Eesti teatri suvehooaeg tundub taas huvitavam kui lavastuste mass, mis esietendub talviti. Teatripilt on meil kirju nagunii. Kuidas valida?
Laias laastus võiks ju valiku aluseks olla teema, tegijad ja mängukoht. Kitsamalt võiks juhinduda varasematest kogemustest. Proovin. Loe edasi Teater – kuningriik ilma kuningata
Karikatuur: Erki Evestus
„Me ei ela täna tõejärgses, vaid hoopis tõe-eelses maailmas,” ütleb üle 35 aasta ufo-juhtumeid uurinud Igor Volke. Teda ei sega, kui teda nimetatakse ufomeheks. Ka sõna „vuuduu”, mida ma hiljem kasutan, ajab Volket pigem muigama. Enda sõnul on ta laiemas plaanis hoopis keskkonna-anomaaliate uurija. Seda, mida uurida, tuleb üha juurde.
Kas eestlastel on oma ufomaailm, mis paistab meieni läbi muinasjuttude või legendide, rahvajuttude…?
Jah, muidugi. Kui minu uurimist ajaskaalas vaadata, siis see puudutab ka folkloori. Lood on lood. Ka need, mis sündinud 20. sajandil ja selle sajandi alguses. Kui meile vanal ajal räägiti pisuhändadest ja krattidest, siis täna me nimetame neid teistmoodi. Ka lood moderniseeruvad, mis siis, et sisu on sama. Loe edasi Igor Volke: Jeesus Kristus võis olla tulukas
Oma vastse luulekogu „Kohtumised” esitlusel Raplas, kultuuriklubis BAAS, on Kristiina Ehin ühtlasi kodus käimas. Kusagil esitluse ajal ütleb Kristiina mõtte, et tal on tunne, nagu läheks ta luuletused proosalisemaks ja laulud (laulutekstid) lüürilisemaks.
Luulekogu „Kohtumised” koondab luuletused aastatest 2012–2016. Kogu esimene luuletus kõneleb sellest, kuidas maailm on ostukärukujuline, kuidas autot mere ääres kivil istudes marki maalib, et sulle pudeli postiga kirja saata. Ussipurune maailm ja lootus, et see ostukäru, kust meil täna päike tõuseb, kord veereb vastu kivi puruks. Ja merekiri alles jääb. Raamatu lõpus ütleb Kristiina: „kavaldame korraks üle küberilma/ ja kohtume päriselt/. Loe edasi Kristiina Ehin ongi regilaul
Kumb nüüd on: kas informatsiooni arukateks mõteteks säädmiseks ei ole aega või pole tahtmist?
Märtsi viimasel pühapäeval protesteeriti Mokvas korruptsiooni vastu. Vene politsei ja OMON peksid naisi, lapsi ja noorukeid seal.
Aprilli esimene pühapäev oli Eestis esimene nii soe kevadpäev, et kõik ümbritsev silmaga nähtavalt ellu puhkes. Lind laulis, mesilane lendas ja sinilill õitses.
Ma aasta alguses säädsin endale sihi: olen mees, kes otsib oma kadunud rõõmu. Tänane seis on selline, et pilt rõõmuga on vahelduv. Aga see sihiseadmine aitab detaile, mis rõõmusugemetega, pärale jõuda.
No ikka see pühapäev, viimatine. Rapla Maxima ette pargib must pisemat sorti Audi. Roolist väljub tüse mees, rahakott näpus. Ütleb tere, rõõmsalt. Lisab: „Nüüd on kevad päriselt käes.” Läheb SEB pangaautomaadi juurde. Astub hetke pärast tagasi ja ütleb sama rõõmsalt, et see ei tööta. Alles siis märkan, et mehel on jalas ruudulised toasussid. Me minu meelest ei ole kunagi kohtunud. Loe edasi Kust tuleb müra ja kuhu kaob raha?
Krito Viidng 2017 märtsis. Fotod: Sven Arbet
Kristo Viiding (32) on hetkel vabakutseline näitleja. 2006. aastal sai ta lavakoolis Panso preemia. 2016. aastal sai Eesti Draamateatri meespeaosa Suure Antsu ehk kolleegipreemia Beni rolli eest lavastuses „Väljaheitmine”. Sama osa tõi 2017. nominatsiooni Eesti teatri aastaauhinnale meespeosatäitjate seas.
Kristo Viiding 2006.aastal kui sai Panso preemia. Foto: Priit Simson.
„Mulle vist kõige rohkem meeldib teatris, kui lava ja publiku vahel on kosmos, pimedus, tähistaevas… lumm laval, nõnda, et unustad kõik muu peale mängu. Ja siis see jõuab ka inimesteni,” ütleb Kristo.
Mu meelest puudub Kristos igasugune isekus. Neli aastat tagasi, kui ta mängis külalisena Rakveres Mait Jooritsa lavastuses „Suvi ja suits”, mõtlesin, et näe, ometi üks mees, kes oskab laval pintsakut sama elegantselt kanda nagu Jüri Krjukov. Kelles ka mu meelest välist isekust polnud. Just see on aga üks, mis kujundab inimesest isiksuse. Isiksus omakorda on see, mis mistahes ümberkehastumisele laval annab oma nähtava erijoone. Loe edasi Kristo Viiding oma mõtteid välja kuulmas
Lembit Ulfsak 4. juuli 1947–22. märts 2017
Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikesek jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks… Ja siis kohtusid me pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud.
Inimene ei sure siis, kui lakkab löömast ta süda, vaid siis, kui ta unustavad need, kes teda armastasid – kuidagi nii saaks kokku võtta neid tuhandeid venekeelseid kaastundepuhanguid. Filmid tegid Lembit Ulfsaki kuulsaks. Ma tean, et talle ei meeldinud see täna nii magus sõna kuulsus, aga venelased on oma väljaütlemistes emotsionaalsemad, nad ei karda kasutada ülivõrret. Paljude ilusate sõnade seas korduvad kõige rohkem andekus ja talent. INIMLIKKUS. See, et ta oli sündinud näitlejaks. Loe edasi Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde
