Ilmus Maalehes: http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-reaalsuse-eri-varjundeid-ei-saa-seadustada.d?id=66311294
Maailm lekib, Eesti riik on juba kaelani rabalaukasse vajunud. Suu lahti tegemine tähendaks uppumist või…
See, et hiies lõkete süütamist pool aastat uuriti, on jabur. See, et enam kui poole aasta “töö” päädis maausulistele trahvi määramisega, on jabur. See, et maausuliste juhid nüüd püha(d) toimingu(d) seadusesse kirjutada tahavad, on jaburamgi veel. Aga tüüpiline. Selles mõttes, et me riigis kõikvõimalikke inimeseks ja väärikaks olemise hälbeid arvatakse seadustega vältida võivat.
Sedamoodi jaburus on ju ka häältevõltsimise juhtum, kus juhtivad poliitikud nagu ühest suust kuulutavad, et teeme süsteemi ümber, muudame seadusi ja taas on asi kõige paremas korras. Kas ikka on?
Olin minagi see, kes avalikus ruumis kõvahäälselt arutas, kuidas võim ja raha inimese kiiresti ära rikuvad, temast väärikuse välja väänavad ja aatemehestki tuulelipu ehk siis kõigega kohaneva monstrumi kujundavad. Kuni… Nüüd on tunne, et valmivasse Eesti rahva muuseumisse tuleks eraldada väärika inimese ekspositsiooni pind. Meil aga lööb laineid uudis sellest, kuidas Euroopa Liit plaanib seadusega keelata ahjude kütmise.
Mõõdutundeta ahnus hukutab
2011. aasta detsembris see oli vist, kui Res Publica aatemehed elamislubadega hangeldamise skandaali sattusid. Häbi oli siis, on ikka veel ja ei teagi, kas äkki kõige rohkem iseenda lihtsameelsuse pärast.
Siis Ülo Vooglaid ühes omavahelises jutus rääkis, et kui Res Publicat tehti, olnud seal juures inimesi, Tartu kultuuris kasvanuid, kes selle seltskonnaga kaasa kutsuti. Nad läinudki, proovinud ja näinud, kuidas nende noorte meestega pole eetiline poliitika võimalik. Nad näinud, et midagi oli “uue poliitika” tegijate sisemaailma väärikusega viltu juba enne võimu, raha ja valitsemise tulemist… Ega mul ole nüüd parem sellest aru saamisest, et kui raha ja võimu juurde pääsemiseks kasutatakse demagoogiat, äraostmist, puru silma ajamist ja valetamist, siis võimule saades see ei lõpe nagunii.
Mul on alles üks paari aasta tagune sõbra kiri, mis kinnitab, et nüüdne reformikate häälte võltsimise skandaal ei ole vaid neile omane ja ainult nende mure. Süsteem on selline ja seadustega, ilma me endi sisemise muutumiseta seda ei paranda. Tsiteerin ja ei ütle, keda tsiteerin, ning mis erakonnast jutt (seegi me kaelani mudas olemise märk, et väga nimedega vehkida ei tahaks…): “Näiliselt läks üha paremini, erakonna sees aga üha süvenes lõhe võimule pääsenute ja lihtliikmete vahel. Mingist osalusdemokraatiast polnud enam juttugi, keskkontor ja harukontorid nägid tublisti vaeva selle nimel, et “demokraatlikel” sisevalimistel tagada erakonna otsustuskogudes juhtfiguuridele lojaalsete liikmete osakaal. Laim, intriigid, ähvardused – midagi ei põlatud ära peale otsese füüsilise vägivalla.“
See kõlab kuidagi kivirähklikult, aga eks just tema ole see mees, kes elust maha kirjutab osavalt: “Vellbaum ütelnud Samblikule, et Kristiina läheb üle laipade. Samblik hakkas kartma.” Maailma asjade lekitajad kardavad oma elude pärast. Kas oleme jõudnud samasse platsi?
Inimeste vaimne hävitamine on iseenesest sama kole kui füüsiline, on ohtlikumgi. Massidega manipuleerimine, demokraatiast rääkimine, mis ajab pead segi ja paneb suud lukku… Mu meelest just sellega me Eestis tegeldakse, et inimesed päris asju ei märkaks ja tühikargaks.
Müügimehed varitsevad kõikjal
Raplamaa laulu- ja tantsupeo proov oli lõppenud. Pea paar tuhat inimest, kes peoplatsil just tegutses loominguliselt, olid lahkunud ‒ kes sööma, kes rongkäiguks valmistuma. Istusime 17-aastase Tiinaga kahekesi laval ja proovisme õhtuse kontserdi jaoks, kuidas sobiks ja kõlaks Ly Ehini luuletus, kui loeksime seda koos, kahel häälel: “Sulame õige selleks rippuvate okstega kuuseks,/ naljakaks suureks kuuseks,/ mis allikat valvab./” See tõesti kõlas. “Igal õhtul/ selgesse vette/ upub tähtedelend./ Igal õhtul/ Allikat valvates/ kuulame iseend…//”
Proovisime mitut moodi ja paremini, kui me kõrvale, pille täis lavale tekkisid kolm tüüpi ‒ sitspüksid, seitel, varbavahed. “Te olete siin peremees, ma vaatan!“ alustas üks neist Ameerikas õppinud tolmuimejamüüja läägel toonil. Kamp oli vastumeelne juba enne, kui nad ettepaneku tegid koos palvetada. “Te siin just koos palvetasite vahvalt. Paneme mikrofonid sisse ja palvetame õigete sõnadega ka.” Kuidagi nii ütles see libe sell. Tunnistan, et läksin tigedaks. Ilusat Tiinat, kelle kohalolu just nii vanadel noormeestel pea segi peaks ajama, polnud nende vabakoguduse misjonäride jaoks olemas. Õnneks mina Tiina jaoks olin, kui ta ütles mulle vaikselt, et ära mine närvi. Taltsutasin ennast, kutsusin poisse õhtusele peolegi. Õnneks tulid siis peakorraldajad naised ja saatsid jumala saadikud lavalt minema.
Miks ma selle siia nüüd kirja panin? Sellepärast, et see illustreerib mu jaoks seda, kuidas kõik ostetav ja müüdav on. Müügimehed valitsevad ja varitsevad kõikjal.
“Muudame seadust,” ütles müügimeeste pealik, kui petmisega vahele jäi. Jälle kivirähklik lause, aga selline on tegelikkus ja see on ohtlik. Seaduste müra on ohtlik. Soov ise muutuda, targemaks ja paremaks, on massiliselt kadunud.
Põhimõttelageduse seadustamine ei päästaks
Täiskasvanuks olemine eeldab oma peaga mõtlemist. Sesse samasse mõtete ritta kuulub tänaste arukate noorte inimeste kindel soov mitte täiskasvanuks saada. Kogesin seda hiljuti jälle, kõneldes Viljandi kultuuriakadeemia lõpetajatega. Ma sain aru küll, miks mu kuuest vestluskaaslasest mitte keegi ei mõelnud täiskasvanuks olemisest mitte tühjagi. Me vanuse poolest täiskasvanud lihtsalt käituvad ja tegutsevad nii, et sellel pole eeskujuks olemisega mingitki pistmist.
Valitud oleku on Immanuel Kant nimetanud “omasüüliseks alaealisuseks”. Ta kirjutas ‒ 18. sajandil muide, valgustusest: “Laiskus ja argus on põhjused, miks nii suur osa inimestest, olles looduse poolt ammu võõrast juhatusest vabaks mõistetud (naturaliter maiorennes), jäävad siiski meelsasti eluks ajaks alaealiseks ning miks teistel on nii kerge nende eestkostjaks hakata. On ju nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviisi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata.”
Ma vaistlikult tunnen, kuidas arukamaid noori hirmutab n-ö täiskasvanud inimeste põhimõttelagedus ja iseseisva mõtlemise puudumine. Muidugi ei taheta selliseks saada. Ma ka ei tahaks, aga ma tean, et ei saa enam kunagi nooreks tagasi…
Vahel imestan, kuidas me poliitikutel on raske aru saada sellest, et seadused ei tee mitte midagi, vaid inimesed teevad. Ja kuidas ikka ja ikka ei jõua kohale Ülo Vooglaiu lihtsad tarkused. Näiteks, et haridust ei saa anda ja võtta. Või et kasvatus ei ole sõimusõna.
See, et me ei oleks manipuleerimise objektid, nõuab muidugi pingutust. Vastutust elu ees on raskem kanda, kui ei ole taevaseid või maapealseid (parteilastest) abimehi.
Eesootavatel kohaliku omavalitsuse valimistel võiks keegi välja tulla mõttega, et ühtki senti maksumaksja raha ei kulutataks müra juurde tekitamiseks avalikus ruumis. See oleks Augeiase tallide puhastamise sarnane vägitegu. Jeesus olla rahavahetajad templist välja ajanud. Kas meenub, et elame 21. sajandi Eestis?
Eraldi: Illustratsioon võiks olla modifikatsioon paragrafimärkidest võrega ostukorvist, kust tõuseb päike.