Mu esmamulje on, et Peeter Jalakas ja ta kaaslased on valmis saanud 21. sajandi Kollase allveelaeva. Mis siis, et nemad seiklevad armastuse nimel ja otsinguil kosmoses.
Äkki peaks selguse mõttes ütlema, et ma täiesti tõsiselt võrdlen Eesti teatris sündinut Beatles´ite “Yellow submarine” filmiga. Psühhedeelia on märksõna. Palju värve ja värvilist. On irooniat ja eneseirooniat ja ometi jääb kõlama see, mida nüüd öeldakse Von Krahli teatri uueks kreedoks:
„Me teame, et kõik lood, mis iial maailmas on kõneldud, räägivad üksindusest, armastusest ja surmast.
Ent kõik need lood saavad ühel päeval otsa. Sest neil on lõpp. Meie lugu ei lõpe iial.
Sest meie olemegi need, milleks te ise meid olete pühitsenud – armastuse sõdurid. Just seepärast hõõgubki me vapil kiri – armastuse nimel! Ja see ei lõpe iial.“
Woodstock.
Mäletate, kuidas Beatles´id kuuekümnendate keskel laulsid “All You Need Is Love”.
“Love, love, love. Love, love, love. Love, love, love.” See kõlab ka täna – usutavalt. Kõlab meie keeles eriliselt ja vabaduse eri varjundites. Ses sõnumis on (vaatamata sellele, et on vana ja ilmselgelt kõigis keeltes ja meeltes lörtsitud) uskumatut elujõudu. Ja siinkohal kogu mu kummardamisoskuste kaskaad tegijatele, lavastajale ja näitlejatele, neile, kes lõid visuaalse ja muusikalise kosmose.
Muide eestlastel on ju oma “love” olnud olemas oi kui ammu ‒ tark laskus meil lovesse. See on nägija seisund nagu armastuski.
Kes tahab meid ümbritsevast argihallusest ja lollusest kas või paariks tunniks vabaneda, minge ja vaadake Krahli värve ja varjundeid. Kõik me vajame armastust ja seda seal teatris, selles lavastuses meile vaimukalt pakutakse.
***
Lavastaja: Peeter Jalakas
Dramaturgid: Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Tarmo Jüristo
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Tehnilised lahendused: Enar Tarmo
Videokunstnik: Mikk-Mait Kivi
Heliloojad: Jakob Juhkam, Ott Kartau ja trupp
Koreograaf: Arolin Raudva
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Näitlejad: Jim Ashilevi, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ragne Veensalu
Graafiline kujundus: Margus Tamm
Tehniline teostus: Kristiina Praks, Janno “John” Jaanus, Allan Kallaste, Jürgen Reismaa
Grimm: Anu Konze
Töörühm: Taavi Eelmaa, Tarmo Jüristo, Jakob Juhkam, Janno “John” Jaanus, Herkko Labi, Allan Kallaste, Kersti Karro, Mirkka Maikola, Mirjam Makarov, Kristiina Praks, Arolin Raudva, Jürgen Reismaa, Margus Tamm, Enar Tarmo, Annika Vamper, Kati Vingel, Emer Värk
Universum on juba sajandeid rahumeelne olnud. Inimesed on armastusest läbi imbunud ja kõikjal valitseb harmoonia. Välja arvatud ühes kosmose kauges nurgakeses, kaardistamata Tau Ceti piirkonnas. Hiljuti haihtus sinna noor teadlane nimega Duran Duran. Nüüd on kõigil põhjust karta, sest tal on midagi, mida kellelgi pole juba sajandeid olnud – relv. On ainult üks inimene, kes suudab päästa armastava universumi liitu hävingust. See inimene on Barbarella – hüperseksikas armastusesõdalane, kes põrutab oma karvases roosas kosmoselaevas kartmatult tähtede poole. Kuid tema teekond salapärase Duran Duranini võtab ootamatu pöörde. Õigupoolest ei oska ta aimatagi, mille poole ta tegelikult teel on.
Lavastuses on kasutatud elemente Raymond Carveri novellist “Millest me räägime, kui me räägime armastusest” ja Roger Vadimi 1968. aasta kultusfilmist “Barbarella”.