Eks see meelolu , mis seda lugu kannab, sai alguse sellest, et lätlased juhtisid mu tähelepanu sellele, et maanaistele võis lehm olla sidemeks kosmosega. Seda, et oli internet inimeste meelte vahel enne interneti leiutamist, seda tean ammu.

Sõnade kosmogoonia

Artur Talvik rääkis enne aastavahetust loo, mis liigitub rubriiki: kultuur päästab maailma. Nimelt peab ta suvel mereääres lihalehmi. Rentis RMKlt mereäärse maa, tegi aiad ja väravad, et inimesed ikka ka mere äärde pääseksid. Ja muidugi pahandus majas. Püüdis nii ja naa, ühtepidi ja teistpidi, ei midagi. Naaber kartis lehmi ja rahu ei saabunud. Siis saatis Artur kõige suuremale vastasele Marie Underi poeemi „Merilehmad”. Mäletate: “Kelle on need hallid veised,/polegi vist nagu teised,/meie karja said nad kust?/Nende kõrval kasvult maha,/ sileduselt jäävad taha/ meie Joonik, meie Must.” Seal muidugi on traagika sees, merineitsi karjatab neid lehmi ja nad elavad meres. Ja muidugi armub talumees merineidu. Õnn tuli, „karjakasv ja piimaand/jätsid varju kogu valla,”. Ja siis on Under sesse poeemi kirjutanud selle, et ilus naine ja virk ja õnn on tema põlles, aga külarahvas ja seepeale ka mees hakkavad uurima kust ta pärit on? Ja kui siis merineid oma päritolust oli rääkinud… läks ta merre tagasi. Under luuletab: „Ning need sinihallid veised,/ mis ei olnud nagu teised,/ inimlaste silmelust -/ võttis kõik ta oma hoole/ alla, kadus mere poole,/ kadus sinna, tulnud kust.” Ma ei teagi nüüd kumb kiftim on, kas see, et pärast Arturi poeemi saatmise tegu olid suhted klaarunud, või see, et Under oma poeetilises lihtsuses ka tänase päeva olemist puudutab. Mu jaoks jah on see kadumine see, mida olen ise tundnud, et ütled välja ja lummus kaob. No veel selgemalt, et on parem mõnesid asju üldse mitte sõnastada ja veel vähem neid kõva häälega kuulutada.

Ründa või jookse

Mul ei ole seda uuringut enam käepärast, või hoopis rääkis keegi seda, aga olevat nii, et kui inimesele esitada mõni loogiline küsimus, näiteks: miks on see nii või naa, siis enamusel inimestel aktiveerub ka nägemiskeskus. Otsmikuaju ja veel keskusi, mis reageerivad erinevatele küsimustele. Aga just see nägemiskeskus mulle meeldis, et kuuldes küsimust tulevad pildid inimestel. Ja siis tehti sama katset miski viie aasta pärast samade inimestega. Osa sellest katseseltskonnast olid jõudnud võimu juurde ja selgus et nende mõtlemine oli radikaalselt muutunud. Selgus, et kui küsida võimul olevalt inimeselt loogiline küsimus, mis ootaks loogilist vastust, siis seda ei saadud enam. Eriti siis kui küsimus oli natukegi seotud sellega, mida võimul olija haldama oleks pidanud, siis ei käivtunud ja aktiveerunud enam nägemise ja ratsionaalse mõtlemise keskus, vaid aktviseerus keskus – ründa või jookse. Võimul olija tajus ka rahulikku küsimust rünnakuna enda vastu ja hakkas mõtema kuidas laveerida. Midagi sellist olen elus üsna tihti näinud. Kõige paremini tajub seda keeles, nii kirjalikus kui suulises kantseliidis. Ega suurt vahet pole nõukakantseliidil ja eurokantseliidil. Eriti magedana mõjuvad mulle projektikeeles kõnelevad kultuuri pressiteated ja nooremas keskeas kultuuritädide ja -onude jutud. Sinna lisandub siis ka mingi tehtud õhinapõhisus ja kohe tunned, ei usu.

Kuuasin raadiost ühe noorepoolse „spetsialisti” juttu kuidas vältida ebamugavaid küsimusi ja labast külgelöömist. See tark soovitas esmasena taha nägu, et ei kuule. Kas see on tarkus. Mõni Maaleht tagasi rääkis Kaupo Vipp sisepagulusest. Sellest, et meil on palju selliseid inimesi. Neid kes lähevad kära eest ära. See mind hirmutab…

Laip sulpsti kaob

Arvan, et see oli paarkümmend aastat tagasi, istusime ühe hollandlasega õllekas. Oli miski jõulupüha ja telekas rääkis õõnsa häälega peapiiskop. Mu tuttav välismaa mees küsis mitu korda, miks see mees nii kuri on. Ta ei saanud sõnadest aru, aga tajus hääletoonis vaid kurjust. Noor olin ja mul võttis mitu õlut enne kui suutsin lauakaaslasele selgeks teha, et see mees kuulutab rahusõnumit. Ma korrakski vist siis ei mõelnud, et välismaa mehel võib kurjuse suhtes õigus olla.

Mis aitaks meid selle vastu, et meis kõige peale ei käivituks see jookse või ründa keskus? Arvan ikka, et klassikalise luule lugemine ja ilukirjanduse lugemine aitaksid. Samas olen viimasel ajal erinevate tarkade meestega rääkides jõudnud ikka sinna, et kõik muutub. Kunstiajaloolane Mart Kalm ütleb me tänases lehes, et ilu defineeritakse iga päev ringi. Kas tõesti tuleb aeg kui projektikantseliidis ja kirjus liibuvas kleidis tüdrukutesse armutakse. Või on see aeg juba käes

Selle pappi kurjaks pidanud hollandlase peale tuli meelde Andres Ehin. Ja Sass Müller. Mõlemad juba läinud mehed. Andres kirjutas luuletuse „Kägistatud neegritari kättemaks Trinidadi auriku pardal” ja Sass laulis seda. Õnneks on see alles ja seda saab YouTubes kuulata. Vägev tekst ja laul, kuidas Mahalia tuli sealt ilmast peategelast kägistama: „Must nägu, valged kindad, rauged reied./ Sealt ilmast tuli, kägistama mind./Paks naerev hollandlane, korraldab mu peied./ Nüüd meenutan, kuis kägistasin sind./”. Vahva, et see alles on, tänase mõminaräpi kõrval. Tõsised vallatused, nii see kui teised. Soovitan kuulata neil kellel kantseliidi hirm või sellest villand. Me sileda aja jaoks hakkab noore Andres Ehini mahlakas tekst äkki ka juba mahavaikimist või ärakeelamist nõudma. Kuulake, enne kui internet keelatakse.

Teadus on alarahastatud

Lisandusi Mart Kalmu intervjuule. Me kunstiakadeemia rektoriga ka olukorrast akadeemias teemal rääkisime. Ta tõi näite kuidas meil siin oli suurepärane tekstiiliprofessor, tailanna. Tuleb kasutada Mardi sõnu: ”Ta on väga heade teadusnäitajatega tekstiilikunstnik, just tarkade tekstiilide osas. Globaalse haardega.” See naine osteti meilt üle, Torontosse. Taustaks ongi see tuleb välja, et kõrgkoolide õppejõudude palgad on keskkooliõpetajatest maha jäänud. Poliitikud vehivad loosungitega aastast aastasse , et õpetajate palk peab tõusma. Aga ülikoolide professorite palk? See viimane ei too hääli. See on piinlik kuidas teadus ja kõrgkoolid on alarahastatud. Mart Kalm ütleb: “Ülikoolides tehtu ärakasutamine on ainukene võimalus Eesti elatustaseme tõstmiseks ja siis riik lihtsalt niimoodi nörritab ülikoole.”. Ma selle lause siia tsitaadina panen, et see on tervemõistuslik ja lisaks milline ilus sõnakasutus. Kuna poliitikud teavad, et ühiskond ikka suhtub õpetajatesse kaastundega, siis oleks mu meelest uhke see, kui Eesti õpetajad ähvardaksid streikima hakata kui ülikoole ja teadust ei rahastata korralikult. Aga sellist koosmeelt on vist palju tahta. Ülikoolid on näljapajukil ja see ju on ometi häbi.

Et on alles aasta algus, siis ei pea mu eksistentsiaalne äng küll lootusetusena mõjuma. Naljakas aeg on küll, kõik on vaesed, lihtinimesed ja professorid, poemüüjad ja mina, aga ometi pole me kunagi nii hästi elanud. Eks poliitikud, ma nüüd ütlesin hästi ka.

Lõpetuseks tsiteerin veelkord akadeemik Mart Kalmu: „Tänapäeval kunstnikult oodatakse, et sa oled huvitav ja elad Eestis. See teeb sind palju huvitavamaks, kui olla järjekordne kiibitseja Londonis.”. Head uut aastat!

Ilmus Maalehes, siis kasutan illustratsioonik kunstnik Ervin Õunapuu kunagi “Kirsiaia” etenduseks maalitud kapi fotot.