Autori Margus Mikomägi postitused

Määratlemata

Doktor Vanamanni on appi vaja

Lisa kommentaar

 

krähnVanaks elamine on nii uus asi maailmas, et seda veel ei osata

Ma vahel enne oma mõtete kirjapanekut peatan end, lükkan alustamist edasi, öeldes endale, et vaata, mis maailmas on juhtunud. Kuna meel on juba ammu selle teema küüsis, millest plaanin kirjutada, märkab silm just sellega seotud asju eriliselt. Teisipäeva hommikul lugesin esimese uudisena, et Eesti 1,3-miljonilisest elanikkonnast makstakse iga kuu pensioni rohkem kui 415 000 inimesele. Noorepoolne tippametnik kirjutas, et meil on vähe töötegijaid ja kehv pension ning et paremaks ei lähe – numbrid kõik teooriat tõestamas.

Üllatas loo lõpus olev viide: „Pensionisüsteemis kavandatavatest muudatustest saate pikemalt lugeda lähiajal ilmuvast ajakirjast Raamatupidamisuudised nr 2, 2016.” See „üllatas” pole õige sõna. Pigem sain kinnitust taas, et inimene on meil ühik, statistika ja raamatupidamise sahtlisse lahterdatav tegelane. Loe edasi Doktor Vanamanni on appi vaja →

Monoloog

Kellel on Venemaal hea elada?

Lisa kommentaar

 015

 

Anna Politkovskaja tapmisest on kohe möödas 10 aastat. Lilli sellele trepimademel enam ei ole.

Venemaa tearifestivalil Kuldne Mask väliskülistele mõeldud ülevaatenädala lavastused ja kohtumised andsid pildile Venemaast ja kultuurist uue dimensiooni. Sootuks teistsuguse, kui seda kujutab ja kujundab Eesti ajakirjandus.

Venelased ütlevad vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele: „Hunt seda teab!” Eestlastel on ka ütlemine: „Tont seda teab!”. Hunt on vene keeles Volk ja Eesti kultuuri ainus vürst kannab eesnime Peeter. Kes teab?

Istun taksosse, et sõita Vahtangovi tetrisse Vanal Arbatil. Seda teatrit juhib kuulus leedukas, lavastaja Rimas Tuminas. Kui taksojuhilt küsin, mis venemal on, saan vastuseks ühe sõna  – kriis. „Muutunud pole mitte midagi. Kes oskab varastada, elab hästi, kes ei oska, see mitte. Kõik on nagu enne. Üha raskem on maksta korteri ja söögi eest, hinnad tõusevad.“ Loe edasi Kellel on Venemaal hea elada? →

Mäeülikool

Ita Ever mängib uues mängufilmis

Lisa kommentaar

 

Ita Ever Keil

Oktoobris esilinastub Mart Kivastiku teine mängufilm „Õnn tuleb magades”. Selles filmis teeb kaasa ka Ita Ever. Pildistas Andres Keil.

Filmi produtsent Anneli Ahvenal on see teine koostöö Ita Everiga: „ Ita on üks soojemaid ja vastutulelikumaid näitlejaid, keda ma olen kohanud. Ja see vastutulelikkus ei ole iseenesestmõistetav, ta on töises plaanis ka väga otsekohene ja konkreetne. Aga kui ta ütleb „jah”, siis on temaga koostööd teha väga lihtne. Suured inimesed ongi lihtsad.”

Eelmine film, kus produtsent Anneli Ahven ja näitleja Ita Ever kohtusid, oli  Hardi Volmeri „Elavad pildid”. Selles filmis oli Ita partneriks Aarne Üksküla.

Kirjaniku ja filmirežissööri Mart Kivastiku praegune töö on ta teine täispikk mängufilm, aga ka temal ei ole see esimene kokkusaamine Everiga. „Me oleme Itaga varemgi koostööd teinud, kuigi hulk aega tagasi. Tookord oli see mu lühifilm “Armuke”. Selles tegi ta väikese, aga toreda stseeni, kus Aarne Üksküla tahtis viina võtta, aga ei saanud, sest naised, Ita Ever ja Herta Elviste hoidsid tal silma peal,” meenutab Mart Kivastik. Loe edasi Ita Ever mängib uues mängufilmis →

Dialoog

Mällu maalitud for Ever ja lihtsalt Ita

Lisa kommentaar

Ita Ever - märts 2016

„Suu…re…pära….ne…i…me..li..ne naine!!” ütles Mikk Mikiveri Veršinin Ita Everi Mašale juba 1973. aastal. See on kõrvades ka nüüd, aastal 2016, kui Ita Ever saab 85.

Ma ikka kaua hoogu võtan, enne kui söandan Ita Everile helistada. Siis, kui jõuame kohtumise aja ja kohani, ütlen, et mul on aega siis, kui temal on aega, ja see on nii. Ita nimetab päeva ja kellaaja. Mina vastan korrapealt: jah, muidugi. Ita võtab teise tooni ja kamandab mind märkmikku otsima ja järele vaatama, kas mulle see aeg ikka sobib. Mängin kaasa, „otsin” märkmiku, vaatan järele ja kinnitan, et jah, kõik sobib.Ita Ever - märts 2016

Loe edasi Mällu maalitud for Ever ja lihtsalt Ita →

Määratlemata

Kuritöö ja karistus

1 kommentaar

 

Kurjale saab vastu vaid kurjaga. Aitaks vaid surmanuhtluse taaskehtestamine.

Kaks päeva tagasi tõukas jässakas jõmm Raplas Maxima poe seinal oleva pangaautomaadi ees seinud kaks vanaldast meest õlaga eest. Urahtas midagi arusaamatut, kui mehed arglikult protstisid, võttis raha. Urahtas veel ja läks kiire sammuga minema ‒ juhtumit pealt näinud naised alles kogusid ennast, et hurjutama hakata. Jõmm istus lähedale pargitud auto rooli, aga ei tormanud sellega kuskile, vaid hoopis hakkas telefoniga rääkima.

See juhtus just sel ajal, kui Tartu kesklinna peksmine ajalehtede esikülgedele jõudis. Ilmselt just seetõttu jäi üsna tavaline elumehe-ülbus silma ja meelde.

Ma ei tea, kumb on suurem ülbus, kas see, kuidas igat masti riigiteenrid minu maksuraha enda hüvedele kulutavad, või see, kuidas lapsepõlveta pätid tänaval ülbitsevad. Või on ühed mustad mõlemad? Ühtmoodi üsna karistamatud ka. Pean kuriteoks ja kurjategijateks ka neid kes on haiglatest ja ülikoolidest teinud teenindus asutused. Eestis nii ei tehta,

  Loe edasi Kuritöö ja karistus →

Monoloog

Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda

Lisa kommentaar

kalju

altaltNad tulid koos Eesti teatripilti, lammutasid, muutsid, ehitasid, hoidsid ja on nüüd klassikud. Kalju Komissarov, Raivo Trass ja Jaan Tooming olid 18-aastased, kui Panso koolis kokku said.

Ma võtan laulu appi, et need vinged vanamehed jorisema ei hakkaks. „Äkki ongi siia kätketud mu saatus?/ Riiulit ma riivan…ja siis/ liivakell on maas/”. Mulle tundub, et selles Villu Kanguri tekstis ja Tõnis Mägi laulus on see elu võlu ja valu, mis teile kolmele mõistetav ja kindlasti ka te loomingut iseloomustav. Loe edasi Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda →