Eesti Kunstiakadeemia rektor akadeemik Mart Kalm kirjutab oma raamatus „Eesti arhitektuuri 100 aastat” arhitektuuri elusolendiks. Ka globaliseerumist ei pea see elusolend kartma, sest sest ta on sellest juba ammu läbi imbunud…..

Rektor Kalm on enne me kohtumist ja jutuajamist pidanud ja juhtinud seitset koosolekut. Naeratades ütleb ta, et selline koosolekute kontsentratsioon on tema töös vaid kahel päeval nädalas.

Kevadsemestril peab EKA -s loenguid Eesti 20.-21. sajandi arhitektuuri ajaloost. Loengud on mõeldud III kursuse arhitektidele, sisearhitektidele, kunstiteadalstele ja muinsuskaitsjatele.

Märkisin enda jaoks su viimast arhitektuuriraamatut sirvides, kuidas sa seod meie arhitektuuri ja kliima.

See on iseenesestmõistetav.

Küllap on, aga ma pole sellest kunagi nii mõelnud.

Nüüdsel ajal – saab isegi öelda, et enamikul sellest sajast aastast, millest ma kirjutan – normid määravad, kuidas sa pead kõik asjad tegema. Tänapäeval on arhitektidele raske väljakutse liginullenergia majad.

See on ju kusagilt mujalt ette kirjutatud? Jälle.

Nojah, aga see on väga mõistlik. Selle loogika on ju see, et me ei raiskaks kütust ja energiat, mida peaksime tootma selleks, et neid maju kütta. Mõistlik on ju siis teha majad nii palju paksemate seintega, et energiakadu oleks väiksem.

Paksude seintega majade juures on tähtis, et perimeeter oleks võimalikult väike ja siis on optimaalne lihtne vorm, aga seda esteetiliselt kogetakse enamasti banaalsena. Kõige energiasäästlikum on kerakujuline maja. Seda on jälle paha ehitada ja küllap on seal sees paha elada ka. Energiat säästab, välisseina pind on minimeeritud ja energiakadu seega väiksem…

Energiasäästuhullusel on oma loogika, aga seda on raske ellu viia. See on arhitektidele väga ahistav, mistõttu ei ole arhitektuurselt väljapaistvaid tulemusi. On olnud huvitavaid katsetusi, põhumaju näiteks. Meil sellega tegeldakse, insenerid tegelevad rohkem, aga euronormatiivid suruvad ka arhitektidele peale. Mina raamatus ei käsitle seda liginullenergia maja, sest ma ei leia, et selles valdkonnas oleks praegu Eesti arhitektuuris väga head saavutatud.

Omaette vaidlus on, kuidas säästa energiat vanades majades, eriti mälestiste korral. Isolatsioon lisada, soojustus peale panna paneelikatele, nõukogudeaegsele massehitusele on suhteliselt… ligi nulli sa ikka ei saavuta. Samas on see üsna hõlpsasti tehtav asi, väga palju ei kaota. Kohati võib-olla saavutad uue korrektse välimuse.

Meil Raplas ka renoveeritakse massehitusmaju, pilt on esteetilisem igatahes. Ainus puudus, et parkimiskohti pole. Inimestele on vähem ruumi.

See, kas parkimisplatsid on või ei ole, on rohkem planeerimine. Tehakse vahet – arhitektuur on mahuline projekteerimine ja planeerimine on see, kus ja kuidas asjad maastikku pannakse. Teed, haljastus, parkimisalad. Nõukogude ajal ei olnud majad planeeritud sellise autode hulgaga, autosid oligi vähem.

Ja nüüd tehakse need platsid haljasalade arvelt ja pannakse asfalt peale.

Jah, ei oleks mõtet asfalti panna, võiks kasutada murukive ja muid selliseid asju.

Kas inimene kujundab enda identiteeti arhitektuuri järgi või kujundab arhitektuur inimest?

See on kogu aeg vastasmõjus. Arhitekt on ka inimene. Inimesed kodustavad… Tüüpiline näide on, et arhitektidele meeldivad puhtad interjöörid, kus pole palju asju ja asjad on kappidesse ära peidetud.

Arhitekti kujundatud majas on täiesti tühi köök, kus on üks ahvatlevate puuviljadega vaagen. Kui vaatad seltskonna- või koduajakirju, siis kõigil naistel on köögis kulbid ja pannid väljas nähtaval. Põhimõte on, et professionaalne esteetika tahab, et kõik oleks puhas, lihtne ja ei tolmuks, samal ajal naistele meeldib, et kõik asjad oleksid käepärast, nad ei viitsi neid kappi tõsta. Selliseid erinevusi on alati olnud ja need ei kao kunagi.

Kujutad sa ette, milliseks kujuneb tuleviku arhitektuur?

Kindlasti on mängus seesama energiasääst.

Siis ilu kaobki ära?

Kindlasti kaob. Aga minu meelest on ilu kadumisele kõige rohkem hoogu andnud neoliberalism, lõputu rahalugemine. Me näeme, kuidas neoliberaalses ühiskonnas Lääne Euroopas on näiteks avalik haljastus viimase paarikümne aastaga tohutult alla käinud. See on just see, et enam pole tähtis, kas asi on sisuliselt hästi tehtud, vaid kogu aeg mõõdetakse selle järgi, kes asju odavamalt teeb.

Öeldakse küll, et üks ei sõltu teisest ja et kvaliteet ei tohi ära kaduda, aga tegelikult nii ei ole ju võimalik. Kui sa kogu aeg arvestad seda, kuidas odavamalt saaks, siis kvaliteet kaob. Hooldusmasinad muutuvad targemaks ja kavalamaks, aga ikkagi avaliku ruumi puhtus ja heakord on neoliberalismiga läänes oluliselt alla käinud.

Minskis, jah, on vastupidi näiteks.

Kindlalt on kõik lakutud, aga mina küll Lukašenka režiimi sellegipoolest siia ei tahaks. Tööjõud on odav, neile peab tööd pakkuma ja siis nad lõikavadki kääridega võililli nagu nägin Põhja-Koreas.

Teine asi on see, et ka üldine esteetiline arusaam on muutunud. Prantsuse naisarhitekt Anne Lacaton, kes on ka EKAs käinud loenguid pidamas, tegi selle sajandi alguses Pariisis ümber 1937. aastal maailmanäituseks valminud Palais de Tokyo, Pariisi linna moodsa kunsti muuseumi, kus ta tõmbas kõik maha ja jättis seinad selliseks, nagu siin EKA uues majas. Kõik juhtmed on seina peal, vanad krohvikorrad on nähtaval. Sealt sai alguse uus esteetiline mood, kus kõik ei pea olema siledaks pahteldatud ja ära värvitud. Ka katkisel asjal on oma romantika. Me nägime, kuidas see Euroopas ja kogu maailmas tuli kohvikute interjööri. Uus esteetiline suhtumine. Ja nüüd me näeme, kuidas pigem on tähtis kogukonna aktiivsus . Kogukond ei raiska raha sellele, et lakkuda ja vuntsida interjööri, vaid vanadel kräuksuvatel põrandatel ja langeva krohviga seinte vahel on kogukonna ühistegevusi tore teha ja see ei ole probleem.

Seda, mis on ilus, mõeldakse hommikust õhtuni ümber. Veel 15 aastat tagasi me oleksime tahtnud, et oi-oi-oi, garaažid, siia tuleks mingid põõsad ette istutada, et koledus välja ei paistaks. Tänapäeval ei häiri see enam suurt mitte kedagi. Olukord on muutunud.

Teie EKA maja sisemus ju ka on selles mõttes eriline?

Kogu kunstiakadeemia sisemuses on vanad seinad jäetud krohvimata. Need on küll mingi kinnitiga üle lastud – vana krohvi alla ei saja tegelikult, aga ka siin on olnud meie enda vanematel inimestel suhtumist, et töö on lõpetamata, appi-appi, maja pole valmis.

Eks see mood hakkas New Yorgist veel varem peale, 1960–1970 tööstus kolis välja ja kunstnikud asemele. Aga see, et Euroopas korraliku maja remondil jäeti kõik nähtavale ja midagi enam ei varjatud, algas 21. sajandil Pariisist.

Kas me üldse saame rääkida Eesti arhitektuurist?

Eesti arhitektuuri moodustab see, et on olemas eestlastest projekteerijad, siin on oma riik, siin on omad ehitusmäärused. Siin on oma kliima, omad materjalid. See kõik annab arhitektuurile omapära ja on alati andnud. Meil on oma elamisharjumused, see, kuidas me tahame, et meie majad välja näeksid. See kõik on olemas, aga toimib vastasmõjus rahvusvaheliste trendidega. Samas on selge, et kui toimub üleilmastumine, siis ega meie sellest kõrvale ole jäänud.

Kui kogu maailm ostab IKEAst endale koju mööblit, siis need kodud ju on sarnased. Ja ma saan aru, et eestlased ootavad meile oma IKEAt.

Kas see näitab halba või head maitset?

Mitte kumbagi.

Siis maitsetust?

Ei, kontsept on, kuidas odavalt ja lihtsalt seada oma elu. Väga paljud inimesed ei taha oma kodu peale palju kulutada. Nad elavad selles korteris või selles linnas mõned aastad ja ostavad endale käepärase mööbli, mille sa saad ise kokku panna. Siis minnakse mujale ja see kõik jääb järgmisele omanikule või rentnikule, seda ei võeta kaasa. Mööbel ei ole enam nagu 20. sajandi esimesel poolel, et kui osteti, siis selle garnituuriga elati terve elu. Suhtumine mööblisse on muutunud samuti.

Millises majas sa ise kasvasid?

Stalini-aegses majas, kus paksud seinad, kõrged laed. Siis perekonnatuttavad kolisid järjest hruštšovkadesse ja me käisime seal külas – mulle need tundusid nii selgelt moodsamad. Madalamad ja laiemad aknad… külas olles ju ei mõtle, et neil on köök kitsas. Ülikooliajast, kusagilt 1980. aastate algusest mäletan, et kui siis hruštšovkadesse sattusin, tundusid need väsinud ja kitsukesed. Millal sinu teadvusesse jõudis sõna hruštšovka?

Pole mõelnud sellele.

Ma tahan öelda, et nõukogude ajal keegi ei kasutanud seda sõna. Siis oli ametlikus, erialakeeles nende majade nimetus 1-317, tüüprojekt ja seeria nimetus. Maal öeldi meil lihtsalt „uued majad”. Sõna hruštšovka ja veel uuem stalinovka on küll tulnud uuel eesti ajal. Me tol ajal keegi ei kasutanud venekeelseid sõnu. See on, jah, mu meelest nüüd tulnud

Paneelikad.

Jah, hruštšovkad olid varem ja silikaatkividest. Mäletan, kui šokeeritud ma olin aspirantuuri ajal, kui kuulsin arhitekte kasutamas slängi – individuška. Kole. Ei kõlba siis öelda individuaalelamu…

Esteetiline eeskuju hruštšovkadele on 1930. aastate Soome ja Rootsi arhitektuur. Kanaleid, kuidas Soomes käia, oli, ja Soome oli toona, 1950. aastatel kogu maailmale eeskuju, see oli Soome arhitektuuri ülemaailmse kuulsuse kõrghetk. Muidugi jõudis see ka meile.

Miks maal enam arhitektuuri ei teki?

Rahvusvaheline kapitalism on arenenud sinna faasi, et rajoonikeskuse või maakonnalinna formaat on ammendunud. Sellised hajali väikelinnad – nii kurb kui see ka ei ole – tühjenevad. Mulle need linnad väga meeldivad, ma väga armastan neid. Seal on palju alles tsaariaegset, eestiaegset, sageli on olemas keskaegne kirik. Fantastilised linnad! Armastan seda õhustikku, aga ei saa ülemaailmse kapitalismi vastu, mis neid tühjaks imeb. Selline asi on kogu Euroopas. See on kurb.

Mida sa ootad arhitektuurile mõeldes Eestis?

Ootan ja loodan, et Eesti ettevõtjatel oleks rohkem julgust katsetada ja riskida. Raamatus ma peaaegu kurjalt ütlen selle välja, et 2010. aastatel on Eesti arendajad muutunud liiga ettevaatlikuks. Nad on väga vähe huvitavat arhitektuuri tellinud. Nüüd tellitakse ikka väga dekoreeritud kaste.

Oleme jõudnud üleilmastuvasse maailma?

Millal me siis ei olnud seal? Kui Karja kirikus nikerdati konsoole, siis tehti need samasugused nagu olid kogu kristlikus Euroopas. Gooti terav kaar on samasugune nagu on üle kogu Euroopa. Peeter I kutsus Tallinnasse Kadriorgu projekteerima Rooma arhitekti.

Mida me siis häbeneme, et jaapanlane, itaallane ja liibanonlane projekteerisid Eesti Rahva Muuseumi. Oleme selles maailmas kogu aeg olnud.

Mart Kalm, akadeemik (sündinud 1961). On arhitektuuriajaloolane. Üks Eesti Arhitektuurimuuseumi asutajaid (1991), EKA rektor 2015. aastast. On Eesti Teaduste Akadeemia asepresident. Paljude arhitektuuriraamatute autor.

lugu ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.