades kaduvat. Aitäh eraldi sulle, Kristo Viiding, sinu pärast tulin, ja usun, et teie pärast jään.
Margus Mikomägi
See ei ole piip ehk Argisürrealism Peterburis
„Lehm on surnud, vett ei ole, kanad ei mune, laip haiseb akna taga…” See ei ole Eesti maaelu, vaid „Antigone” olude kirjeldus, mille Eesti näitlejatele kirjutanud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh. Seda „Antigonet“ nägi nüüd ka Peterburi.
Karamazovid ehk millist is(s)a(ndat) me teenime
Mait Malmsten -Fjodor Karamazov
Omaette ollakse kusagil mujal.
Suurest kahe poolega uksest keset Draamateatri lava õhkub külma ja sooja. See uks muide tuletab oma mõõdult ja sümboolikalt veidi meelde neid kõrgeid Moskva kremli uksi, millest oleme ilmselt kõik näinud pisikest kasvu suurt Putinit sisse marssimas uhkes üksinduses. Suits, mis külma ja sooja sissetungi teatrilaval nähtavaks teeb, on kord viirukine, kord mõrkjalt mürgine.
“Antigone” teatripäeval Peterburis
Puudu(ta)v kultuur 3: Ilmaelu valmistoodangu maailmas
Ma mõtlen juba pikka aega sellest, et pean ehitama aeda kompostikasti. Väga tahaks öelda, et uue. Elame mitmes mõttes oma sõnadest ehitatud majas. Just mu sõber juhtis tähelepanu sellele, et sõna „hirm” asemel kasutatakse nüüd valdavalt sõna „kartus”. Me oma väljaütlemistes maheneme tõesti. Ja vahel on see mahe ikka lahja. Ja vastukaaluks avalikule magedale on tekkinud anonüümne räigus. See on sõnaselgelt hirm, ei mingi kartus, mida me maailm meile peale surub.
Homme on rahvusvaheline teatripäev ja teater on kõikidele vastupidistele püüdlustele vaatamata sõnakunst. Teine märk veel ‒ teater on kollektiivne kunst. Mind segab tihti see, kuidas sõnad lähevad lahku sellest, mis näen. Puhtaid vorme on vähe. Ja kõik on teater.
Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 3: Ilmaelu valmistoodangu maailmas