Esietenduse on lõppenu.

 

Lugu ilmus esmalt Postimehes.

 

„Karjäär“

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Artur Tšehhi

Valguskunstnik: Siim Allas

Osades: Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas

 

Uku Uusbergi Vanemuises esietendunud lavastus „Karjäär“ on vaieldamatult tema parim lavastus ja mu jaoks ka selle sajandi huvitavaim lavastus Eesti teatris.

Ses lavastuses ei ole midagi ülearu ja ei ole midagi puudu ja kõige vägevam seejuures on, et ta oma organiseeritud korrastatuses sünnibki iga kord uuesti ja on samas improvisatsioon.

Lugu, mille ennenägematult ärgas Vanemuise trupp meile mängib, on sellest, et me elame maailmas, mis on üles ehitatud loogiliselt. Loogiline maailm seisab ja püsib koos inimeste kehtestatud seadustel ja reeglitel. Paradoks on aga, et inimene ise ei ole loogiline. Kui inimene oleks loogiline, siis oleks ta robot ja maailm oleks teine. Küsimus on, kas me tahame olla ja elada robotiilmas.

Karjäär tähendab eesti keeles teed tippu ja sügavat auku maa sees. Varasematest Uku Uusbergi kirjutatud omatekstide lavastustest erineb näidend „Karjäär“ selle poolest ka, et seekord toetab lavastus teksti: lavastus näitab, näitlejad näitavad ja lugu jutustab ennast. See, mis laval sünnib, teeb laval räägitud sõnad mitmeplaanilisemaks ja mõistetavamaks, alateadvus tuleb mängu ja vaataja saab seda vastu võtta terve kehaga. Kogu oma olemasolu ja elatud elu slepiga.

Lavastus on isikupärane, teatraalne, ehk ekspressiivne, süreeaalne, on ooper, ballett ja draaama ühes väga kokkuhoidvas mängukeskkonnas.

Et eelöeldu segaseks ei jääks: see, mis laval sünnib, mis juhtub, kuidas see juhtub, on sõnadele toeks vaid. On huvitav ja ebaloogiline nagu inimene.

 

Kõik kaasas tingimusteta

Uku varesemaid lavastusi on sõnastatud autorilavastusteks ja uussiiruseks. Mulle tundub, et selle viimase lavastusega ta näitab, mitte ei räägi oma lugu. Väga tähtis on siin see, et teatrisündmusel – lavastusel, kus lisaks oskustele on õnne, ei saa olla ühte autorit. Õnne autorid saavad olla ja on kõik, kes kaasas. Ja kaasas saab olla tingimusteta. Nad ongi. Inspitsent, rekvisiitor, politseiautojuht…

„Karjäär“ ei oleks nii mõjukas, kui lavastuse valgustaja kogu oma tegevusega ei oleks selles mängus kohal. Kui helimees haigutaks ja kella vaataks, millal muusikajupp peaks kuulajate ja näitlejate toeks saali jõudma. Mõtleks, et kolme minuti pärast ja teaks ette, et helinivoo on selline.

Mul on tunne, et kaasas- ja kohalolu määrab ses loos, millal miski kui suure võimendusega saali ja lavale jõuab.

Kaasa mõtlemine ja kohalolu määrabki õnnetumise astme. Ja see ongi Vanemuises nüüd eranditeta õnnestunud.

Väga tahaks siia kirjutada, et Uku Uusbergil on õnnestunud, aga see ei oleks täpne. Selle lavastuse autorite seas on peale eelpool mainitute kõik, ka Vanemuise teatri juhil on õnnestumises oma osa… Ja mulle tundub, et ta seda teab nüüd.

Seda, et siirus on alati uus, võiks teada ja tuleks pidada heaks tooniks. Uku Uusberg on oma kirjutamise ja lavastajakarjääri teel nüüd jõudnud pigem hea vana auväärse sürrealismini. Ja siin ei maksa sürrealismi tõlgendada sõnana, mis mõeldud varjama korratust peas ja kunstis. Uku Uusbergi lavasürrealism sarnaneb pigem luuletaja Anres Ehini sürrealismiga, kus igavik ajab vannitoas habet ja korter seda põlevi silmil jälgib. Selles sürrealismi formuleeringus, nagu ka tolles lavasürrealismis, on tähtsad nii irreaalne kui realism.

Seda hea lavastuse ja teatrisündmuse sündimise koosautorlust paistab lavastaja Uku Uusberg rõhutavat seekord ka lavastuse väliselt, muidugi ka kava on lavastuse osa. Ei kavalehel ega plakatil ei ole kirjas, kes on teksti autor, kes muusikaline kujundaja. Kunstnik on aga „keegi“ Artur Tšehhi. See kunstnik teeb lavastuses muu hulgas kummarduse Vanemuise teatrile läbi aja. See on laval taas näha suurelt ja pooltoonides, kõigile, ja kes aru ei saa, saab seda kavalehelt lugeda. Tähtis seegi. Samas on kunstnikutöö taas omalaadne koostöö, mitte ühe autori signeeritav.

 

Ainult hetke kaugusel…

Kuidas see klassikaline lause kõlabki, naljakalt igatahes, aga olgu, siinkirjutaja sulg on nõder, et edasi anda sündmuse dramaatilisust ja mõjuvust. Aga ma püüan siiski. Sadamateatri saal on hämar, kui publik sinna koguneb. Lava on varjatud valgete palakatega, laval on saladus. Siis kõlab Pjotr Tšaikovski Klaverikontsert nr 1 b-moll, teate küll, see võimas, romantiline, lausa hümni ehk avamängu moodi. Selline sissejuhatus ellu.

Valged palakad langevad ja avaneb ruum, mänguruum. Klaverikontserdi võimsuses tantsib kogu lava haarates õbluke näitleja. Elab emotsioone kaasa… ja siin jään ma jänni. Minge, vaadake ja veenduge ise, millised erilised energiad selles saalis liikuma hakkavad. Ette rutates olgu öeldud, et lavastuse lõppedes laseb Euroopa kõige noorem linnapea Joonas, keda mängib Markus Luik, Tšaikovski muusika maha

Robert Annus, tema see tantsiv tegelane on, Zlava nimeks, tegelikult tantsibki osa. Milline plastika, uskumatu usk sellesse, mida ta teeb, ja samas ei ole sellel kõigel mitte mingit pistmist argireaalsusega, ometi ei teki vaadates korrakski pähe mõtet, et sellist tegelast ei saa päriselt olla.

Kui mänguruumi sisenevad Kuldar ja Silver, linnanõunikud, siis räägivad nad mingit sellist teksti, millest mul raske on aru saada. Ei saa aru, mis keeles käib jutt ja miks nad ei artikuleeri ennast arusaadavaks. Hiljem alles tuleb mõistmine, et võõramaise seebiseriaali süzee ei saagi eesti keeles väga kõlada.

Kui Zlava eelnimetatute tulles valge palaka alla rekvisiidihunnikusse peitu poeb, mõtlen vanale näitlejale, näitlejatele, keda teatri juures tuleks hoida ja vahel neilt tolm maha puhuda, et nii oleks tark, mis siis, et ebaloogiline.

Ja siis vana mees Evald Liiv, kellel on ses loos kõik õigused antud olla eriline, mõelda eriliselt, moraliseerida ja, mis pemine, teada. Vana mees ei ole kriitiline, ta imetleb maailma ja inimesi. Vana näitleja Aivar Tommingas mängib seda meest, ei kujuta nüüd enam ettegi, et keegi teine saaks mulle, mängus olevatele noortele karjeristidele ja publikule öelda, et Päike on ainus maailmakuulus täht, et liiga loogiliselt elades võib ununeda suhe Maaga. Muidugi ajab see jutt lavaloos oleva linnapea sügelema. Kui siis Tomminga Liiv ütleb, et ju tal on kirbud, satub Joonas sellisesse segadusse – Markus Luik mängib seda järeletehtamatult mitmeplaaniliselt, et ebasümpaatne mees muutub sümpaatseks. Muutub nii, et tahakski teda aidata.

Etenduse lõppedes sajab lavalaest liiva. Tagauksel seisev valges noor naine, kes noorte ja vana mehe mängudes tähtis, aga pisut varju jääv kaaslane on olnud, ja jätab oma seismisega lootuse.

Sadamateatri lavaakende taga mängib kõigega kaasa Tartu linn. Mäng on isegi ebamugava maja ellu äratanud sellel õhtul. Esimest korda üle vähemalt kolmkümne aasta on mul kahju, et … ei saanud selles lavastusprotsessis osaleda. Ma tean ju küll, et kateedrist hullupalatisse on ainult kukesamm. Argireaalsuse kõrval, hetke kaugusel, on midagi muud. Kas me julgeme sesse astuda?