Noore näitleja Hendrik Toompere esimene lavastus Draamateatris kannab endas suurt teemat – millal inimene, näitleja on aus .

Saku mõisas esietendunud „Marquis d´Artiste“ ei ole vaid suvelavastus. Tema koht on akadeemilises teatrisaalis ja ilmselt noor lavastaja selle just sinna mõtleski, kui alustas. Lavastus, mille originaalpealkiri on „Teatrimürk“, oli esietenduseks kuidagi liiga valmis.

Pärsia poeet Abu Abdollah Jafar ibn Mohammad Rudaki kirjutas 10. sajandil: /Võib kesta kaua elu ajalik/ kuid ikka jõuab kätte kaduvik/ —/ kas valitsed sa kuningana maid / või oled nelja tuule elanik – / —/ Kõik võrdseks teeb kord sinu surma päev,/ nii üks kui teine on siis möödanik./—. („Luulepudemed“, tõlkinud Haljand Udam, kirjastus Eesti raamat 1970 – MM). Sestsamast ja maskidest, miliseid me elades endale näo ette riputame, et „elada“, näidend on.

Näitlejatele on ehk kunstnikest kõige enam selge, et iga etendus on viimane etendus. Lavastus võib viimaseks jääda, aga ei pruugi. Näitleja teab, et seda parandada, mis täna, siin ja praegu laval sünnib, ei saa. Järgmisel õhtul küll on etendus ehk jälle, aga see on taas uus, mis taas viimane.

Kui palju nooremad kunstnikud sellest viimase raamatu, viimase maali ja viimase filmi… jah, ka ajakirjanikud viimase leheloo… sõnast “viimane” käivitavat jõudu hoomavad, ei tea. Kuidas elada nõnda, et iga tegu oleks sisendiks järgmisele ja see omakorda järgmisele… Võiks ju vähemalt mõelda sest. Elus ja õhtul laval on vigade parandust peaaegu võimatu teha.

Uue lavastaja tulek Eesti teatrimaastikule on sündmus kahtlemata. Hendrik Toompere nooruslikku uudishimu ja elujanu, teada saada tahtmist näitab ennekõike materjalivalik. Tulemus, see, mis laval sünnib, on justkui liiga professionaalne. Eksimise võimalust nagu ei olekski.

 

Mängimise nälga ei näe

Miskipärast ja see miskipärast on alusmaterjali ja Draamateatri häid näitlejaid silmas pidades kuidagimoodi ootuspärane, kutsub lavastaja Suure näitleja rolli suure näitleja Jan Uuspõllu. Suure näitleja partneriks ses draamas, n-ö mängujuhiks palub lavastaja oma isa Hendrik Toompere, kes samuti hinnatud näitleja, lisaks nimekas lavastaja.

Sesse kahe mehe dialoogi on sisse kirjutatud arvukalt ümberkehastumisi – teenrist markiiks ja hiiglasest päkapikuks, nõnda et mis võiks olla loomulikum kui just selline valik. Kui?

Tuleb tunnistada, et mõlemad tippnäitlejad teevad oma rolli ära, saavad hakkama, aga saali ei jõua näitlemise nälg. Lugu, mis peaks puudutama, on pisut hingetu. Ka mõisa aknad, kust avanev vaade võiks loole ja mängule mõõtme anda, jäävad etenduse lõpuni suletuks. Kolmel jalal laval seisvasse vasksesse pikksilma ei vaadatagi.

Tõsi, mõlemal näitlejal on huvitavaid kohandumisi, tundub, et Hendrik Toompere vanema mängus virvendab kusagil eneseiroonia kild. Tema mängitav markii lavastab ja tema ise lavastab ka, seekord näidendis ettekirjutatud elu. Rakvere „Toatüdrukud“ meenusid.

Jan Uuspõld kasutab oma kõiki aastatega kogunenud näitleja trum(stam) pe, kukub professionaalselt; žest, millega märgib suure näitleja ampluaad päkapikust hiiglaseni, on ülimõjus. Miskipärast, vähemalt esietendusel oli nõnda, ei käivitunud laval nähtavalt teineteist innustav partnerlus. Kuidagi liiga steriilsena mõjus see kõik. Tõsi, see steriilsus võis isegi olla lavastaja taotlus, sobiv loo konteksti, et need mehed on aegade algusest seda elu ja suremise mängu mänginud, aga siis tulnuks seda kuidagi nähtavamalt rõhutada.

Tundub, et noore lavastaja ja vanade teatrihuntide vaheline sünergia jäi veel poolele teele. Ei tea, aga ehk oleks tulemus olnud emotsionaalselt võimsam, kui lavastaja Hendrik Toompere noorem-noorem sedasama mõtete mängu oleks teinud koos oma eakaaslastega, kes mängimise ja maailma mõistmise näljas veel.

Lavastuse mängukoht Saku mõis seekord ja sellele etendusele suurt midagi juurde ei andnud, vaid kohalesõitmise rõõmu. Teatrimürk on me vaatajatel ja noorel lavastajal õnneks veres, enne kui seda suvelavadelt juurde valama hakatakse. Ja nalja saab ses lavastuses ikka ka.

 

 

Rodolf Sirera

Marquis d´Artiste

Katalaani keelest tõlkinud Maria Kall

 

Lavastaja Hendrik Toompere jr jr

Kunstnik Marta Laan

Osades Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr.

Esietendus Saku mõisas 5.juunil 2011