Urmas Lennuki Põlvamaal Ihamaru kõrtsi hoones esietendunud näidend ja lavastus „Ääremaal” on eestimaiselt kammerlik tragöödia. On ühe maailma otsa saamise lugu.

Nii nagu kõigi heade asjadega siin ilmas, nii on ka lavastusega „Ääremaal”: kõik, kes seda teevad, tahavad seda teha. Nad tahavad just neist asjust rääkida. Nad ajavad oma asja.

Psühholoog Tõnu Ots hiljuti kirjutas elust ääremaal selle valguses, et suletakse väikseid koole ja raamatukogusid, ja sealt jäi meelde veel üks kujund. Nimelt kirjutas ta hetkeolukorda iseloomustamaks, et hundid on näljas ja lambad poolsöönud.

Ääremaa mees (Tarmo Tagamets) ses teatritükis valetab ääremaa naisele (Marika Barabanštšikova), et raamatukogu pandi kinni. Ja siis toob mees naisele raamatute asemel, mida too on palunud, potilille.

Ääremaa mees (Urmas Lennuk ei ole talle ega ka tema naisele nime andnud) ütleb, et leidis naisele toodud lille prügikasti kõrvalt. Ütleb, et tõi, sest lill ise ei saa kuhugi minna, tal pole jalgu. Kass saaks. Lill on natuke katki, aga tal on küljes üks pung, mis näeb küll välja ammu kuivanud õie moodi. Naine nunnutab seda lille, räägib lillega, tahab talle kadunud poja järgi Johannes nimeks panna. Mees ei luba.

Kadunud Ingel

Mõtlesin, et mistahes situatsiooni näidendist ma lugejatele ka kirjeldaks, ikka jääks see vaid detailiks suures poeetilis-realistlikus ääremaa maailmas. Ja tegelikult mõtlesin ikkagi välja küll, miks ma tähendustest tiinest näidendist ja lavastusest just selle loo esile tõstan.

Mu mõte läks oma ema juurde, tema kasvatas potililli rääkis nendega. Ma ei pannud tähele, kas isa neid kinkis. Ääremaa mees ütleb naisele, et pole tarvis lugeda. „ Lugemine teeb targaks, aga tarku on ilmas niigi palju. Lolle on tarvis.” Ja üks selle lause tagamõte on kindlasti, et saad targaks, tahad maalt linna. Ka ääremaa mehe ja ääremaa naise poeg Johannes oli palju lugenud…

Mu ema luges ka palju. Ta oleks tahtnud töötada teatris. Ehk olekski nii läinudki, kui ta poleks armunud mu isasse, kes oli agronoom. Need aga veel hiljuti kõik töötasid maal. See oli, saab öelda isegi, et hiljutine aeg, kui maaelu ei olnud veel ääremaaelu.

Kohe lavastuse alguses teatab raadiohääl, et Tallinnas on kadunud 41-aastane Ingel.

Kadunud maailm

Ma tean küll, et nii teatriarvustust ei kirjutata, aga see, mis Urmas Lennuk on välja mõelnud ja lavale seadnud, ei ole tavaline. Et panen kõrvaklapid pähe ja kuulan, kuidas Riho Sibul laulab Jalmar Vabarna ja Aapo Ilvese laulu „Muu ei loe”. Ses laulus on muuhulgas sõnad: ”Kunagine magistraal, enam pole elutee. / Autoromudega kraav, kaugele ei sõida need.” See laul on lavastuse tunnusmeloodia. Annab edasi tundetoone, mida mängivad näitlejad ja mõtleb lavastaja.

Täpne on, et lavastuse juhatab sisse Riho Sibula melanhoolne ja kare esitus ja seal kuskil poole lavastus peal hüppab ligi sama lugu Curly Stringsi rõõmsam esitatuna. Nüüd kuulates ajab enam nutma viimane, elurõõmus esitus. Ja muidugi jääb ka lavastuse allhoovusena kõlama, et kui kusagil keegi oma soojad käed sulle õlgadele säeb… siis muu ei loe.

Ja õiemeega kruusis on tee, ka selles lavastuses. Kuhu see tee meid viib, küsib Urmas Lennuk koos selle väikese trupiga.

Sisemine ääremaa

Mõni minut pärast etendust küsib veel Vanemuise teatri direktor ja kohe kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar mind täpselt puudutavalt, küsib küll rohkem iseendalt: mida mina saan teha, et sellist ääremaad poleks? See on siiras küsimus ja muidugi kõige täpsem reakstsioon, milleni see lavastus vaatajat juhib.

Ma ei hakka pikalt arutama, aga see, et teatripublik Ihamarusse sõidab suvel ja teistesse Eestimaa teatrmängupaikadesse, on ka natuke sellesse panustamine, et ääremaa elaks. See viimane on nüüd muidugi samasugune pragmaatiline mõtlemine, mis mind pärast nähtud etendust mõtlema pani.

Näidendi lugemise mõju oli mulle hellem, poeetilisem, armastuse võimalus keset laiutavat kurjust tundus lugedes reaalsem. Jah, Urmas Lennuk oli oma näidendi hapra poeetilisuse lavastades mu jaoks pisut argisemaks teinud. Kujundlikkus polnud kadunud ega ka üle võimendatud. Pilt, kuidas Marika Barabanštšikova oma seelikusse lavalaest langevaid sulgi püüab, ei lähe meelest.

Peamine võte, mis vaadates ja kuulates lahti ei lasknud, oli emotsionaalne segadus: kõik, mis oli kurb, oli naljakas, ja mis naljakas, oli ka kurb. Nagu elu.

Näitlejad mängisid nii, et publik pidi aru saama – ääremaa mees ja ääremaa naine kõigele vaatamata armastavad teineteist. No kes meist poleks vahel vaadanud peeglisse, et saada vastust küsimusele, kas ma ikka olen olemas veel? Mõtlesin ja mõtlen siiamaani oma sisemisel ääremaale: kus on selle piirid, kas olla sellega rahul, kas hakata sellele vastu…

Raadios kõlavad aga uudised nii „Ääremaal” lavastuse kui ka reaalsuse kohta – mitu raamtukogu, kooli, kultuurimaja taas sulgeti. Inglit ka ei ole veel üles leitud.

Haigru igatsus

Küllap on Urmas Lennukil haigrutega oma lugu, miks muidu on ta „Ääremaale” üheks tegelaseks kirjutanud just Haigru. Taas läheb mõte sellele, et küllap on enamik inimesi vaadanud lendavaid linnuparvi ja unistanud nendega kaasa lendamisest, et näha kaugeid ja sooje maid.

See. kuidas näitleja Agur Seim laval lind on – kasutan siin just seda sõna on mängimise sõna asemel –, on erakordne. Jah, muidugi, inimeste maailma näidendis on linnul inimlikud jooned ja käitumismustrid, aga Agur on lind. Milline plastika. Milline kõnemaneer. Millised kombed… Sellel linnul.

Agur Seimi isikupärast kohandumisvõimet taas vaadates mõtlesin tema miskisugusele sarnasusele Sulev Luigega. Kui seda pärast vaatamist ka Kristiina Alliksaarele ütlesin, nõustus ta minuga ja lisas, et tema jaoks oli see ja ka teised Agur Seimi näitlejatööd võrreldavad sellega, mida teeb teatris Risto Kübar.

Kaunid kordused

Siinkohal on mul nüüd ka võimalus kirjeldada selle lavastuse ja näidendi mu jaoks uhket üldistavat peaprintsiipi – seda, kuidas Urmas Lennuk oskab näha ja lavale tuua rutiine. Kordusi on me elus palju: korduvad situatsioonid, korduvad emotsioonid, miski ehk lisandub, aga ikka sama ja sama, ikka on vahel tunne, et ma olen siin varem olnud. Ikka on tunne, et jälle seesama…

Urmas Lennuk teeb tulede süütamisest ja ahjusiibri kinni-lahti tegemisest õhtu rituaalse mängu. Nagu on hommikune kohv, enamikule meist ehk. Teeb argissituatsisioonidest kordustega elurituaalid. Kas see meeldib või mitte, on meie endi sisetunde asi.

See, kuidas ääremaa mees Haigrule mett toob, kui ääremaa keeles bii-im-viiga miis talle tööd annab, on kui me eestlaste suur elupilt. Mesi on kallis, elekter on kallis, soe on kallis – aga ta toob, selleks, et Haigur ära ei läheks, ja seepärast, et ääremaa naine on kallis. Lavastuslikult on see seal nii, et mees toob uue meepurgi iga päev. See ring, ringirattas keerlemine on suur kujund ja seda võiksime ilmselt tähendada kõik oma eludes, kui tahaksime. Urmas Lennuk näeb selles ka minu jaoks fenomenaalset eluilu.

Ääremaa ahjule on kriidiga kirjutatud: „Suur tänu, ahi, et sa sooja annad.” Ja just inimlik soojus või soojuse puudumine, on see, millest lavastus räägib. Räägib, et me ei unustaks. Ingel muide leitakse lõpuks ikka üles. Raadiouudistes.

„Ääremaal”

Autor ja lavastaja Urmas Lennuk (Rakvere teater)

Kunstnik Triinu Pungits

Valguskunstnik Märt Sell (Rakvere teater)

Mängivad Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Tarmo Tagamets ja Agur Seim.

Esietendus 17. juunil Ihamaru kõrtsi hoones Kanepi vallas Põlvamaal.