Aleksander Eelmaa (6.XI 1946 – 21.VII 2021)
Ütlesin Sulle Saueaugu esietenduse pika peolaua servas seistes, et Sass, söö ka. „Draama poisid ei luba mul süüa!” vastasid Sina. Ma ei saanud aru. Küsisin: „Kas sul on mõni uus osa tulemas, kus pead kõhn olema?” „Ei, ei nad muidu ei jõua mind ju kanda.” Oli sinulik kirstu kandmise nali, vist naersime selle peale mõlemad.
Tahan Sulle kirjutada, nagu ütlevad venelased: „Светлая память!” Eestikeelne „helge mälestus” ei kõla mu jaoks nii mõjuvalt. Kui Sa said 70 ja Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu korraldas sümpoosioni „Sass, kes kõnnib omapead”, viitas Su mängitud osadest põhjaliku ülevaate teinud Pille-Riin Purje, et Sass on eelmaa – selline piiriala, kus meri kohtub maaga … Ei mäleta, kas ta ütles, et see on kõige väekam maa … kõik teadsid nagunii. Nime vägi.
Öö vaid jäi vahele, kui me rääkisime – hommikul Sa ei ärganudki. Teisipäeval oli Su elu viimane esietendus. Olid „Kadunud kodus” Saare vana – võtsid kummalise puust nuku kukile ja läksid luhta ära. Selle mineku ja Su esimese lavarolli, „Godot’d oodates” Vladimiri vahele jääb 45 aastat teatrit. Tookord te Sulev Luigega ootasite, ja oodatu ei tulnudki. 
Mul on läinud siis nii, et nägin Su esimest ja viimast laval olekut. Esimene oli 14. oktoobril 1976. Seda „Godot´d” mängiti 40 korda ja neist vahest nelja nägin vähemalt. Nüüd, ööl vastu neljapäeva sain teate… Võttis aega, kuni sain mõelda, et Sa oled nüüd sel ühesel rajal, aga mida teha ja kuidas käituda nendel, kes Sind armastasid.
Kolmapäeva hommikul, kui olid juba läinud, aga mina seda veel ei teadnud, kiskusin kuuriseinast tangidega välja kolm roostes naela, puhastasin harjaga seina. Tegin ruumi Su nüüd viimaseks jäänud esietenduse plakatile. Tahtsin, et tal oleks auväärne koht. Plakatil on kivi, millesse on löödud kirves. Üsna selgelt on see serveeritud kui hauakivi – „Kadunud kodu”.
Saueaugu oli Sinu kodu ka. 20 aastat on seal olnud teatritalu ja oma suved oled Sa veetnud seal, maal teatrit tehes. Kui pärast viimast esietendust seisime Saueaugu hoovis, rääkisid, et just seal oled saanud mõelda. Kuidagi nii, et loomine on ka tähtis olnud, aga Saueaugu vaikus on erilisem.
2009. aasta augustis me rääkisime, istudes Saueaugu aida ees. Siis mõtisklesid: „Muidu on nii linnas, et sa unustad päevased mured ära ja lähed teatrisse. Saueaugule tullakse, unustatakse päevased mured siin olles ära ja siis lähed veel teatrisse. Siia tulek ja olemine on ilma teatritagi juba elamus – vaikus, rahu ja siis tuleb veel üks asi, etendus.”
Tookord rääkisime Jaan Kruusvalli ja Samuel Becketti näidendite sarnasusest. Mängisite koos Kaie Mihkelsoniga kolmandat suve järjest Kruusvalli näidendit „Kustutage kuuvalgus”. Ütlesid nii: „Siin, Saueaugul proove tehes ja mängides on midagi, millest päris täpselt aru ei saagi, aga tekivad seosed. See täidab sind – pisikesed detailid, pilved… See tuleb sinusse ja sa mängid, kujundad seda, hakkad ilmutama. Ahi „Kuuvalguse” laval ei aja ju kunagi tossu ühtemoodi sisse. See etendus muutub kogu aeg, aga ega suuri muutusi ise ei julge teha. Kui me tuleme siia, aastase vahega ju, siis see aasta, mis on elatud, tuleb meiega kaasa ja see muudab tükki. See on nagu pühapäevaetenduse tegemine – aasta on läbi ja on pühapäev.” Surm pühapäeval…
„Võtab sõnatuks, kui oled ühel päeval inimesega koos – räägid, naerad, tantsid – ja järgmisel päeval teda enam ei ole,” kirjutab Põim Kama Facebookis. Kirjutab muud ka, aga siis äkki tuleb mängu kuu: „Oli juba öö, kui Sass ütles, et kuu häirib teda. See oli väga suur ja ebaloomulikult kollane, mustad pilveräbalad joonistasid kuu pinnale nägusid. Mäletan, et vaatasin talle otsa ja üheks väikeseks hetkeks imestasin, et ka Sass ise oli korraga hoopis teist nägu. Nagu poleks ma teda varem õieti näinud või siis õigesti vaadanud.”
12 aasta taguses jutus Saueaugu aida ees puudutasime ka surma – seda, et peab surema, et olla elus. Mõtisklesid nii: „Surnud on vahel reaalsemadki kui elusad? Ma kalmistuteed ei võta selleks jalge alla, et varsti peab ise sinna minema, mitte sellepärast, vaid sealsed on sellel hetkel väga reaalsed. „Noh, kuidas te elate?“ See on absurdne. „Mis te teete siin?“ Tõesti, nii mõnigi kord ma nende läbi saan oma probleemidest aru, mõtlen, mida nemad arvaks, analüüsin ja saangi selgemaid vastuseid …”
Nüüd, me viimases jutuajamises rääkisid sellest, kuidas iga uus roll aitab näitlejal elus olla. Äratab ellu ikka uuesti ja uuesti. Seda ka ütlesid, et 1946 sündinud poisse enam Draamateatris polegi, ent kunagi oli neid palju.
Praegu mõtlen, kui isetu Sa olid. Rääkisid mulle, kui palju Saueaugu Sulle on andnud ja teater. Aga mida Sina Saueaugule ja Eesti teatrile andsid!
Saueaugu peremees Margus Kasterpalu oli selle jutu juures. Vaatasid Sauaeaugu talu, mis 20 aastaga on saanud uueks, viitasid ühele uuele klaasruutudega uksele ja ütlesid, et mäletad seal seisvat Marguse ema „valgetes riietes meid tervitamas”. Su see jutt ka ei lähe mul meelest.
„Kõik suved, mil olen Saueaugul käinud, oli Sass alati esimene ärkaja. Talle meeldis varahommikuti Läänemaa tasaste põldude vahel üksinda kõndimas käia. Või siis istus küüni seina ääres pingil, tegi suitsu, ajas ühe-teisega mõne sõna juttu ja naeratas oma vaikset naeratust. Eile hommikul oli õu tühi. Sassi polnud,” kirjutab Põim Kama.
Mind ei lase lahti mõte, et tuleb elada surnute pärast.