Selle intervjuu Mait Jooritsaga tegi 2010. aasta sügisel Andry Ervald.

Diktofonilt kirjutas räägitu maha Priit Põldma, (intervjuutekstis nimetatud prillidega poisiks).

Lehemahukaks lõikas loo Margus Mikomägi.

Andry naise Tiina sõnul, pidas mees plaani kirjutada portreede raamat Rakvere teatri näitlejatest. Mait Joorits oli siis ja on täna Rakvere teatri näitleja.

Intervjuu on palju pikem. Võib vaid ette kujutada, et mahutamise huvides oleks Andry ise loost välja kärpinud oma pikemad rääkimised. Siin nii pole tehtud. See on kahe mehe jutt elust ja kunstist ja elamisekunstis

Vaata selle intervjuu täisversiooni siitsamast, pärast toimetatud teksti lõppu-

 

Joorits Raplas. Foto: MM

Selle intervjuu tegija Andry Ervald, pisut enne oma surma.

 

Ma ei ole mitte kunagi elus kohanud ei ühtegi olendit ega asja, mille kohta saaks öelda joorits. Kes või mis on joorits?

See nimi või isik?

 

Mis tahad rääkida, seda räägi.

See Joorits tuleb kuulu järgi rannarootsi nimest Jöerits, ma olen ise ka mõelnud, et peaks välja uurima oma rootsi päritolu või nii…

 

See meenutab kõla poolest mingit vahvat asjapulka.

On või?

 

Jah, o-tähega soe…

Ma ise ei oska nii mõelda.

 

Kas on Eestis palju Jooritsaid? Minu perekonnanimi on Ervald ja on vähe Ervalde.

Jah, Jooritsaid on minu meelest ka… Kas üks või kaks perekonda, kes ei ole meie suguvõsas. Ats Joorits oli kunagi, aga ta on vist väga kaugelt sugulane, me ei ole suhelnud.

 

Ats Joorits oli mingi ajakirjanik, Rootsi läks vist?

Jah, Ameerika Häält veel tegi. Rohkem ma ei tea. Ja siis oli Oskar Loorits, hehee…

 

Lobisemise korras, niisama. Teine põhjus, miks mulle ei meeldinud olla ajakirjanik, oli see, et jõle kiire oli kogu aeg. Ma ei jõudnud end asjadega kurssi viia. Ma täiesti siiralt vabandan, et ma sellel tasemel ei ole kursis, ma ei ole sind ühtegi asja lava peal näinud tegemas.

Nii…

Aga ma sisemiselt tunnen, et ma olen kursis. Ja ma olen kurssi viinud mitte niivõrd, et ma olen guugeldanud, no guugeldanud ma olen ka, aga ma olen rääkinud väga paljude inimestega sinust.

Nii… See on alati väga põnev.

 

See on põnev jah. Ja mis mind üllatas, oli see, et… Ütle mulle spontaanselt see rida, mis sul pähe tuleb Rakvere Reaalgümnaasiumi hümnist.

Mu tee on tuulte rada taeva all.

 

Ütle uuesti.

Mu tee on tuulte rada taeva all, jah… Niimoodi see hakkas.

 

On see õige jutt, et see tekst on sinuga seotud?

See on minu kirjutatud jah.

 

Kuidas see juhtus? Siin tundub olevat põnev lugu sees või ma ei tea…

Kuna ma käisin seal koolis, siis mulle käis närvidele see, et seal kümme aastat lasti fono pealt mingit lollakat sündilugu, millel ei olnud sõnu. Öeldi, et tõuseme kooli hümniks püsti ja siis tuleb fono pealt mingi ta-ta-taa, sihuke marsilaadne tore viis ja siis kõik istuvad maha. Mulle tundus see hästi veider.

 

Et midagi oli puudu?

Keegi ei viitsinud neid sõnu ka kirjutada. Siis ma olin kolmandat aastat Tartu ülikoolis – ma õppisin Tartu ülikoolis kolm aastat teoloogiat

 

Ma tean…

… ja siis ma olin kolmandal aastal ja siis mulle tuli see mingil hetkel meelde ja ma millegipärast otsustasin, et ma võiks kirjutada. Ma saatsin Tiina Kippelile kirja, et ta saadaks mulle selle fono ja siis ma kirjutasin sinna peale. See oli päris keerukas, sest see rütm on päris keeruline ja siis ma silphaaval neid sõnu seal leidsin. See oli päris huvitav kogemus. Ise ma ei jäänud selle lõppversiooniga rahule ja saatsin neile hiljem teise versiooni, millega ma olin rohkem rahul, aga siis Kippel ütles, et lapsed juba õpivad neid sõnu.

 

Aga järgmist asja sa vist ei mäleta. Üks inimene on sulle väga tänulik ühe teo eest, mida sa tegid abituriendina. See inimene õppis tookord teises klassis, teatriklassis ja mängis näidendis „Ali Baba ja 40 röövlit“. Sa läksid ta juurde lihtsalt ja ütlesid midagi toredat ja see inimene ise ei mäleta, mida sa täpselt ütlesid. Ta ütles: „Mul siiamaani on jõle uhke tunne, et väikse põnnina tuli suur poiss ja kiitis mind.“

See oli see prillidega poiss, jah?

 

See prillidega poiss, jah.

Mina mäletan seda poissi. Minul on ka väga selge mälupilt sellega, kuidas tema luges mingil aktusel mingisuguse manifesti õpetajatele. Ma ei tea, kas nad olid selle ise omavahel kirjutanud või vanemate abiga, sest see oli hästi terav ja hästi tabav ja väga vaimukas. Mulle tohutult see poiss meeldis, sest ta oli niivõrd… oli näha, et selles poisis… Mõnele inimesele sa vaatad peale ja saad aru, et ta on eriline.

 

See on siiski natuke üllatav, et abiturient märkab üldse minna teise klassi poisi juurde ja öelda, et kuule, jess.

Jah, ma ei tea… Ma saan aru, et see on, see on siiamaani veider. See on asi, mida ma siiamaani teen. Kui mulle mingi asi meeldib, siis isegi kui ma ei tunne seda inimest, ma lähen tema juurde ja ütlen…

 

Mina ka. Väga tore. Jube ebaeestlaslik, ma ütleks.

Vist on jah, aga seal on… Minu meelest see on väga selline asi, mida peaks tegema. Minu arust on see viis, kuidas inimesed saavad kokku, need inimesed, kes peaksid saama kokku.

 

Kas sul on mingi roll, kui sa end kõrvalt vaatad, kooliteatri aegadel, kui sa tundsid, et jess, nüüd ma olen…

Jaa. Kaheteistkümnendas klassis me mängisime Mati Undi „Phaeton, Päikese poeg“. Ja siis ma mängisin Phaetonit ja see oli ikka jõhker roll, mängisin hullu. Ma mäletan isegi ühte proovi, mis oli hästi võimas hetk. Seal Phaeton jätab kõigiga hüvasti – oma armastatuga ja sõbraga – ja siis lõpuks ütleb ka oma emast lahti.

Ma mäletan seda hetke, kui ma hakkasin laval nutma. Lihtsalt sellest emotsioonist, kui ma ütlen oma emast lahti. Hakkasin nutma lihtsalt ja siis teised… Ma tundsin, kuidas õhk kirgastub, see oli teatriime hetk. Ja siis – mis me nüüd edasi teeme… Aga siis kõik läksid edasi. See oli lahe hetk, sest selliseid ei olegi olnud väga tihti. See oli küll roll, kus ma mõtlesin, et oh, ma võiks selle eest parima meesnäitleja preemia saada. Aga festivalil ei tulnud kuidagi nii hästi välja ja ma olin väga pettunud.

 

Aga sa nüüd lõpetasid Reaalgümnaasiumi, kas sa siis proovisid lavakasse ka või ei proovinud?

Ma proovisin Viljandisse kõigepealt, jäin sealt lõppvoorust välja. Siis ma läksin Tartusse, olin aasta Tartus, läksin lavakasse, jäin seal ka kuidagi lõppvoorust välja, siis ma solvusin ja olin kaks aastat veel Tartus. Aga kuna seal koolis oli ikkagi väga palju inimesi, kes julgustasid. Seal oli mingi asi, et õpilased teevad nimekirja, kes võiks olla ja siis ma olin õpilaste nimekirjas olnud esimene, kes võiks saada. Aga tol ajal ikka, tagantjärele mõeldes, püüdsin liiga palju…

 

Tahtsid liiga palju.

…siis ma pingutasingi mingis mõttes üle, tegin üle… mitte ei teinud üle, aga olid mingid kohad. Mulle oli sel ajal omane, et ma panen silme-eest-musta laval.

 

Kuule, ma küsin nüüd ühe lolli küsimuse. Oskad sa nelja-viie-kuue lausega öelda, mida sa said teoloogiaõpingutest oma teatriellu kaasa?

Ma arvan, ma oleks väga pettunud, kui ma suudaks seda nelja-viie lausega öelda.

 

Nojah, aga ma ei saa päris raamatut kirjutada veel. Ma arvan, et kunagi kirjutatakse…

Noh. Mul oli üks suur ahhaa-moment esimesel aastal, oli suur auditoorium, viissada õpilast, üks õppejõud tegi sellise risttahuka, joonistas tahvlile, näitas, et seesama tahukas võib olla matemaatiline objekt või mõnes teises kultuuris see võib olla jumala kujutis, see võib olla prügikast, mistahes asi, sõltub sellest, kuidas seda vaadata. Ja siis ma mäletan seda hetke, kui ma vaatasin seda risttahukat ja järsku nägin, et see ei ole risttahukas, vaid see on…

 

Sa suurepäraselt rääkisid selle loo. Tähendab, ma hirmsasti armastan ajakirjanikuna anda lugejatele lugu niimoodi, artiklit niimoodi lugude kaupa. See oli suurepärane lugu, see tahukast. Äkki sul tuleb Jaan Toomingast ka mingi lugu? Kui tuleb, ma oleksin väga rõõmus.

Mmm. Nojah, Tooming oli selline väga keerukas kuju. Aga tema andis nagu teatrile mingi sellise… Hiljem Anne Türnpuga, kui Anne Türnpu, kes oli meie lavakõne õppejõud…

Anne Türnpu hiljem sõnastas selle ära, et sa pead laulu esitama nii, et sina ei laula laulu, vaid laul laulab sind. Et sina ise muutud lihtsalt toruks, mille läbi asjad hakkavad toimima. See oli esimene kord, kui Tooming sõnastas meile teatrit niimoodi, et teater ei ole su enda ego ekspositsioon, et sa lihtsalt ei lähe ja ei esita enda edevust, vaid…

Laul laulab sind. Ja noh üldse, et teater on püha asi. Seda väga palju Tooming rääkis, sellist…

 

Aga sa ei karda, et sa oled riigiteatris, repertuaariteatris? Kas sa ei karda, et see püha teater ära kaob?

No ma praegu siin annangi endast parima, et see ei kaoks. Vähemasti enda sees.

 

Aga siis sa said lavakasse sisse. Ma enam-vähem hoian seda kronoloogilist järjekorda. Said teisel katsel. Kas sa olid siis juba nii tark, et sa nii hirmsasti ei tahtnud enam? Või suutsid ennast vaos hoida?

Jah, ma suutsin ennast vaos hoida. Ja teiseks, ma ikkagi, noh see kolm aastat oli mingi küpsemise ära teinud. Ja ma läksin kuidagi väga kindlalt ka sinna, sest ma järsku ikkagi adekvaatselt tajusin, milline ma ise juba olen ja millised on teised mu ümber, ma sain aru, et mul ei ole väga millegi pärast põdeda, sest ma nägin, kuidas teised teevad ja ma nägin, et ma ise ei tee halvasti. Ja teiseks, ma kaks aastat tagasin tegin endaga kokkuleppe või saatusliku kokkuleppe, et ma lähengi Tartusse ja olen kaks aastat ja kogun ennast ja valmistun. See oli nagu väga teadlik programm, ma olingi kaks aastat sellises kookoniolekus, et olla valmis selleks. Kui ma läksin, siis ma olin täielikult valmis.

 

Ahah. Mu kõrv magas maha, et kellega sa tegid kokkuleppe? Iseendaga?

Iseendaga, jah.

 

Kas sa oled nüüd nagu, tahaksid olla, kipud minema niisuguse modernsema näitlemise poole või sa tahaksid olla laias laastus psühholoogiline ja klassikaline näitleja või tahaksid mängida füüsilistes tükkides?

Minu meelest näitlejana ei ole seal vahet, näitleja peab olema psühholoogiline igal juhul. Aga teater üleüldse või kui ma lavastama hakkaks, siis ma selliseid tapeedikomöödiaid ei salli silmaotsaski. Sest… See on ka nii kummaline, kuidas siiamaani ka teatrikriitikute, kõigi poolt hinnatakse… See on nii lihtne ja selge skeem: on üks kirjanik, kes on kirjutanud hea teksti valmis, mis on hästi läbi töötatud, puänteeritud, siis näitleja õpib selle selgeks, lavastaja paneb misanstseenid paika, muusika, valgus ja noh, siis ongi teater valmis. Aga et…

 

Kriitikud ei hinda seda, sa arvad?

Ei, nad hindavadki, just, et see on see klassikaline teater, seda siiamaani peetakse ülimaks, palju ülimaks ka sellest autoriteatrist, kui inimesed tulevad kokku ja hakkavad ise midagi looma. See on nii kummaline, et see kirjaniku jumaldamine on nii tugevalt…

 

See on ka, minu meelest, tead, on niisugune värk, see ei ole võib-olla sulle huvitav, aga ma igaks juhuks räägin. Ma olen hästi kaua õpetaja olnud. Ja klassikaline õpetajasituatsioon on see, et on õpetaja klassi ees ja teised istuvad ja niisugune hierarhiline värk. Ja mul ei olnud mingit probleemi, ma läksin õpetajaks niimoodi, et ma tegelikult olin ainult poolteist aastat õppinud seda. Mul ei olnud mingit probleemi, ma oskan lastele jõle hästi juttu rääkida, ja nad jube ruttu armastavad mind. Aga siis, kui ma olin kaks aastat õpetaja olnud, sattusin tööle, läksin algklasside peale.

Ja see oli see aeg, kui tulid sisse kõiksugu uued hariduse süsteemid: Waldorf ja Akvaarium ja Montessori. Ja need on nihukesed, et alternatiivset hariduse asja ja klassikalist haridust saab täpselt võrrelda niimoodi, et kui klassikaline – on tekst ja läbitunnetatud ja läbikirjutatud, see on niisugune hierarhiline värk – ja see, et alternatiivne haridus, alati istutakse ringis näiteks. Käib diskuteerimine ja laste puhul käib ka mingi muu tegevus, eks ole. Ja siin on niisugune podisev katel.

Ja kui on uuritud, et kummad teadmised jäävad rohkem sisse ja kummad kannavad edasi inimest, siis need teadmised kannavad tunduvalt paremini ja omandatakse tunduvalt paremini ja kuidagi muudavad inimest tunduvalt positiivsemalt. Aga kõik on sellega harjunud siiski, tohutute põlvkondade värk kaob ära, fookus liigub siit siia. Noh, see on minu teooria. Aga üks asi oli, ma õppisin õpetajanipid kõik ära ka ja ma tahan alati liikuda uutele jahimaadele, aga teine asi: ma ei jõudnud ära oodata, millal see fookus liigub. Ja siis ma hakkasin ajakirjanikuks.

Mulle ka mõnikord tundub, et ei jõua ära oodata. Aga õnneks ikkagi hakkab liikuma või ma kuidagi näen küll, üldse mõttemaailmad hakkavad teisenema vaikselt. Ma kuidagi märkan.

 

Hakkavad jah, ma ka märkan, ma olin vahepeal väga pessimist, ma olin vana, 52-aastane, mul oli faking sügav keskeakriis. Kui sa kunagi peaksid mängima inimest, kes on keskeakriisis ja sul on vaja infot, siis ma võin sulle lahti rääkida jälle. Ja ma olin täiesti lootusetus seisus, mõtlesin, et see fookus ei liigu. Ja siis muidugi keskeakriis on väga kasulik asi, see õpetab, et sa ei saa fookust liigutada, aga sa saad ennast liigutada.

Aga ei, minu meelest on tore näiteks, mulle meeldib ka rohkem niuke teater, mu nina haistab, et umbes see, mis te praegu teete, on ka niisugune pada, mis podiseb. Aga samas ma naudin ka mõnikord väga, kui on ikka väga hästi tehtud asjad ja suurepärane…

Jajaa. Aga seda peabki väga hästi tegema, seal ei saa nagu…

 

Jaa. Okei. Kuule, aga nüüd sa tulid lavakast välja ja tulid nüüd siis siia argisesse…

Provintsi?

 

Mkm, ei, ei. Ma üldse ei pea provintsiks, väga kuum teater ja väga kuum koht on Rakvere. Sa tulid argisesse maailma ja reaalsesse maailma ja nüüd sul on ees need kümme aastat, mis näitavad, kas sust saab näitleja või ei saa näitleja. Et kas sul on olnud mingeid momente või mingeid vestlusi inimestega või sisepilke või kaemusi või unenägusid? Et kas sa tunned, et sa oled õiges kohas? Et oled Rakveres, on see õige koht? Või natuke jalg väriseb veel, esimese rolli oled teinud, aga nüüd see…

Rakveres, sa mõtled? Või teatris?

 

Teatris ma ei näe, et sa saad endas kahelda, aga Rakveres, jah.

MJ: Rakveres… Mmm… See on natuke… Ma ei tea, kas sellest rääkida. Ega see ei olnud mu… Ma hästi pelgasin küll tulla siia tagasi, sest ma kogu lapsepõlve tahtsin siit ära saada ja koolis ka… kogu keskkooli aja mind meeletult ahistas see… Kuskilt ma lugesin sellise fraasi, et keskpärasuse mädasoo. See…

 

Kui me võrdleme Eestimaad inimorganismiga, siis Tallinn on pea, Tallinnas on valitsus ja need otsused, mis on mõistusel põhinevad, on Tallinnaga seotud. Tartu on nagu süda, Tartus on see, mis paneb vere käima, ülikool ja Emajõe Ateena ja noored inimesed. Ja siis on niisugune organ, mis toodab elujõudu ja toodab uusi rakke, see on maks. Maks on minu meelest Virumaal ja Rakveres. Väga lihtne põhjus, muuseas. Siin Pikal tänaval on üks koolimaja, kus praktiliselt samal ajal, väga väikeste vahedega, sattusid õppima kaks meest: Carl Robert Faehlmann ja Kreutzwald. Kui neid vendi poleks olnd, poleks kunagi tekkind eestlaste identiteeti, mis kandis välja ???. Siin on kuidagi kuskil ligi, ma tunnetan seda oma aurava ajuga, see eestluse elujõud. Kusjuures Virumaa ka. Soomlased ütlevad, et Eesti on Viro. Vot. Aga see võttis jõle tükk aega aega ja siiamaani, kui mul on valida, kuhu ma loo teen, kas suurde lehte või Virumaa Teatajasse, siis… ja ma saan tunduvalt vähem makstud… Ma tean, et siin on väike leht ja inimesed loevad ja kui ma südamest kirjutan, siis ma saan ka vastuse. See jõuab kohale ja siin saab midagi muuta. Aga samas, kui ma oleksin noor, siis ma kujutan ette, et tahaks Pariisi õppima minna ja Los Angelesse.

Nojah, need on sellised asjad, millega ma siin oma peas heitlen, kõik need hirmud ja soovid ja vajadused. Aga ma üldiselt ei tunne ennast küll… Ma ei karda või ma saan aru… Ma tunnen, et ma terve Tartu-aja valmistusin millekski, siis lavakaks. Ja kogu lavaka-aja ma tundsin, et ma valmistun millekski. Ja praegu ma tunnen ka, et ma valmistun millekski. Sellepärast ma nagu ei põe.

 

 

Andry Ervald

23. august 1958 – 21. märts 2011

Jutuvestja, kirjamees, tõlkija, Õpetaja

 

„Andry tegi kõike kirega…. Või siis ei teinud üldse. Ta ei mahtunud raamidesse – ei oma kasvu ega olemisega,“ ütleb Tiina Ervald, kui temalt miskit mehe CV moodi asja söandan küsida. Ta juhatab mind neli kuud enne Andry surma tehtud intervjuu juurde, kus mees ise muu hulgas kokkuvõtte teeb:

„Kirjutamine on minu jaoks tähtis, aga minu jaoks kõige tähtsam asi maailmas ja kõige suurem rõõm – isaks olemine. /—/

Isaks-olemine on parem kui kirjutamine, kirjutamine on parem kui seks (sest kirjutamise puhul kestab kauem see mõnus tunne), seks on parem kui söömine.

Söömine on parem kui sportimine ja sportimine on parem kui magamine. Need on kõik mu lemmiktegevused.

Ja sellise skaala peale mu armas naine ütleb nii: “Väga hea, prioriteedid on paigas!” … Mulle on… ah sa… ma oleks unustanud… vestlemine!

Vestlemine oma tähtsuse ja mõnususe poolest on peaaegu isaks olemise kõrval. Ja omakorda on see seotud õpetamisega. Mina olen õppinud enamiku tähtsaid asju vestlustes. Sokraatiliselt.“

 

Andry Ervaldi hariduskäik oli mittetraditsiooniline. Keskkooli lõpetas õhtukoolis, enne seda oli spordikool (kasvust lähtuvalt eeldati ju korvpallurit) ja veel koole. On õppinud mõnda aega TPedÜ-s eesti keelt ja kirjandust, midagi ka humanitaarinstituudis – aga peamiselt õppis elust, ise ja omal moel.

Inglise keelt õppis esialgu plaadimuusika toel, hiljem jõudis tõlkijastaatuseni. Luges väga palju, erudiit. Mida ise õppis, selle jagas kiirelt edasi.

Lapsed: Maarja (25), Joonas (19)

Töötas õpetajana, ajakirjanikuna, korraldas jutuvestmisõhtuid, pidas ka selliseid ameteid, mis pisut leiba annavad ja mille kõrvalt saab kirjutada, tõlkida, lugeda. Õpetas väiksemates gruppides prantsuse keelt, inglise keelt, kirjutamist, ajakirjutamist, elamist. Tõlkis raamatuid, kirjutas näidendeid, muinasjutte, artikleid, reklaame.

Enamasti tegutses tegemisrõõmust.

Andry pidas end ennekõike jutuvestjaks ja on öelnud nii: „Me elame ajas, kus kõik on nii õhkõrn. Kus suured tornid kukuvad, kus tähtsad mehed langevad. Kus Internet võib sul suvalisel ajal kinni joosta. Kus rong võib kraavi minna, raamatud ära põleda. Aga jutuvestmine jääb.”

 

Hingedepäeval 2011 Raplas

 

Siin nüüd Andry Ervaldi tehtud itervjuu intervjuu täistekst:

 

Intervjuu 2010 sügisel. Rakvere Teatri kohvikus.

 

Diktofonilt kirja pannud Priit Põldma

(seesama prillidega poiss, kellest allpool juttu tuleb).

 

AE: Ma ei ole mitte kunagi elus kohanud ei ühtegi olendit ega asja, mille kohta saaks öelda joorits. Kes või mis on joorits?

MJ: See nimi või isik?

AE: Mis tahad rääkida, seda räägi.

MJ: See Joorits tuleb kuulu järgi rannarootsi nimest Jöerits, ma olen ise ka mõelnud, et peaks välja uurima oma rootsi päritolu või nii…

AE: See meenutab kõla poolest mingit vahvat asjapulka.

MJ: On või?

AE: Jah, o-tähega soe…

MJ: Ma ise ei oska nii mõelda.

AE: Kas on Eestis palju Jooritsaid? Minu perekonnanimi on Er´vald ja on vähe Er´valde.

MJ: Jah, Jooritsaid on minu meelest ka… Kas üks või kaks perekonda, kes ei ole meie suguvõsas. Ats Joorits oli kunagi, aga ta on vist väga kaugelt sugulane, me ei ole suhelnud.

AE: Ats Joorits oli mingi ajakirjanik, Rootsi läks vist?

MJ: Jah, Ameerika Häält veel tegi. Rohkem ma ei tea. Ja siis oli Oskar Loorits, hehee…

AE: Lobisemise korras, niisama. Teine põhjus, miks mulle ei meeldinud olla ajakirjanik, oli see, et jõle kiire oli kogu aeg. Ma ei jõudnud end asjadega kurssi viia. Ma täiesti siiralt vabandan, et ma sellel tasemel ei ole kursis, ma ei ole sind ühtegi asja lava peal näinud tegemas.

MJ: Nii…

AE: Aga ma sisemiselt tunnen, et ma olen kursis. Ja ma olen kurssi viinud mitte niivõrd, et ma olen guugeldanud, no guugeldanud ma olen ka, aga ma olen rääkinud väga paljude inimestega sinust.

MJ: Nii… See on alati väga põnev.

AE: See on põnev jah. Ja mis mind üllatas, oli see, et… Ütle mulle spontaanselt see rida, mis sul pähe tuleb Rakvere Reaalgümnaasiumi hümnist.

MJ: Mu tee on tuulte rada taeva all.

AE: Ütle uuesti.

MJ: Mu tee on tuulte rada taeva all, jah… Niimoodi see hakkas.

AE: On see õige jutt, et see tekst on sinuga seotud?

MJ: See on minu kirjutatud jah.

AE: Kuidas see juhtus? Siin tundub olevat põnev lugu sees või ma ei tea…

MJ: Kuna ma käisin seal koolis, siis mulle käis närvidele see, et seal kümme aastat lasti fono pealt mingit lollakat sündi lugu, millel ei olnud sõnu. Öeldi, et tõuseme kooli hümniks püsti ja siis tuleb fono pealt mingi ta-ta-taa, sihuke marsilaadne tore viis ja siis kõik istuvad maha. Mulle tundus see hästi veider.

AE: Et midagi oli puudu?

MJ: Keegi ei viitsinud neid sõnu ka kirjutada. Siis ma olin kolmandat aastat Tartu ülikoolis – ma õppisin Tartu ülikoolis kolm aastat teoloogiat…

AE: Ma tean.

MJ: … ja siis ma olin kolmandal aastal ja siis mulle tuli see mingil hetkel meelde ja ma millegipärast otsustasin, et ma võiks kirjutada. Ma saatsin Tiina Kippelile kirja, et ta saadaks mulle selle fono ja siis ma kirjutasin sinna peale. See oli päris keerukas, sest see rütm on päris keeruline ja siis ma silphaaval neid sõnu seal leidsin. See oli päris huvitav kogemus. Ise ma ei jäänud selle lõppversiooniga rahule ja saatsin neile hiljem teise versiooni, millega ma olin rohkem rahul, aga siis Kippel ütles, et lapsed juba õpivad neid sõnu.

AE: Juba läks, jah! Kas sa oled kuulnud seda ka laulduna?

MJ: Ei ole.

AE: Tahaksid kuulda?

MJ: Tahaksin.

AE: Mul on kahju, et me ei ole praegu telesaates ja ma ei saa kutsuda praegu RRG koori.

MJ: See on päris uhke mõte, muidugi, et nad tõesti laulavad.

AE: Nojah, võib-olla kümne-viieteist aasta pärast, kui sa oled juba niisugune Joorits, kelle kohta ei teki küsimust, kes või mis on Joorits, siis tehakse „Tähelaev“ ja siis…

Aga järgmist asja sa vist ei mäleta. Üks inimene on sulle väga tänulik ühe teo eest, mida sa tegid abituriendina. See inimene õppis tookord teises klassis, teatriklassis ja mängis näidendis „Ali Baba ja 40 röövlit“. Sa läksid ta juurde lihtsalt ja ütlesid midagi toredat ja see inimene ise ei mäleta, mida sa täpselt ütlesid. Ta ütles: „Mul siiamaani on jõle uhke tunne, et väikse põnnina tuli suur poiss ja kiitis mind.“

MJ: See oli see prillidega poiss, jah?

AE: See prillidega poiss, jah.

MJ: Mina mäletan seda poissi. Minul on ka väga selge mälupilt sellega, kuidas tema luges mingil aktusel mingisuguse manifesti õpetajatele. Ma ei tea, kas nad olid selle ise omavahel kirjutanud või vanemate abiga, sest see oli hästi terav ja hästi tabav ja väga vaimukas. Mulle tohutult see poiss meeldis, sest ta oli niivõrd… oli näha, et selles poisis… Mõnele inimesele sa vaatad peale ja saad aru, et ta on eriline.

AE: See on siiski natuke üllatav, et abiturient märkab üldse minna teise klassi poisi juurde ja öelda, et kuule, jess.

MJ: Jah, ma ei tea… Ma saan aru, et see on, see on siiamaani veider. See on asi, mida ma siiamaani teen. Kui mulle mingi asi meeldib, siis isegi kui ma ei tunne seda inimest, ma lähen tema juurde ja ütlen…

AE: Mina ka. Väga tore. Jube ebaeestlaslik, ma ütleks.

MJ: Vist on jah, aga seal on… Minu meelest see on väga selline asi, mida peaks tegema. Minu arust on see viis, kuidas inimesed saavad kokku, need inimesed, kes peaksid saama kokku.

AE: Kust sul tuli see kooliteater, Karla, kust sa hästi aktiivselt võtsid osa? Kust sul üldse tuli see impulss, et sa üldse läksid kooliteatrisse ja hakkasid midagi seal proovima?

MJ: Me käisime isegi kolmandast klassist saati mingis grupis. See oli Reaalgümnaasiumi ruumides küll, aga seal oli keegi teine õpetaja. Näiteringis käisin kooli ajal kümme aastat, kolmandast klassist saati, sest mingid sõbrad läksid ja ütlesid, et tore on ja mängida saab ja siis me läksime ja mängisime. See on jah, väga kodune, terve lapsepõlve olen mängind.

AE: Mängind mõttes või mängind teistega koos?

MJ: Ikkagi seal teatri… Sellega me ei käinud kuskil festivalidel, see oli lihtsalt sihuke huvitav klass, kus me käisime koos ja tegime etüüde. Ja siis mingi hetk… Karla oli meil selline suur, tegeles kooliteatriga ja käis festivalidel. Siis ma mingil hetkel läksin sinna ja siis tuli mul selline spordi pool sisse.

AE: Tagasi tulles Jooritsate suguvõsa juurde. Kas sul on näiteks isapoolt vanaema näitemänguseltsis või vanavanaisa puhkpilliorkestris?

MJ: Jaa, jaa, isa üks tädidest vist oli Tartu töölisteatri näitleja.

AE: Ahhaa!

MJ: Siis üks onu oli ka pillimees. Aga need on sellised otsitud seosed, ma arvan.

AE: Okei. Okei. Ei, noh, lihtsalt.

MJ: Vanemate poolt ma ei usu, et oleks mingit sellist… Nad ei… jah…

AE: Kas sa kooliteatris said juba mingitel festivalidel mingeid aukirju ja äramärkimisi?

MJ: Jaa, mingisuguse näitlejapreemia sain gümnaasiumis. Mingeid auhindu me võitsime küll.

AE: Vaata, kui ma tegin nüüd Anneli Rahkemast lugu, siis ma ka ligi viiekümne inimese käest küsisin Anneli kohta asju. Ja esimene asi, mis ma küsisin, oli see, et „kui ma ütlen sulle Anneli Rahkema, mis sul tuleb kohe silme ette?“ Ja tüüpiline vastus oli: „Toatüdrukud“ ja Armuline Proua. Ja siis üks inimene ütles, et tead, ta oli ju kooliteatris konn.

MJ: Hehee.

AE: Kas sul on mingi roll, kui sa end kõrvalt vaatad, kooliteatri aegadel, kui sa tundsid, et jess, nüüd ma olen…

MJ: Jaa. Kaheteistkümnendas klassis me mängisime Mati Undi „Phaeton, Päikese poeg“. Ja siis ma mängisin Phaetonit ja see oli ikka jõhker roll, mängisin hullu. Ma mäletan isegi ühte proovi, mis oli hästi võimas hetk. Seal Phaeton jätab kõigiga hüvasti – oma armastatuga ja sõbraga – ja siis lõpuks ütleb ka oma emast lahti. Ma mäletan seda hetke, kui ma hakkasin laval nutma. Lihtsalt sellest emotsioonist, kui ma ütlen oma emast lahti. Hakkasin nutma lihtsalt ja siis teised… Ma tundsin, kuidas õhk kirgastub, see oli teatriime hetk. Ja siis – mis me nüüd edasi teeme… Aga siis kõik läksid edasi. See oli lahe hetk, sest selliseid hetki ei olegi olnud väga tihti. See oli küll roll, kus ma mõtlesin, et oh, ma võiks selle eest parima meesnäitleja preemia saada. Aga festivalil ei tulnud kuidagi nii hästi välja ja ma olin väga pettunud.

AE: Okei. Ma mõtlesin, et ma ütlen sulle huvitava asja ja mul jäi mõte sinna taha kinni, aga ei, ma vist ei püüa kinni. Aga nüüd tuleb minu meelest, kui minu see põhi-infoagentuur „Keegi naine rääkis, keegi mees rääkis“, tuleb nüüd… Su elus tuleb… Kooliteatris läheb väga tublisti, vingelt ja siis hakkavad tulema mingid vastulöögid. Millise tundega sa meenutad seda, et sa olid „Arabellas“ juba rolli peal ja siis tuli Margus Grosnõi…?

MJ: Ahah. Jajah. See oli ikka vist pettumus küll. Sest mina ja mingi teine poiss olime selle Mirko rolli peal ja siis Arabella peal oli kaks tüdrukut. Aga kuna aega jäi nii väheks, siis lõpuks avastati, et inimesed, kes ei ole õppinud lava peal rääkima, et neid peaks õpetama kuidagi rääkima. Ja siis selleks, et uppuvat laeva kuidagi päästa, kutsuti suurematesse rollidesse õppinud näitlejad. Siis tuligi Liisa Aibel, mängis Arabellat.

AE: Jah. Kui sa ei taha üldse vastata, ma siiski küsiks seda, et kaua sa põdesid seda, mismoodi sa põdesid? Mis tegid? Hakkasid jooma või lõhkusid aknaklaase? Milles see väljendus sul? Kas sa põdesid, kaua sa põdesid?

MJ: Ma ei mäleta, kui kaua… Nojah, see oli ikka kaheteistkümnenda klassi alguses või üheteistkümnenda… Ma mäletan küll, et mingi nädal aega olin väga pettunud, sest mingis mõttes vaip tõmmati ikka alt. See oli selge, et mul kooliteatris läheb hästi, siis ma lähen teatrisse, saan kooli ajal teha rolli, niimoodi mauhti! Ega ma agressiivselt ei ole kunagi ennast välja osanud…

AE: Ma näen jah, et sa ei ole pead ahju pannud.

MJ: Jah. Jah. Hiljem on tulnud ka nii palju morjendusi, et ma ei ole selle peale palju mõelnud. Aga küllap ikka morjendas, jah.

AE: Ikka, kõik ju.

MJ: Nojah, selline asi ju ikka…

AE: Aga sa nüüd lõpetasid Reaalgümnaasiumi, kas sa siis proovisid lavakasse ka või ei proovinud?

MJ: Ma proovisin Viljandisse kõigepealt, siis ma jäin sealt lõppvoorust välja. Siis ma läksin Tartusse, olin aasta Tartus, läksin lavakasse, jäin seal ka kuidagi lõppvoorust välja, siis ma solvusin ja olin kaks aastat veel Tartus. Aga kuna seal koolis oli ikkagi väga palju inimesi, kes ikkagi julgustasid. Seal oli mingi asi, et õpilased teevad nimekirja, kes võiks olla ja siis ma olin õpilaste nimekirjas olnud esimene, kes võiks saada. Aga siis tol ajal ikka, tagantjärele mõeldes, püüdsin liiga palju…

AE: Tahtsid liiga palju.

MJ: …siis ma pingutasingi mingis mõttes üles, tegin üle… mitte ei teinud üle, aga olid mingid kohad. Mul oli sel ajal omane, et ma panen silme-eest-musta laval.

AE: Siin tekkib selline huvitav, et ma olen niisuguse, kuidas sulle öelda, kergesti lendutõusva kirjandusliku fantaasiaga, tekivad mingid seosed. Vaata, sa õppisid teoloogiat… Enne, kui ma jõuan selle küsimuse juurde, kuhu mu keerlev fantaasia tõusis, ma küsin selle küsimuse – kui sa ei taha vastata, siis sa ei pea vastama – et kas sa usud Jumalat, usud Jumala olemasolu, ei või jah?

MJ: Jaajah, ikka usun.

AE: Okei. Kas sa usud inglite olemasolusse?

MJ: Jaa.

AE: Kas sa oled reaalselt näinud inglit? Või kujutad ette, et sa võiksid reaalselt inglit näha?

MJ: Ma kujutan ette küll, et ma võiksin näha, aga ma ei ole näinud, selles mõttes, et…

AE: Hästi kummaline, mul on nüüd see aurav aju või lokkav fantaasia, minul on niisugune väike versioonike. Et kui sina poleks teoloogiat õppinud, siis sa poleks praegu sellises huvitavas statistilises positsioonis… Sa oled viimase kuu aja Rakvere Teatri kõige vaadatum näitleja, kuna sa mängisid inglit.

MJ: Ahjaa.

AE: Sul on kindlasti kõige suuremad vaatajanumbrid.

MJ: Hahaa.

AE: See on täiesti jabur seos, aga mul on millegipärast niisugune seos. Mis tunne on inglit mängida?

MJ: Tead, see on ikkagi selline tunne, et kujutluses on need asjad alati palju suuremad. Ma olen palju mõelnud, et võiks olla selline roll, et ma tulen ja valgus paistab minu peale ja muusika mängib… ja siis, kui sa seda ise teed, siis sa ei näe seda ikka ise kõrvalt. Ma käisin siin Coca-Cola Plazas mingit ooperit vaatamas, Metropolitani ooperit, seal on hästi võimas koht, et naine tuleb trepist ja siis on valgus tema peal ja orkester paneb täiega ja…

AE: Mis ooper see oli?

MJ: „Roosikavaler“. „Rosen Kavalier“. Vaheajal Placido Domingo kommenteeris ja küsis selle naise käest, mis tunne on tulla niimoodi, see on legendaarne koht, inimestel ihuvärinad jooksevad, kuidas on ikka olla seal. Naine ütles, et ma lihtsalt tulen trepist üles, kogu orkester teeb muu töö ära. Mina lihtsalt olen seal trepi peal.

AE: Aga ega tegelikult ei olegi ju sinu ülesanne ennast inglina tunda. Aga tohutult paljud inimesed räägivad, milline elamus see oli, kui sa tulid sealt selle rattaga ja…

MJ: Tõsi või?

AE: …ja valged tiivad ja. Tohutult paljud inimesed räägivad seda. Nii nagu Anneli Rahkema puhul öeldakse, et „Toatüdrukud“, siis kohe räägitakse, kui ütlen „räägi mulle Mait Jooritsast“: „no tead see, kui ta tuleb seal, see muusika ja ta tuleb.“ See ei ole ju tegelikult, tegelikult sa tegid oma töö viis pluss: sa ise ei tundnud end inglina, aga inimesed nägid sind inglina. Okei.

MJ: Minul oli peamine tunne, et see sall mul kodaratesse ei läheks.

AE: See oleks jama küll olnd.

MJ: Jaa, jaa.

AE: Kuule, ma küsin nüüd ühe lolli küsimuse. Oskad sa nelja-viie-kuue lausega öelda, mida sa said teoloogiaõpingutest oma teatriellu kaasa?

MJ: Ma arvan, ma oleks väga pettunud, kui ma suudaks seda nelja-viie lausega öelda.

AE: Nojah, aga ma ei saa päris raamatut kirjutada veel. Ma arvan, et kunagi kirjutatakse…

MJ: Noh. Mul oli üks suur ahhaa-moment esimesel aastal, oli suur auditoorium, viissada õpilast, üks õppejõud tegi sellise risttahuka, joonistas tahvlile, näitas, et seesama tahukas võib olla matemaatiline objekt või mõnes teises kultuuris see võib olla jumala kujutis, see võib olla prügikast, mistahes asi, sõltub sellest, kuidas seda vaadata. Ja siis ma mäletan seda hetke, kui ma vaatasin seda risttahukat ja järsku nägin, et see ei ole risttahukas, vaid see on…

AE: Miljon võimalust?

MJ: Jah, miljon võimalust. Ma mäletan selgelt seda ahhaa-efekti.

AE: Siin on jälle see, nagu … ütleb, et tõeliselt sinu töö, näitlejatöö on see, et on üks keha ja sa pead olema sada erinevat inimest: pätt ja pühak ja petetud abikaasa ja esimene armastaja. Vahva seos, aitäh.

Aga siis oli sul ikkagi kuidagi, ma ei oska öelda, kas kaitseingel – kui me inglitest räägime – et sa sattusid sinna teatri liini peale tagasi. Sattusid Jaan Toomingaga kokku, „Veronika“. Väidetakse, et sa oled öelnud, et sa said mingi impulsi, et sa tahad hakata ikkagi näitlemisega tegelema. On see niimoodi?

MJ: Pigem, me tegime… Umbes pool aastat Tooming tegi stuudiot, ma arvan see stuudio-aeg oli see aeg, kus ma…

AE: Sa suurepäraselt rääkisid selle loo. Tähendab, ma hirmsasti armastan ajakirjanikuna anda lugejatele lugu niimoodi, artiklit niimoodi lugude kaupa. See oli suurepärane lugu, see tahukast. Äkki sul tuleb Toomingast ka mingi lugu? Kui tuleb, ma oleksin väga rõõmus.

MJ: Mmm. Nojah, Tooming oli selline väga keerukas kuju. Aga tema andis nagu teatrile mingi sellise… Hiljem Anne Türnpuga, kui Anne Türnpu, kes oli meie lavakõne õppejõud…

AE: Anne on mu hea sõber.

MJ: On või?

AE: Mhm. Ta on üliõpilaspõlves… Mul Tallinnas Nõmmel on…

MJ: Tema käest ka küsisid minu kohta?

AE: Ei, tema käest pole küsind. Ma ei teadnudki, et ta on su…

MJ: Jah.

AE: Noh.

MJ: Jajah.

AE: Jah. Aga, tähendab, ta on ühesõnaga olnud minu majas üüriline kaks aastat. Ja ta abikaasa on mu venna parim sõber. Ringo.

MJ: Ahah, Ringo, jajah.

AE: Okei. Anne Türnpu.

MJ: Sa võid Annelt ka küsida, mis ta Mait Jooritsast arvab.

AE: Proovin. Proovin.

MJ: Aga Anne Türnpu hiljem sõnastas selle ära, et sa pead laulu esitama nii, et sina ei laula laulu, vaid laul laulab sind. Et sina ise muutud lihtsalt toruks, mille läbi asjad hakkavad toimima. See oli esimene kord, kui Tooming sõnastas meile teatrit niimoodi, et teater ei ole su enda ego ekspositsioon, et sa lihtsalt ei lähe ja ei esita enda edevust, vaid…

AE: Väga hea. Okei.

MJ: Laul laulab sind. Ja noh üldse, et teater on püha asi. Seda väga palju Tooming rääkis, sellist…

AE: Aga sa ei karda, et sa oled riigiteatris, repertuaariteatris? Kas sa ei karda, et see püha teater ära kaob?

MJ: No ma praegu siin annangi endast parima, et see ei kaoks.

AE: Okei. Jõudu.

MJ: Vähemasti enda sees.

AE: Aga siis sa said lavakasse sisse. Ma enam-vähem hoian seda kronoloogilist järjekorda. Said teisel katsel. Kas sa olid siis juba nii tark, et sa nii hirmsasti ei tahtnud enam? Või suutsid ennast vaos hoida?

MJ: Jah, ma suutsin ennast vaos hoida. Ja teiseks, ma ikkagi, noh see kolm aastat oli mingi küpsemise ära teinud. Ja ma läksin kuidagi väga kindlalt ka sinna, sest ma järsku ikkagi adekvaatselt tajusin, milline ma ise juba olen ja millised on teised mu ümber, ma sain aru, et mul ei ole väga millegi pärast põdeda, sest ma nägin, kuidas teised teevad ja ma nägin, et ma ise ei tee halvasti. Ja teiseks, ma kaks aastat tagasin tegin endaga kokkuleppe või saatusliku kokkuleppe, et ma lähengi Tartusse ja olen kaks aastat ja kogun ennast ja valmistun. See oli nagu väga teadlik programm, ma olingi kaks aastat sellises kookoniolekus, et olla valmis selleks. Kui ma läksin, siis ma olin täielikult valmis.

AE: Ahah. Mu kõrv magas maha, et kellega sa tegid kokkuleppe? Iseendaga?

MJ: Iseendaga, jah.

AE: Okei, seda parem.

AE: Nüüd see lavaka-periood. Võib-olla sa viitsid rääkida, missugused ained tulid sulle kergelt vastu, said sinu omaks, andusid sulle, missuguste ainetega sa pidid ikka rinnutsi kokku minema?

MJ: Kõigepealt ma kemplesin tantsuga millegipärast. Sealt võib-olla mu hilisem huvi tantsu vastu.

AE: Sa oled öelnud: „Raske on meie teatris leida näitlejat, kes suudaks vallata oma keha pooltki nii hästi kui mõni tantsija.“ Ma mõtlesin, et kui jääb aega, ma küsin, kas sa pöörad oma keha kasutamisele, arendamisele erilist tähelepanu?

MJ: Jaa.

AE: Kuidas sa seda teed?

MJ: Ma teen trenni esiteks.

AE: Missugust trenni? Paari sõnaga. Mina teen joogat näiteks.

MJ: Ma teen ka hommikuti joogat, vahepeal ma tegin viite tiibetlast või päiksetervitust või lihtsalt kõhulihaseid, mis iganes.

AE: Said sa selle tantsuga pusimise… jäid sa võidumeheks?

MJ: Jaa, ma jäin jah, tänu kusjuures Jüri Naelale, sest tema tõi mingi asja. Ma käisin Tartu ajal veel capoeira trennis, see andis kehale mingi oma liikuvuse. Ja siis, kui Jüri Nael tuli kaasaegset tantsu, sellist koreograafiat tegema, mis oli sellest, mida me enne olime teinud, klassikalisest balletist ja kõigest erinev, siis see mulle jube hästi istus. Seal ma olin täiesti nagu kala vees järsku.

AE: Kui ma vaatan sind, siis ma näen ka, et sa tunned end oma kehas hästi.

MJ: Ja siis, jah…

AE: Küsimuse esimene pool oli, millised õppeained sulle andusid, kergesti. Inimene vajab mõnikord niisugust kerge edu tunnet, see annab ka jõudu ja impulsse.

MJ: Jah. Noh, laul oli päris lihtne ja ma tundsin ennast…

AE: Roosekas oli…?

MJ: Meil alguses oli soololaul Anu Aimla ja Anne-Liis Poll ja siis oli Riina Roosega ansamblilaul, jah. Aga mingid asjad olenevad õppejõust ka. Kui ma mõtlen, et kes õppejõududest on mulle kõige rohkem mõjutanud või, siis Tõnu Tepandi ja Anne Türnpu on küll kaks inimest, kes… Ja Toompere (Hendrik Toompere jr) ka, sest me saime väga hästi läbi enne, kui ma kooli astusin ja tema ütles ka, et ma olin tal… Noh, seda ei pea rääkima.

AE: Kuidas sa tundsid Toomperet enne? Kuskohast?

MJ: Eelmisest katsest peale, ma olin talle kuidagi väga meeldind, aga siis ta kuidagi, noh, läks nii, et ma ei saand ja siis ta hoidis mul silma peal, kui ma tulin, siis ta…

AE: Võttis su vastu?

MJ: Võttis…

AE: „Tule siia, pojake“?

MJ: Võttis vastu põhimõtteliselt jah. See jah.

AE: Okei. Kuidas sa ise ennast kõrvalt vaatad, sa oled Toompere kursuselt, eks ole… On niimoodi?

MJ: Mhm.

AE: Kas sa oled nüüd nagu, tahaksid olla, kipud minema niisuguse modernsema näitlemise poole või sa tahaksid olla laias laastus psühholoogiline ja klassikaline näitleja või tahaksid mängida füüsilistes tükkides?

MJ: Minu meelest näitlejana ei ole seal vahet, näitleja peab olema psühholoogiline igal juhul. Aga teater üleüldse või kui ma lavastama hakkaks, siis ma selliseid tapeedikomöödiaid ei salli silmaotsaski. Sest… See on ka nii kummaline, kuidas siiamaani ka teatrikriitikute, kõigi poolt hinnatakse… See on nii lihtne ja selge skeem, on üks kirjanik, kes on kirjutanud hea teksti valmis, mis on hästi läbitöötatud, puänteeritud, siis näitleja õpib selle selgeks, lavastaja paneb misanstseenid paika, muusika, valgus ja noh, siis ongi teater valmis. Aga et…

AE: Kriitikud ei hinda seda, sa arvad?

MJ: Ei, nad hindavadki, just, et see on see klassikaline teater, seda siiamaani peetakse ülimaks, palju ülimaks ka sellest autoriteatrist, kui inimesed tulevad kokku ja hakkavad ise midagi looma. See on nii kummaline, et see kirjaniku jumaldamine on nii tugevalt…

AE: See on ka, minu meelest, tead, on niisugune värk, see ei ole võib-olla sulle huvitav, aga ma igaks juhuks räägin. Ma olen hästi kaua õpetaja olnud. Ja klassikaline õpetajasituatsioon on see, et on õpetaja klassi ees ja teised istuvad ja niisugune hierarhiline värk. Ja mul ei olnud mingit probleemi, ma läksin õpetajaks niimoodi, et ma tegelikult olin ainult poolteist aastat õppinud seda. Mul ei olnud mingit probleemi, ma oskan lastele jõle hästi juttu rääkida, ja nad jube ruttu armastavad mind. Aga siis kui ma olin kaks aastat õpetaja olnud, siis ma sattusin tööle, läksin algklasside peale. Ja see oli see aeg, kui tulid sisse kõiksugu uued hariduse süsteemid: Waldorf ja Akvaarium ja Montessori ja F???. Ja need on nihukesed, et alternatiivset hariduse asja ja klassikalist haridust saab täpselt võrrelda niimoodi, et kui klassikaline – on tekst ja läbitunnetatud ja läbikirjutatud, see on niisugune hierarhiline värk – ja see, et alternatiivne haridus, alati istutakse ringis näiteks. Käib diskuteerimine ja laste puhul käib ka mingi muu tegevus, eks ole. Ja siin on niisugune podisev katel. Ja kui on uuritud, et kummad teadmised jäävad rohkem sisse ja kummad kannavad edasi inimest, siis need teadmised kannavad tunduvalt paremini ja omandatakse tunduvalt paremini ja kuidagi muudavad inimest tunduvalt positiivsemalt. Aga kõik on sellega harjunud siiski, tohutute põlvkondade värk kaob ära, fookus liigub siit siia. Noh, see on minu teooria. Aga üks asi oli, ma õppisin õpetajanipid kõik ära ka ja ma tahan alati liikuda uutele jahimaadele, aga teine asi ma ei jõudnud ära oodata, millal see fookus liigub. Ja siis ma hakkasin ajakirjanikuks.

MJ: Mulle ka mõnikord tundub, et ei jõua ära oodata.

AE: Okei.

MJ: Aga õnneks ikkagi hakkab liikuma või ma kuidagi näen küll, üldse mõttemaailmad hakkavad teisenema vaikselt, ma kuidagi märkan.

AE: Hakkavad jah, ma ka märkan, ma olin vahepeal väga pessimist, ma olin vana 52aastane, mul oli faking sügav keskeakriis. Kui sa kunagi peaksid mängima inimest, kes on keskeakriisis ja sul on vaja infot, siis ma võin sulle lahti rääkida jälle. Ja ma olin täiesti lootusetus seisus, mõtlesin, et see fookus ei liigu. Ja siis muidugi keskeakriis on väga kasulik asi, see õpetab, et sa ei saa fookust liigutada, aga sa saad ennast liigutada.

Aga ei, minu meelest on tore näiteks, mulle meeldib ka rohkem niuke teater, mu nina haistab, et umbes see, mis te praegu teete, on ka niisugune pada, mis podiseb. Aga samas ma naudin ka mõnikord väga, kui on ikka väga hästi tehtud asjad ja suurepärane…

MJ: Jajaa. Aga seda peabki väga hästi tegema, seal ei saa nagu…

AE: Jaa. Okei. Kuule, aga nüüd sa tulid lavakast välja ja tulid nüüd siis siia argisesse…

MJ: Provintsi?

AE: Mkm, ei, ei. Ma üldse ei pea provintsiks, väga kuum teater ja väga kuum koht on Rakvere. Sa tulid argisesse maailma ja reaalsesse maailma ja nüüd sul on ees need kümme aastat, mis näitavad, kas sust saab näitleja või ei saa näitleja. Et kas sul on olnud mingeid momente või mingeid vestlusi inimestega või sisepilke või kaemusi või unenägusid? Et kas sa tunned, et sa oled õiges kohas? Et oled Rakveres, on see õige koht? Või natuke jalg väriseb veel, esimese rolli oled teinud, aga nüüd see…

MJ: Rakveres, sa mõtled? Või teatris?

AE: Teatris ma ei näe, et sa saad endas kahelda, aga Rakveres, jah.

MJ: Rakveres… Mmm… See on natuke… Ma ei tea, kas sellest rääkida. Ega see ei olnud mu… Ma hästi pelgasin küll tulla siia tagasi, sest ma kogu lapsepõlve tahtsin siit ära saada ja koolis ka… kogu keskkooli aja mind meeletult ahistas see… Kuskilt ma lugesin sellise fraasi, et keskpärasuse mädasoo. See…

AE: Minul on niimoodi, et ma olen Nõmmelt pärit, eliitrajoon ja erilise auraga. Ja siis mu naine tuli Rakverre tööle, elama. Ja siis meil oli vahepeal niisugune seis, et me pidime lahku minema äärepealt. Ja siis mul tuli mõistus pähe, tulin oma naisele järele. Mul võttis kümme aastat aega enne, kui ma tundsin, et ma olen väga Rakvere ja väga Virumaa patrioot. Ja see on väga special… Ma räägin sulle ühe asja. Väga special värk. Mina nimetan Rakveret ja Virumaad…

Kui me võrdleme Eestimaad inimorganismiga, siis Tallinn on pea, Tallinnas on valitsus ja need otsused, mis on mõistusel põhinevad, on Tallinnaga seotud. Tartu on nagu süda, Tartus on see, mis paneb vere käima, ülikool ja Emajõe Ateena ja noored inimesed. Ja siis on niisugune organ, mis toodab elujõudu ja toodab uusi rakke, see on maks. Maks on minu meelest Virumaal ja Rakveres. Väga lihtne põhjus, muuseas. Siin Pikal tänaval on üks koolimaja, kus on praktiliselt samal ajal, väga väikeste vahedega, sattusid õppima kaks meest: Carl Robert Faehlmann ja Kreutzwald. Kui neid vendi poleks olnd, poleks kuradi tekkind eestlaste identiteeti, mis kandis välja ???. Siin on kuidagi kuskil ligi, ma tunnetan oma aurava ajuga, on see eestluse elujõud. Kusjuures Virumaa ka. Soomlased ütlevad, et Eesti on Viro. Vot. Aga see võttis jõle tükk aega aega ja siiamaani, kui mul on valida, kuhu ma loo teen, kas suurde lehte või Virumaa Teatajasse, siis… ja ma saan tunduvalt vähem makstud… Ma tean, et siin on väike leht ja inimesed loevad ja kui ma südamest kirjutan, siis ma saan ka vastuse. See jõuab kohale ja siin saab midagi muuta. Aga samas, kui ma oleksin noor, siis ma kujutan ette, ma tahaks Pariisi õppima minna ja Los Angelesse.

MJ: Nojah, need on sellised asjad, millega ma siin oma peas heitlen, kõik need hirmud ja soovid ja vajadused. Aga ma üldiselt ei tunne ennast küll… Ma ei karda või ma saan aru… Ma tunnen, et ma terve Tartu-aja valmistusin millekski, siis lavakaks. Ja kogu lavaka-aja ma tundsin, et ma valmistun millekski. Ja praegu ma tunnen ka, et ma valmistun millekski. Sellepärast ma nagu ei põe.

AE: Saab näha. Nüüd on, ma küsin kaks-kolm küsimust, millele ma absoluutselt aktsepteerin, kui sa ütled, et „ei, ma ei räägi sel teemal“. Ma tean, et tähendab, sa oled psühholoogiliselt raskes seisus, ma eile sain teada. Ja tükk aega mõtlesin, et Jumal, Jumal, uhh… Ma tean küll neid lugusid, et näitlejal sureb isa ära ja ta läheb lavale mängima komöödiat, tean, et on niisuguseid asju olnud. Aga kuskohast võtab sinusugune noor mees selle hingejõu, et teha proove ja mängida „Tormi“ ja anda intervjuusid? Kui sa ei taha rääkida, siis lähme edasi. Kui sa vastaks, siis võib-olla keegi loeb seda, kellel on ka samasugune seis ja võib-olla saab abi, ma ei tea.

MJ: Üks asi on see, et kui see asi juhtus, siis ma väga palju tegelesin iseendaga ja jälgisin ennast kõrvalt. Ma sain selsamal hetkel aru, et see on elu suursündmus, et ma pean võtma sellelt kogemuselt kõik, mis vähegi võtta annab. Ja sestap kujunes hästi kiiresti selline… Ma mingi hetk hästi kiiresti sain aru, et ma pean ennast hoidma, et see ei jätaks minusse liiga sügavat jälge, seetõttu ma kogu aeg analüüsin ennast, et ahah, see on nüüd see faas ja see on nüüd see faas. Et tekib mingi vihafaas ja eitusefaas ja kurbusefaas ja…

AE: Leinapsühholoogia, eks ole.

MJ: Jah, aga ma seda kuidagi üritan hästi kõrvalt ennast jälgida, see on ka kuidagi mingi asi, kuhu see näitlejakoolitus päästis mind, tegi selle asja palju lihtsamaks, see kõrvalpilk, mis …

AE: Ma esitan nüüd sellise küsimuse, kas su ema nägi sind „Tormis“ mängimas?

MJ: „Tormis“ ta ei näinud, aga ta nägi suvel näiteks Uku Uusbergi „Jõus“, mis oli ka väga tore lavastus.

AE: Kas ema rõõmustas? Oli uhke poja üle…

MJ: Me sellest kunagi, sellistest asjadest ei rääkinud, aga…

AE: Okei, aga see on ju…

MJ: Aga seda on jah…

AE: Kas ta nägi ka seda ingli maandumise Rakvere keskväljakule ära?

MJ: Ei näinud, sest ETV tegi mingi apsu, see ei olnud eetris sellel päeval, kui see pidi olema ja siis see oli juba liiga hilja. Ei näinud jah.

AE: Ahah. Üks huvitav asi oli see, tulles nüüd selle Rakverre tulemise juurde tagasi, ma rääkisin sinust Saaremäega ja siis Saaremäe ütles, et tema hakkas sinu käest küsima juba teisel-kolmandal kursusel, kas sa tuled Rakverre või nii. Ja siis et lõpuks, kui sa andsid nõusoleku, siis Saaremäe ütles niimoodi, et tegelikult Joorits selle pundi kokku panigi, kes siia tuli. Kas sul on nüüd natuke seda vastutusekoormat ka, et tõid teised siia, „keskpärasuse mädasohu“?

MJ: Ei ole, sest esiteks nad ise tahtsid tulla. Ja teiseks, ma siia tulles, kuna neli aastat koolis ma olin kursusevanem, ma pidin iga päev vastutama, mul oli kogu aeg mingi vastutuse asi kuklas, siis ma otsustasin, kui ma tulin siia, et enam ma seda ei tee, ma elan oma elu, ma loobusin sellest.

AE: Väga hea. Täpselt. Okei. Me hakkamegi lõpule jõudma. Sellest kursusevanemast ma tahtsingi suga rääkida, aga sa rääkisid ise ära, aitäh sulle. Aga ühe asjaga, ma arvan, ma siiski saan veel üllatada. Aga teeme pausi.

 

AE: Okeika. Teil seal proovisaalis valmimas on tükk. („Kunstveri ja -pisarad“) Kas on Lõuna-Ameerika seep?

MJ: Jaa.

AE: ???

AE: Almadovar?

MJ: Jaa.

AE: Ja Moravia ja…

MJ: Mhm.

AE: See mulle meenutab niisugust värki, et võetakse taldrik, pannakse mannaputru, sushit, tequilat ja mingid tex-mex kanakoivad. Tulete ikka elusalt välja sellest segust? Kas te pääsete kõrvetamata?

MJ: Ma olen väga kindel, et kõrvetamata me küll ei pääse. Aga loodetavasti veidi puhastatumana. Ma ei tea, jah, näis, kuidas see välja kukub. Aga samas ma tunnen, et see on puhtalt Kertu algatatud asi, Kertu asi, Moppeli, see, kes seda lavastab. Esiteks, me teeme seda väga isiklikult, see läheb meile korda, teiseks, see on vormilt asi, mida ei ole Rakvere Teatris väga ammu tehtud, kui üldse. Ja kolmandaks, ta kannab sellist, et see teatrisolemise tunne peaks olema rohkem see… noh…

AE: Rohkem nagu? Kuidas sa sõnasse paned selle? Ma ei saa ju kirjutada, et sa panid sõrmed kokku.

MJ: Jah, jah. See on populaarseks muutunud väljend – autoriteater. Seal on küll see taga, et need inimesed, kes laval tegutsevad, ei ole autori suflöörid, vaid neil on öelda igaühel midagi. See on nii klišee ju.

AE: Rakvere Teatris on tekkinud iseenesest jube ilus traditsioon, et kui tehakse värske noore vere ülekanne, siis see värske noor veri teeb esimese paugu, mis on tõeline saluut ja publik jookseb kokku ja kõigile hirmsasti meeldib. No kui tulid lavakast Velvo Väli ja Indrek Saar, olid „Shakespeare’i kogutud teosed“, ja kui Rahkema ja Rästas tulid, oli „Talv laua all“. Kas sul on ka tunne, et tuleb ilutulestikku?

MJ: Ma loodan küll, aga ta selles mõttes ei ole selline… „Shakespeare’i kogutud teosed“ oli dramaturgiliselt niivõrd magus, kerge, lõbus, et ta ilmselgelt meeldis kõigile, aga mulle tundub, et see teater ei pruugi kõigile meeldida.

AE: Okei. Aga näitleja ei ole ju lits või viiesajakroonine, et ta peab kõigile meeldima. Kuule, mul on peaaegu otsas küsimused. Mis tundega sa tööpäeva hommikul ärkad? Mis mõttega, mis tundega? Tavaliselt?
MJ: Umbes sama tundega, kui ma ärkasin igal hommikul lavakunstikooli minnes. Tänulikkusega.

AE: Nüüd ma jõuan peaaegu eelviimase küsimuseni. Vaata, seesama prillidega poiss, keda sa kiitsid, temalt küsisin, et mis see Joorits laval on: „Ta on sihuke väga täpne kohalolija, hästi lahti ja avali, kogu aeg jälgitav, eriti „Tormis“, kus ta on igav esimene armastaja, aga ta teeb selle nii kohtlaseks ja naljakaks, et ainult teda jälgikski.“ Positiivne tagasiside. Mis tunne on?

MJ: Väga hea tunne. Siis vaatad ka ennast õigesti.

AE: Okei. Teine inimene ütleb, et „Joorits oli minu jaoks puine ja kuidagi pingutatult kooliteaterlik.“ Mis tunne on?

MJ: Mm… Ma isegi tean, kes seda ütles ka.

AE: Mina ei mäleta.

MJ: See on ühest blogist.

AE: Danzumehe blogist (danzumees.blogspot.com).

MJ: Danzumehe blogist, jajah. Sellistel hetkedel… Võib-olla siis ma olingi. Aga ma mäletan, et mulle endale see roll väga meeldis, ma tundsin, et ma teen seda hästi. Ma unistan küll sellisest teatrist, mis mõjuks kõigile inimestele ühtemoodi, et kõik inimesed saaksid sellest ühesuguse elamuse. Näitlejana, ma ei tea, kas seee on võimalik, aga lavastajana… Sinna suunda ma liigun, jah.

AE: Kas sul on kirjanduses või teatrielus või ühiskonnas mõni selline tegelane, kellele sa vaatad alt üles? Kes on su iidol?

MJ: Mm…

AE: Mõni muusik või mõni sugulane…?

MJ: Minu sõber Uku Uusberg, temale ma vaatan alt üles.

AE: Ta on pikka kasvu ka.

MJ: Ta on pikka kasvu jah.

AE: Sandraga on nad nii toredasti abielus.

MJ: Jah.

AE: Mu tütar õppis koos Sandraga seal…

MJ: VHKs?

AE: VHKs, jah.

MJ: Mmm!

AE: Vot, minu ajakirjandusiidol on üks mees, sa vist ei tea ta nime, ta on väga teatriga seotud, James Lipton. Ta on ühe Ameerika draamaakadeemia president ja peale selle ta juhib juba mitu-mitu-mitu aastat üht vestlussaadet, mille nimi on „Inside the Actors Studio“ – Studio on tema selle kooli nimi – , kuhu tulevad tõsiselt head näitlejad. Ja siis ta alati lõpetab oma intervjuud samade küsimustega, küsib kümme küsimust. Ma teen nüüd kummarduse oma iidolile, James Liptonile ja küsin sult kümme küsimust. Sa võid vastata ainult ühe sõnaga, sa võid öelda selle sõna ja paar lauset. Okei. Mis on su lemmiksõna? Lemmiksõna, lihtsalt.

MJ: Mulle kargab pähe millegipärast sõna „armastus“, aga ma ei…

AE: Väga hea, väga hea.

MJ: … ei ütleks, et ma väga tihti seda kasutan, aga mõnikord.

AE: Aga millist sõna sa kohe üldse ei salli, ei tahaks kuulda kohe, ärgu olgu olemas.

MJ: Mingid labasused tulevad pähe.

AE: No näiteks, ütle üks, see, mis tuleb.

MJ: Mingid roppused ja üleüldse…

AE: Okei, sobib, roppused-labasused.

MJ: Ära pane, ma mõtlen midagi paremat? Sõna, jah?

AE: Sõna. Sõna, mis ei meeldi, see võib olla nähtus, termin, ma ei tea, mis, eks ole. Ma toon sulle näite, mingis lapsepõlves või noorukieas oli mulle täiesti vastuvõetamatu sõna „reha“, ma ei saanud aru, kuidas saab mingi asja nimi olla „reha“.

MJ: tead, mis mulle meeldib.

AE: Nii?

MJ: Mulle väga meeldib sõna „tore“. „Tore“ on üks ütlemata tore sõna. Mulle väga meeldib sõna „tore“.

AE: Paneme „tore“, jah?

MJ: Pane „tore“, jah. Pane „tore“.

AE: Aga mis ei meeldi?

MJ: Mulle ei meeldi fraas „ei viitsi“. See ärritab mind.

AE: Hea küll. Mis paneb sind loominguliselt vilkuma? Tegevus, ükskõik, mis asi. Rahkema ütles, et suitsu teen.

MJ: Mis asi?

AE: Suitsu teen.

MJ: Suitsu teen, ahah.

AE: Aga enne ütles, et… Aa, ei, ma küsisin, et mis sind paneb vilkuma, ta ütles, et uudishimu: „Mind huvitab, millega ma hakkama saan, kas ma saan hakkama või ei saa.“ Ma küsisin, et kui sul mootor käima ei lähe, mis siis teed. Ta ütles: suitsu teen. Et mis paneb sind loominguliselt vilkuma?

MJ: Kõige alus on… Kogu aeg on nagu mingi missioon. Ma ei tea, mille ees või mille vastu see on. Ma tunnen kogu aeg, missioon.

AE: Aga mis paneb sind loominguliselt täiesti takerduma, võtab hoo maha, paneb stopi ette, pidurdab?

MJ: Missioonipuudus.

AE: Okei. Milline on sinu kõige lemmikum heli?

MJ: Tšello. Tšello madalad toonid.

AE: Milline on kõige vastikum heli, mida sa ei kannata?

MJ: See, mida lastakse, kui sa oled kuskil trammis või bussis, mingid noorukid panevad telefonist seda: tššitššiiš-tššs. See on tohutult halva kvaliteediga ja ma saan aru, et keegi on sündiga mänginud sisse mingisuguse trance’i, mingi jura ja siis see veel selle telefoni kvaliteedist tuleb.

AE: Okei. Aga nüüd tuleb küsimust, millele ootavad vastust kõik sinu siiamaani ja tulevased fännid. Mis on su lemmik vandesõna, kui sa vannud? Täiesti nii nagu on, tähendab, ma panen tärnid.

MJ: Päris palju, „perse“ ütlen ma päris tihti ja…

AE: Okei. Millist elukutset sa veel tahaksid proovida peale teatriga seotud asjade?

MJ: Ohh, ma tahaks väga kosmonaut olla.

AE: Kuu peale tahad minna?

MJ: Jaa, väga tahaks Kuu peale minna, väga tahaks Kuu peale minna.

AE: Okei. Aga millist elukutset sa ei ole mingil juhul nõus proovima? Ei tahaks, ei taha kohe mingil juhul, ei hakka?

MJ: Mmm… Ma mõtlen nüüd.

AE: Mõtle rahulikult.

MJ: Müügimehe.

AE: Okei. Väga hea. Viimane küsimus, Liptoni küsimus on see: kui sa jõuad ühel päeval taevaväravate taha, mida sa tahad, et Jumal sulle ütleks?

MJ: „Sul oli õigus.“

AE: Ja mulle omale ei meeldi, kui on asju täpselt kümme, see on kuidagi jälk. Ma küsin üheteistkümnenda küsimuse sinna juude, oma iidoli küsimustele. Kui sa saaksid öelda ainult ühe lause, mis lause see oleks? See võib olla ka mingi lõbus või naljakas, see ei pea olema…

MJ: Zaheilu.

AE: Sa heilu?

MJ: See on sellest filmist „Avatar“, seal on see… Ei tea, kas sa oled näind seda filmi?

AE: Ei ole.

MJ: Seal on selline väga geniaalne leid, kus tegelastel, nendel olenditel on sellised pikad patsid ja siis need patsid…

AE: Ahah, lähevad kokku?

MJ: … lähevad kokku. Ja see ühendus on zaheilu.

AE: Ahah.