Autori Margus Mikomägi postitused

Toomas Suuman – Rändnäitleja

_MG_7186_preview

 

Toomas Suuman, grimmi- ja rekvisiidikohvrite otsas, ootamas järjekordset sõitu etendusele. Toomas on rändnäitleja mitmes mõttes, Eestis pole ilmselt kultuurimaja, kus ta poleks mänginud. Oma sünnipäeval esitleb mees Rakvere teatri kohvikus raamatut „7 näidendit”.

Pildistas Sven Arbet

Rakvere teatris 36 aastat hingekirjas olnud, vist kõiki teatriga seotud tegemisi teinud, lavastanud, näidendeid ja dramatiseeringuid kirjutanud, näidelnud ja kirjandusala juhataja olnud Toomas Suuman saab 9. mail kuuekümne-aastaseks.

Loe edasi Toomas Suuman – Rändnäitleja

Guido Kangur: olen fotoaparaadiga looduses kolaja

 

_MG_6862_preview

Märkan fotograafi!                                                        Pildstab Sven Arbet.

“Tegelikult ma olen ikkagi maapoiss,” tunnistab džässi ja looduse keeles kõnelev Guido Kangur, kes saab suvel kuuekümneaastaseks.

Kolm vanderselli vallatut, ei karda kingi tallata, oh sa pime, pime, pime – maailm on imeline…

Ja veel üks laulukatke, mis peas ja kaasas vähemalt 35 aastat: „Kas idast tõuseb päike? Kust nahk saab uue läike? Miks järvel-jõel on kallas, kes elab vetevallas? Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa…? Oh, sa pime, pime, pime, maailm on imeline!”

See vanderselliseos tuleb mulle pähe hiljem oma aias Guidoga kõneldust mõeldes. Meie kahekõne aga algab seekord varem, juba siis, kui ta mulle telefonis ütleb, et on oma perega Võrumaal ja istutab metsa. Rohkem polegi vaja, et mõista. Mulle on sõnadeta selge, et see mees on õnnelik. Loe edasi Guido Kangur: olen fotoaparaadiga looduses kolaja

Higi, veri ja pisarad Draamateatri laval

 

 IMG_7569_v_c_MarisTombaHendrik Toompere noorema lavastus „Väljaheitmine” Eesti Draamateatris on sisult ja vormilt traagiline suurvorm inimese üksindusest – sümfoonia.

Lavastus lõhub me üsna tavapärast mugavusteatrit, kus kaasa mõtlema ei pea ja kõik lõppeb enamasti hästi. Kõige muu uhke kõrval, mis lavalt publikuni päästetakse, tõestab noorem Toompere, et temas on olemas suure lavaruumi nägemise oskus. Oskus, mis mitmel objektiivsel ja sujektiivsel põhjusel me lavastajatel kas puudub või kaduma kipub. Loe edasi Higi, veri ja pisarad Draamateatri laval

Purjus inimesed räägivad tõtt

 

 Mogutši maskiga 1Venemaa parim lavastaja Angrei Mogueši.       

Laupäeval tunnistati lavastaja Andrei Mogutši Venemaal Kuldse Maski laureaadiks. Oktoobris mängitakse talle preemia toonud lavastust „Joobnud“ Estonia teatris.

Meistriklassis esiplaaniol Ivo UukiviKolm aastat tagasi, kui Märt Meos organiseeris Eesti näitlejatele lavastaja Andrei Mogutši (1961) meistriklassi, rääkis Mogutši muu hulgas ka oma maailmavaatest, öeldes, et teater hoiab maailma tasakaalu. See meenus, kui kuulsin, et just sõna otses ja kaudses mõttes tasakaalust väljas inimestest rääkiva näidendi lavastamine talle taas Kuldse Maski tõi.IMG_2660 IMG_2802 Loe edasi Purjus inimesed räägivad tõtt

Häbitu abitus ‒ omavalitsemise hind

Tänase omavalitsuste liitmiskampaania taustal ei julge mitte keegi neist samadest omavalitsejatest välja öelda, et mingit oma valitsemist pole Eesti vabariigis enam aastaid. Pole omavalitsejaid ka, on käsutäitjad. Kunagi, kui reformierakond jonnaka Rapla vallavanema Alar Mutli ametist maha võttis, heideti talle ette just seda, et mees ei käi Tallinnas projektirahajagajate ja muude ametimeeste ees koogutamas. Sellepärast voolavat abirahad Raplast mööda. Pandi uus ametisse, aga sisuliselt muutus vaid see, et omavalitsusliku korra autoriteet vähenes veelgi. Loe edasi Häbitu abitus ‒ omavalitsemise hind