Pühapäeval seitsemekümneseks saav Tõni Mägi ütles viis aastat tagasi, et ei tunne ennast väga mugavalt, kui ta kohta „legend” öeldakse. Mõned on legendaarsed oma ime- ja kangelastegudega, Tõnis on lauludega.

Ükskord olin Peedu „mägilastel” (Mägid elavad Peedul – MM) külas. Helises telefon. Helistas Elva loomaarst. Tuletas Tõnisele meelde, et on vaja sõita loomapoodi ja osta oma kassile mingeid krõbuskeid, mis ette nähtud. Me siis sõitsime ja me mõttevahetus läks seda rada, kui ilus on väikeses kohas elada. Loomaarst teab ja tunneb su lemmiklooma mitte teoreetiliselt vaid päriselt.

Tagasiteel pöörasime sisse ühte hoovi. Tõnis ostis perenaiselt kartuli, kapsast ja kaalikat. Mina sain teada, miks neil seal üha suuremate poodide ees keegi oma aiakraami ei müü. Lihtsalt nendel, kes ise ei kasvata, on tuttavad kindlad pered, kust oma värske kraami saavad. Kadunud maailmast siis mõlemad mõtlesime.

Mu ees on enda jäljed

Minu „kadunud maailma” jääb üks ammune sompus novembriöö. See ei jõudnud ja ei jõudnud hommikusse. Vaevaga astusin läbi väikelinna tühjade tänavate. Sundisin ennast aeglaselt astuma, venitama, et aeg kiiremini läheks. Peas keerlesid read: „Mu ees on enda jäljed, iga päev…”

Jõudsin poe ukse juurde sellel hetkel kui poemüüja oli ukse lukust lahti keeranud. Poes käitusin automaatselt, kui oma õlut ja viina küsisin. Oodatud õlu ei tahtnud minusse mahtuda. Vägisi siis. Kui mõne minuti pärast parem hakkas, sain alles aru, et sajab kerget lund. Sadas, kui läksin, ja sadas, kui tulin. Nii olidki mu ees mu enda jäljed, mis ei läinud edasi, vaid tagasi. Midagi minus liigahtas Tõnise laulu sõnade peale…

Nalja tehti, nüüd…

Tõnisele meeldivad tsirkus ja klounid. Lavastust „Kadunud tsirkus” mängiti lõpuks Rakveres. Urmas Lennuk kirjutas. Tõnis oli kloun, nimeks Saks. Saks-Mäks ja Bändzo-Bonzo laulsid koos Tõnis Mägi laulu Juhan Viidingu sõnadele: „Igas asjas tuleb tunda piire/ nalja tehti, nüüd peab piisama,/ koorem peale, meil on kaunis kiire…”

Kui see kõik ei olnud veel reaalseks saanud, mäletan teda unistamas. Kuidas lavastust mängitaks tsirkusetelgis linna peaväljakul. Ümber tsirkusetelgi müüdaks õhupalle, maske ja jäätist. Telgi ümber keeks elu, näidataks kalekirjakut. Ja karusellid, muidugi karusellid… Ja siis tuleks tema, klounina üleni valges ja kutsuks inimesi tsirkusese. Kusagilt sealtsamas on meeles ta jutt, kuidas väike Tõnis esimest korda päris elevante nägi ja koos nendega läbi Tallinna kõndis. Selle jutu juurde kuulub väljend „rammus lõhn”. Tõnise jutu peale võis kuulajanagi seda tunda.

Aknast paistab palju, kuid tuba on tühi

Käru jaamas tähistati küüditamise aastapäeva. Me asutasime autot parkimisplatsile. „Meil on suuremad majad, aga väiksemad pered, rohkem mugavust, aga vähem on aega…”, kostis proovi tegeva Tõnise täpselt artikuleeritud laulmine. Siis ta katkestas, alustas uuesti ja jõudis refräänini: „See on aeg, kus aknast paistab ju palju, aga tuba on tühi, nii tühi…” Käru ja Lelle on need väikekohad, kus vahel minu jaoks aeg seisatab. See idüll, vaikus ja kooskõla… alati on see tunne olnud seotud ka taevaga – kõrge, täis rahulikult edasi liikuvaid pilvi, jäljed, hõllandus. Sellistel puhkudel tabab mind hirm; see on justkui liiga ilus, et kesta. Alati on täiuslikkuse tunde kõrval ärevus.

Aeglustan tookord seal Kärus samme, et lasta tundel kesta. Tõnis kaugemal laulis: „Meil on teaduslikud kraadid, kuid vähem on taju…”

Platsile jõudes nägin, kuidas seda, mida mina kaugemal kuulasin, kuulasid ja vaatasid lähedalt kaks väikest poissi. Nende jalgarattad vedelesid sealsamas lähedal. Lõuad olid toetatud lavaäärele.

Äkki ongi siia kätketud mu saatus

Seisin Kohila mõisasaali tagareas. Pisarad jooksid mu tahtest sõltumatult. Ebamugavustunne tekkis koos aplauiga, pärast vaikust. Tõnis oli selleks hetkeks oma lauludega jõudnud „Liivakellani”:

„Äkki ongi siia kätketud mu saatus? Riiulit ma riivan… ja siis – liivakell on maas.”

Mitu tundi varem oli laulja, nagu alati, kibelenud sündmuspaika, et proovi teha. Kui me kohale jõudsime, olid kaks noort meest tegevuses helivõimenduse seadmisega. Tõnis istus klaveri taha. Mängis, laulis ja siis ütles poistele, et nad korjaksid mikrofonid ja võimu ära. Mõisasaalis ju polnud helivõimendust vaja, et see sõnade ja muusikaga täita.

Pärast kontserti, kui talle tema laulmise mõjust rääkisi, ütles Tõnis, et ilma võimenduseta laulmine annab talle vabaduse teksti ja muusikasse täielikumalt süveneda.

Kokkusaamised on kusagil kirjas

2010. aastal ilmus Tõnis Mägi „Noodiraamat”. Ta palus, et kirjutaksin sellele tutvustava teksti. Kirjutasin ja panen selle nüüd siia ka kaasa.

„Selle „Noodiraamatu” kaante vahel pole lihtsalt noodid ja tekst – on hoopis noodikirjas maailmavaade.

On igavikuhell lugu, mis ei kanna endas ühtegi ühiskonnakorralist -ismi.

Mitte asjata ei öelda eesti keeles ka laulude kohta lood. Tõnis Mägi lauldu on lood – mõlema tähenduses. Üks on lugu, teisega mõõdetakse maailma tasakaalu. Siin mõõdetakse sedagi, kui kiivas võib olla mood. Lood jääb ja lood jäävad. Kui on päris. Mägi lood seda on.

„See mees ei laula häälepaeltega vaid hingekeeltega… Seepärast on tema laulud, emotsioon ja laulmine kopeerimatud,” ütleb laulev filmimees Artur Talvik.

Paarkümmend aastat Raplas lapsi laulma õpetanud Thea Paluoja kinnitab, et kõik need aastad on lapsed ikka tulnud ta juurde sooviga laulda mõnd Tõnise laulu. „Tema lauludega töötades jõuab noor laulja alati küsimuseni, miks ma laval olen… Neid laule õpetades ja õppides peaks inimene teadma või vähemasti teada tahtma, kes ta on ja milleks ta suu lahti teeb,” ütleb lauluõpetaja Thea.

Tõnis ise on öelnud, et ei usu juhustesse: „Kokkusaamised on kusagil kirjas. On sisemine kompassinõel, mis sind suunab. Kas siis õigele või ka valele teele…”

Ausate tunnete jõgi liigutab. Mitte ainult mäge.”

Mees, kes kodustas sõuli

Mõne sõbra sissevaateid:

Ardo Ran Varres: Tõnis on meie oma Tom Waits. Tajun seda tema helikeeles, rollides, raadiosaadetes, muusika- ja teatrihuvis jne. See ei tähenda et vokaalselt peaks neid võrdlema, ei, pigem ikka vaimu tasandil.

Poeesia ja karge huumorimeel on need puutepunktid. Mingi kurblik paratamatuse valu ja ilu.

Ma olen mõelnud, et tahaksin vananeda nagu Tõnis Mägi, st säilitada terane, ärgas, humoorikas ja sõbralik silmavaade.

Marju Lepajõe: Tõnis Mägi on laulik jumala armust, just nimelt laulik, mitte lihtsalt laulja. Sellist nähtust esineb pigem müütides ja rahvaluules ning sealgi mitte palju, vaid ikka üksikuid. Ja nii nagu oleks Homeroselt imelik küsida, „kuidas „Ilias“ tuli?“, nii ei ole erilist mõtet küsida Tõnis Mäelt, kuidas tuli „Koit“ või „Palve“ või mõni muu laul. See muusikaks saanud elu ja puhas igavik tuleb lihtsalt vastu võtta, püsti tõusta, nutta või naerda, kaasa laulda, olla õnnelik sellest kingitusest, et see inimene on meie sekka juhtunud, kellest sünnivad hümnid – just meie ajal ja meie maal.

Suutlikkus viiskümmend aastat keset XX sajandi viletsust ja vaeva üha uueneda on samuti müütiline, nii nagu ka suutlikkus laulda vanu laule, justkui see olekski nüüd see esimene kord. Elu on selles muusikas alati uus, mõtte ja südame kirg selle sees ei ole üleinimlik, vaid lihtsalt ülimalt inimlik.

Väga eriline on see, kuidas eesti keel Tõnis Mäe lauludes elustub, kuidas ta sõnu hääldab, kui sügavaks need sõnad muutuvad – kui võimas võib olla eesti keel. Nii ongi ta kuidagi loomulikult teinud ühe keele emantsipatsioonis kõige olulisema sammu: tema laulude pärast, mida on laulupidudel kuuldud, on inimesed kaugetel maadel hakanud õppima eesti keelt. Eesti keelt on õpitud „Kalevipoja“ pärast, rahvalaulude pärast, kirjanikest on selline mõju olnud Betti Alveri luulel. Keel muutub maailmakeeleks siis, kui seda hakatakse õppima tarkuse pärast, mis selle keele tekstides on kirja pandud, ning Tõnis Mägi on selle sammu teinud.

Ehk olekski kohane tema muusikat nimetada meie aja eeposeks, mis on sündinud metsast ja maast, veest, tulest ja õhust.

Vaiko Eplik: Tõnis on minu jaoks ennekõike mees, kes kodustas sõuli. Eesti ja ühe kuuendiku planeedi esimene sõulilaulja ja võimas laulukirjutaja pealekauba. Tema laulud oma erilises hingestatuses on puhas sõul, hingemuusika. Kodumaine gospel. Ühesõnaga, Tõnis on jutlustaja…

Kärt Johanson: Tõnis ongi Laul, mida ta laulab. Kõigi naha ja karvadega, 120%. Ta laulab iseennast. See võib meeldida või mitte, aga ausus ja ehedus, millega ta seda teeb, on tänapäeva kloonide maailmas aina haruldasemaks jäävad omadused. Ta on päris. Ta puudutab. Ta ei jää kunagi pidama, vaid liigub ja otsib ja imestab ja valutab. Ta on elus. Ja elu tuleb hoida, siis elu hoiab sind. Ta on ilus.

Indrek Neivelt: Mis teeb Tõnisest Tõnis Mäe? Ma arvan, et see on ürgne anne, suur töökus ja õnn.

Õnn on vahel ka see, kui need kaks omadust juba ühes inimeses peituvad.

Eraldi loo tahan ma rääkida Tõnise töökusest. See oli nii kuus-seitse aastat tagasi, kui ma nägin kõrvalt, kuidas Tõnis koos teiste muusikutega „treeninglaagris” oli. Tõnis oli vaieldamatult teistest teenekam ja ka kogenum, aga ometi oli just Tõnis see, kes teisi harjutama utsitas ja harjutas ka üksi. See jättis mulle nii kustumatu mulje ja toon seda lugu vahel ka oma lastele eeskujuks. Ole sa nii andekas ja nii teenekas ja kogenud nagu näiteks Tõnis, aga tööd pead sa enda kallal ikka palju tegema.

Tõnisele läheb elu Eestimaal ja meie tulevik väga korda. Olen vahel mõelnud, et meil võiks olla parlamendi ülemkoda. Ja seal peaksid olema ainult need, kes on vanaisad-vanaemad. Need, kellel on suur elukogemus, kes vaatavad kestvusele teise pilguga ja kes on vabad sellest igapäevasest rööprähklemisest. Ja Tõnis peaks selles ülemkojas kindlasti olema.

Ülo Vooglaid: Tõnis 70! Kas tõesti?

Küsimusele, miks on Tõnis meile kõigile tähtis, on kerge vastata, kui hetkeks mõelda, milline oleks Eesti, kui Tõnist poleks olnud ei 1980. aastate lõpus ega kõik need aastad siiani? Noh, kui poleks olnud seda, kes on olnud ja on usu, lootuse ja enesekindluse allikas. Milline oleks Eesti siis, kui Tõnis poleks see Tõnis, kes suudab äratada suurkeks kuulajad ja julgustab rahvast seisma aadete eest igal juhul ning lõpuni välja, olenemata sellest, et võiduni on veel pikk tee, ja olenemata sellest, mida teised meie kohta arvavad või peavad kuskil „euroopalikeks väärtusteks”.

Tõnis on üks nendest, kellega koos võib minna iga kell mistahes lahingusse. Võib olla täiesti kindel, et Tõnis alla ei anna ja peitu ei lähe.

Tõnisel on kogu aeg kümmekond rauda tules. Ise 70, aga hoo ja hoobi vahe on endiselt väga lühike.

Väga hea! Mida vanemaks Tõnis saab, seda küpsemaks läheb ja seda kõvema jõuga ta eesti asja ajab.

Raske öelda, kas Tõnis hoiab-kaitseb vabaduse ja iseseisvuse sambaid või ta ise ongi Eesti vabaduse üks sammas ja hoopis rahvas peaks teda kordades rohkem hoidma. Mõlemat pidi on õige!

Igatahes, paju õnne sünnipäevaks ja igaks järgnevaks argipäevaks! Sügava kummarduse ja tugeva käepigistusega…

Riho Sibul: Vägi ja vaim. Või siis luulelisemalt: eks see on võimas vägi, mis teeb tast Tõnis Mägi.

Lugu ilmus Maalehes, pildid erakogu ja  Kiur Kaasik.