Autori Margus Mikomägi postitused

Määratlemata,Monoloog

Jaak Alliku elulooraamat on kui me kultuuriajaloo õpik

Lisa kommentaar

 

Jaak Alliku raamatu „Kihnu Jõnnist Savisaareni” alapealkirjaks võiks olla ka „Brežnevist Kersti Kaljulaiuni”.  mg_1857_preview

Ega ma oskagi seitsmekümne-aastaseks saanud Jaak Alliku kirjutatud isklikku kujunemislugu lühidalt teisiti iseloomustada kui raamatut, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika Nikita Hruštšovist Taavi Rõivaseni. Allik on hariduselt ajaloolane ja on elanud oma elu kultuuris. Loe edasi Jaak Alliku elulooraamat on kui me kultuuriajaloo õpik →

Dialoog

Mart Kivastik – sest kunst ju parandab maailma?

Lisa kommentaar

img_20161003_201753Mart Kivastik sai 2015. aastal novelli eest „Õnn tuleb magades” Fridebert Tuglase novelliauhinna. Kirjutas selle alusel stsenaariumi ja tegi režissöörina samanimeline mängufilm.

cz5i8015_preview

Mart, me jõuame su teise pika mängufilmi juurde ka, just lõpetasin selle vaatamise, aga tahtsin sinult küsida, kuidas sa suhtud Tartu linnakirjaniku stipendiumisse? Kas kandideerid?

Ma ei kandideeri. Esiteks ma ei saa aru, kuidas meil arvutatakse kirjaniku palka. Miks kaks miinimumi? Miks mitte arsti oma, miks mitte professoripalk? Mingi palk, millest saaks ka elada. Pealegi oli see mõte poogitud külge kirjanduslinna staatusele ja kirjanik peaks siis veel koogutama ja lubama olla mingi esindusisik, lubama olla nii ja naa, mis pole üldse kirjaniku asi. Kui keegi tahab kirjanikule palka maksta, maksku, aga ärgu esitagu muid tingimusi, kui et kirjanik oleks kirjanik. Kirjanik kirjutab, muu pole tähtis. Loe edasi Mart Kivastik – sest kunst ju parandab maailma? →

Monoloog

See kõik läheb maha

Lisa kommentaar

siidisabad

viimane lehm oli Tsilla viimane koer oli Krants

jalad ees üle silla ennem Iida siis Ants

Jaan Kaplinski

vanamees-majagaMulle ei anna rahu üks kaader Mart Kivastiku uuest mängufilmist „Õnn tuleb magades”. Kirjeldan: kaadri esiplaanil on sügisvärvis leinakase oks. Pisikese tellisehunniku otsa on visatud kaks kineskoobiga televiisorit. Selle ja lauahunniku taga on maja. Redel on toetatud eterniitkatuse viilule. Majal on üks aken. Selle akna all pingil istub vana, pika halli habemega mees. Loe edasi See kõik läheb maha →

Monoloog

Me nägu ei kõla enam tuttavalt

1 kommentaar

ole-ilvesPeksame presidenti ei ole hea mäng. Kõlab nagu Edward Albee näidendi stseen, millel pealkiri „Kargame perenaist”. Pean silmas seda, kuidas on kallale mindud oma ametiaja lõpetanud Toomas Hendrik Ilvesele. Ja seda, kuidas presidendi ametiajal kostsid avaliku hukkamõistu piiksatused ja nüüd on käivitunud turmtuli. Kategooria „see ei ole ilus” on ära kadunud hoopis. Jajah, ka see, et nõrgemale liiga teha pole ilus. Loe edasi Me nägu ei kõla enam tuttavalt →

Monoloog

Teatriseenekorvi täitmas sellel sügisel

Lisa kommentaar

 

kujundusDmitri Krõmovit nimetavad vene teatrikriitikud metamorfooside meistriks. Ta on seda. Üsna selge parleel tundub siin olevat Jaan Toomingaga, kes kasutab ümberkehastumise asemel sõna moondumine. See tundub täpsem kui luukakse lavamaailma ja ruumi. Nii on ja teatrikunstis on selleks ammendamatud võimalused. Krõmov kasutab fantaasiat.

Katse kirjeldada kirjeldamatut, sest elu on viiv, teater on hetked. Peamiselt Kuldsest Maskist Eestis.

See on kübe vaid. Minu noorepõlve lemmikinspintsent Elgi Kose küsis pärast Ugala esietendust, kas ma vaatan kõiki esietendusi. Tunnistasin, et ei, ikka valin. Valiku teen lavastaja, materjali, näitlejate pealt. Viimasel ajal olen mõnda lavastust vaadanud mitu korda. See on huvist näha kasvamist, pisikesi muutusi. Ühtlasi on kordusvaatamine enesekontroll, kas esimene emotsioon toimib ja kuidas.

Jäin teatrist maha Loe edasi Teatriseenekorvi täitmas sellel sügisel →

Dialoog

Jaak Allik – : Eesti peaminister on koosoleku juhataja, mitte peremees

Lisa kommentaar

mg_1858_previewPildistas Sven Arber, terviktekst pisut toimetatumalt Maalehe digis, lühem lehe paberväljaandes.

Küsisin kord, kui Jaak Allik viimast tuuri riigikogu liige oli ja seal taas miskeid selliseid asju tehti, mis vähegi kauem elu näinud inimesele pidid totrad tunduma, kas tema käest nõu ei taheta. Jaak vastas talle mitteomaselt: „Ei.” Tasandasin küsimust: kas isegi viisakusest ei tulda küsima. Vastuseks oli sama napp eitus. Nüüd, kui Jaak Allik just 70 sai ja raamatu „„Kihnu Jõnnist” „Savisaareni”” avaldas ‒ raamatu, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika ‒ Brežnevist Kaljulaidini, räägime maailmavaatest. Selle kujunemisest ja kestmisest.

Kas teie põlvkond tõesti uskus, et ainult kommunistlikus parteis olles on võimalik midagi paremaks muuta? Loe edasi Jaak Allik – : Eesti peaminister on koosoleku juhataja, mitte peremees →