Madis Kolk TMK toimetuses.

 

Kultuuriajakiri Teater.Muusika.Kino mõtestab pakendi ja elava traditsiooni vahekorda.

Madis Kolk, Teater.Muusika.Kino peatoimetaja

Teater.Muusika.Kino tähistab järgmisel aastal oma kolmekümnendat sünnipäeva. Seda pole küll väga palju, kuid siiski piisavalt, et pisutki oma eluloole tagasi vaadata. Saada selgust, mis asja on seni aetud ning mis ülesandeid seab tulevik.

 

 

Mõnigi kord on ajakirja iseloomustatud märksõnaga „konservatiivne“. See on määratlus, millega ei oska õigupoolest ei nõustuda ega ka eriliselt polemiseerida. Pigem on see sõna, mis eri ütlejate suus tähendab erinevaid asju. Konservatiivseks võiks ehk nimetada ajakirja seda tendentsi, et reeglina ei kajastata kiirreageerivalt ja lühiformaadis mitte kõike, mis meie teatrielus toimub, vaid sündmusi, mis võiksid omada tulevikulugejate jaoks püsiväärtust. Eks see püsiväärtusegi sõna ole kahtlane, eriti teatri puhul, mille teosed haihtuvad ju kiiresti. Sellega kaasneb ka see paljuvaieldud „jäädvustamise“ aspekt, millesse eri põlvkondade teatriteadlased tihtipeale erinevalt näivad suhtuvat. Muidugi peaks ajakiri hiljem aastakäike läbi sirvides võimaldama läbilõikelist ülevaadet olulistest arengusuundadest ja tippsündmustest, sisaldades võimalust mööda ka tänapäeva elutempos hääbuma kippuvat kirjeldavat kriitikažanri, kuid see pole ainus siht.

Süüvivama käsitluslaadi ja püsiväärtuslikuma uurimisobjekti eesmärk ei ole siiski materjali arhiivi tarbeks „konserveerida“, vaid harida olevikust tõukuvat ja tulevikkusuunatud kirjakultuuri. Õhtumaa mõttelaad kipub traditsiooni mõistet tihtipeale piiratult tõlgendama. Mentaliteet, mis märkab ja väärtustab liigselt seadusi ja norme, on ühtpidi justkui dünaamiline ja edasipüüdlik, pidevalt saavutatuga rahulolematu ning piiride ületamist taotlev. Samas on talle omane arengukõver ka ilmekas näide unustamise ajaloost. See on liikumine normist normi ja -ismist -ismi, näiliselt neid trotsides ja ületades, sageli aga liigse lahterdamise kaudu palju väärtuslikku kõrvale heites. Sellises kultuuris tekivad kergekäeliselt sildistused „uus“, „vana“, „edasipüüdlik“, „alalhoidlik“ jne, kuid sünnivad ka sagedased tõdemused sellest, kuidas taas on mõni avastus vaid hästiunustatud vanavara.

Loomulikult ei saa piiratuse ja unustamise ennetamiseks kogu kolikambrit turjal kanda ja selle tolmuga olevikuhetki hägustada, küll aga saab traditsiooni tarkust muuta olevikulise reaktsioonitäpsuse ja tulevikulise selgepilgulisuse jõuallikaks, seda igas hetkes elavaks elades. See taju on ehk mõistetavam neile, kes kokku puutunud orientaalsete spordialade või idakristlusega. Küsimus pole mitte selles, milline mentaliteet on „parem“, vaid selles, kuidas erinevatest vaatepunktidest reaalsust liigendatakse.

Ärgu mõjugu eelnev jutt liiga kõrgelennulise kirjeldusena ühe kultuuriajakirja igapäevatööst. Küll aga meeldetuletusena, et järjepidevuse väärtustamine mõjub pärssiva konservatiivsusena vaid pilgule, mis näeb kunstiteostes ennekõike üllatusefektile üles ehitatud pakendit. Muidugi võib täpselt samamoodi olla piiratud ka eelkirjeldatud vaateviisi oponent, kes räägib õõnsal häälel „vaimsusest“ ning põlastab artefakti ajakaja. Tegelikult on see aga mõttetu vaidlus ning mõlemast otsast vaid kaudselt kultuuriga seotud.

Nii nagu kultuur tervikuna, ei toimi ka kultuuriajakirjandus projektist projektini, vaid pidevalt, igas hetkes ja inimese igas elustaadiumis. Teater.Muusika.Kino ei märgista üksnes kunstiteoseid, vaid loob ka keskkonda nendest kõnelemiseks. Arvustatavast lavastusest ei ole vähemtähtis sellest kirjutanud inimese keel ja mõttelaad, mis olevikuhetkes peaks lugejat innustama huvi tundma ja edasi mõtlema, hiljem arhiivis sobrades aitama aga mõtestada elava traditsiooni ja pakendi vahekorda.

Sellega seoses on vahel olnud jutuks ja mõttes, kas n-ö loetavuse huvides ei peaks ajakiri olema enamateks rubriikideks liigendatud. Kolme aastakümne jooksul on ju katsetatud erinevaid ülesehitusi, ainus, mis päris muutumatuna püsinud, on ajakirja formaat. Kuid ometi, liigendumine üksnes avaveeruks, pikaks intervjuuks („Vastab…“), noorema tegija portreelooks („Persona grata“) ja teatri-, muusika-, kino- ja tantsulehekülgedeks ei ole mitte konservatiivsus ja mõttelaiskus, vaid ajakirja kontseptuaalne taotlus, mis peaks toetama ka selles ilmuvate tekstide hoiakut. Me elame ajastul, kus iseenesest elementaarset tõdemust „erinevus rikastab“ rõhutatakse nii paaniliselt, et see kipub vastupidiselt oma algsele eesmärgile igasuguse sisulise paljuhäälsuse nivelleerima poliitkorrektsuse valitud leksika kookonisse. Mida rohkemates ajakirjandusväljaannetes antakse lugejale anonüümse toimetaja kontekstitute pudemetena teada, mis on tema arvates in või out, ylös või alas, seda vähem see lõpuks huvitab. Seda kasinamaks jääb väljaande võime ise eristuda, pakkuda tervikkontekste ja neid omavahel võrrelda.

Ajakirjale Teater.Muusika.Kino ei annaks midagi juurde, kui nimetaksime ühe artikli „arvustuseks“, teise „esseeks“ ja kolmanda „poleemikaks“, sest ideaalis peaks iga meie autor suutma välja kanda kõik need funktsioonid ja mitte üksnes ühe arvamusavalduse kaudu, vaid tuues sellega lugeja jaoks kaasa kogu oma isiksusliku haarde. Sel põhjusel ei ole ka Teater.Muusika.Kino harvendanud oma autorkonna ridu põlvkondlikul või ideoloogilisel alusel, vaid vastupidi, püüdnud panna kõlama „erinevuse“ mitte vaid loosungite, vaid erinevate elutarkuste kaudu ning hoida avatud kõik uksed, sest ka mõni täna tagaplaanil olev kriitikažanr võib homme olla eriti kõrges hinnas.