Miks Jaak Joala loobus laulmisest ja Mick Jagger laulab veel täna, et ei saa rahuldust?

Sellest, et kivid kõnelevad, sain aru kui koduaia ümber kiviaeda ehitasin. Selle ehitamise tegi keerulisemaks see, et tegin seda kunagise kiviaia asemele. Asemele sõna siis tähendab aset, seda kohta kus kivid kunagi koos olid olnud. Mul ei ole sellest kunagisest aiast pilti. Ka ei oska ma arvata, kes ja miks selle aia kunagi lõhkus ja kivid ära vedas. Just minu ees oli kiviaia ase. Suured kivid olid maasse vajunud, olid kasvanud maa sisse. Ma kaevasin selle aseme lahti. Lasin kivid vallale ja kogusin siis kive ümbert ringi. Ega nad kõik koos olla ei tahtnud. Laotu lagunes vahel laiali. Aga ma unustasin ära, et see, mis teen on töö. Ma sobitasin erinevaid kõnelevaid kive teineteisega. Mõtlesin ja ausalt öelda seletasin neile kõva häälega, et kui sa ei taha ikka olla koos selle suure kiviga väikseke, siis panen su mujale sinna kuhu sa sobid ja kus sul on parem. Ja suurte kividega oli raskem, aga nemad kui paika said siis enamasti ka leppisid kohaga, uue kohaga kergemini. See kui kiiresti kividele sammal kasvas üllatas mind vist kõige rohkem.

Need kiviaia ehitamisega seotud mõtted tulid uuesti pähe kui mõned päevad tagasi meie taasiseseisvumise päeva tähistamisel Ivo Linna kivi sai. Kõneleva kivi? Ajast kõneleva… Üsna kindlasti, kui kuulata oskad. Ja tahtma peab ka, muidu ei kuule ega näe midagi. Isegi ennast ei.

Eesti keeles öeldakse enamasti, et ma lähen teatrit vaatama ja kontserti minnakse kuulma. Kiviaia ladumine on selgelt kontserdi kuulamine ja kokkukõlama säädmine. Ja kõik oleneb kuulmisest. Inimesel on mingi sisemine kõrv, mis alati ei kuule, teatrit ka. Teatrit saab kuulata ka. Ja kontserti vaadata. Mõlemat saab muidugi sisse hingata ja välja hingata siis.

„Kremli ööbikute” lavastuse üsna algupoolel on stseen kus näidendi järgi: „ Kehtestub uus muusika, „Kauge kella kaja” instrumentaal. Bändiproov. Noor Jaak

hakkab laulma. Vanale Jaagule valmistab see meelehärmi.

Noor Jaak:

Meid saatmas taas on kauge kella kaja

On ühine meil tee ja õnn ning vaev

See tee on kurb kuid rõõme me ei vaja

On vaimsus meile võigas pilkenaer

Jaak: Mis kuradi sõnad need on? Ma ei saa üldse aru, mida ma laulan seal. Kas ma ise sain aru, mida ma laulan seal?”. Lugu läheb edasi ja Jaak Joala ütleb: „Uskumatu, kui kehvasti ma laulsin. Tegelikult alati, kui ma ennast lindist kuulan, hakkab häbi.”. Ja stseeni lõpuks tõdeb vana Jaak, et kedagi ei saa laulma õpetada.

Mulle jäi see kõrva sellepärast, et just see Joala Procol Harumi tõlgendus on lapsest peale mind alati lummanud. Poleks osanud mõelda, et siin midagi õiendada on. Seal Kreenholmis ma muidugi ei jõudnud selle mõtteni, miks dramaturg Ivar Põllu just selle laulu esituse ja teksti vanemal Joalal maha laseb teha. Heas tekstis ei ole midagi juhuslikku. Nüüd mõtlen, et Ivar tegi seda sellepärast, et Jaak Joala selle oma noorena esitatud loo Kolme tenori kontserdil uuesti esitada võttis.

Ja siis, enne etenduse fnaal on Anne Veski ja Jaak Joala daloog kusagil Venemaal. Põllu on sinna sisse kirjutanud lause: „ Aga kutsuda oleks võinud ju ikka. Äkki on mingi hea laul.” Nad räägivad „Ei ole üksi ükski maa” lindistusest Eestis, kuhu Reet Linna on Annet kutsunu. Anne lohutab Jaaku, et ju ei kutsutud sellepärast, et teati, et ta ei saa nagunii tulla.

Need kaks stseeni kõlavad mu jaoks kokku ja ühtlasi vastavad küsimusele, miks Jaak Joala avalikest esinemistest loobus.

Tõnis Mägi hakkas karusellilt maha astudes oma muusikat kirjutama. Keeras teise lehekülje. Eksles ja leidis ennast. Keegi ei tea, mis oleks Ivo Linnast saanud kui Alo Matiisen poleks teda kutsunud laulma Isamaalisi laule. Ta sai sellega vähemalt väliselt kuulikindlaks.

Igal ööbikul on oma laul ja saatus. Kivid oskavad kuulata. Inimesed saavad kui tahavad.