„Elokäuk” Hageri vennastekoguduse palvemaja suures madalas saalis pildistab lavaliselt eestlaste šamanistlikku mõtlemist ka Kristusest lähtuva ristiusu õpetuste võimuses.

Mulle etendust vaadates taas meenus see saamide kohta räägitav lugu, kuidas nad ennast ristida lasid suurema vastuhakkamiseta. Koos ristimisega said nad kaela pisikese risti. Tegid sellest õngekonksu kohe ja püüdsid seni, kuni mõni kala konksu minema viis. See kalarahvast ei kurvastanud – nad läksid preestri juurde ja lasid ennast uuesti ristida.

Küllap me kõik oleme kuulnud lugusid eestlastest, kes hakkasid kas sunniga või igaks juhuks käima Eestimaale ehitatud kirikutes, aga samas viisid ande oma ussaedadesse ja hiitesse.

Maarahva kiituseks

Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits on Hageri palvemaja 200. sünnipäeva tähistamise auks pannud keset palvemaja saali ehitatud katafalgil kõlama väega pärislood, mis pärit Eesti rahvaluule arhiivist. Täpsemalt on need lood üles kirjutatud aastatel 1880–1910 ja on tallel Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudes. Need on rahvajutud ja põhinevad evangeeliumisõnadel. Näitlejad Kaie Mihkelson, Katariina Tamm, Bert Raudsep ja Lauri Kaldoja jutustavad lugusid, nendega mängib kaasa ansambel Triskele, kes esitab vaimulikke rahvalaule ja koraale. Ja kokku sünnib emotsionaalselt tark, loosungliku moraliseerimiseta moraalset maailmapilti kujutav kunstiteos. Rituaal, mis kuulutab: Jumal on igal pool ja inimestes endis.

Võib-olla mulle tundus, aga kaldun arvama, et selle lavastuse juures tegeldi sõnarežiiga. Muidugi on igal näitlejal oma loo jutustamise stiil ja nägu, aga nii meeste kui naiste toonides ja rütmivahetustes kuulsin mingit ühist mõjuvat sarnasust. Sellist kaasakiskuvat ja kuulama sundivat. Näitlejad teadsid, mida ja miks nad räägivad. See, kuidas kõik need lood olid lavale rütmistatud, mõjus lisaks muule nii, nagu vaataks kuivas ja soojas istudes muutlikku ilma. Päike, vihm, siis mõlemad koos, siis raju ja siis vaikus…

Lavastus kui rituaal

Lugude jutustamise kunsti teeb jälgitavaks hääl, miimika ja intonatsioonid ja see kõik oli Hageris ülihästi olemas, kuni silmavaate muutumiseni välja. Ilmselt just sellepärast kasutati lavastuses rekvisiite üsna vähe. Õigemini kasutati üht – labidat. Küsisin religioonitundjalt Ervin Õunapuult, kas labidal on piiblis mingi eriline tähendus. Ta ütles, et esimese hooga ei tule muud meelde kui et piiblis õpetatakse, kuidas labidaga auk kaevata, oma häda sinna teha ja siis auk kinni ajada. Lavastuses saab labidas rituaaliriistaks, muutub näitlejate käes relvaks ja aeruks, on sümboolne võitlusriist tapmiseks ja enesekaitseks. Hageris käis peast läbi ka labidas kui meie ellujäämise sümbol – kraavid ja maaharimine, ka hauakaevamise riist ja maaaluse varanduse leidmise riist… Labidalt sai Lauri Kaldoja värvi, et enda silm siniseks teha, ja Katariina Tamm huulepuna, et see huultest mööda näole jälje jätaks. Üks rekvisiit oli veel, aga kui labidas oli igaühel oma, siis võrk oli üks. See oli võrku püüdmise kujund minu jaoks, võrgutamine, aga ka kostüüm selles loos.

Kui seal kusagil poole lavastuse peal kõik näitlejad olid ennast seljaga publikusse mänginud ja igaüks oma aknast välja vaadates oma lugu jutustas, sain aru lavastaja ja näitlejate meisterlikkusest. Publik kuulas, oli kuulama lavastatud ja mängitud. Või manitsetud või lauldud või hüütud või sosistatud või karjutud, ehmatatud… Jah, just ehmatatud ka, sest räägitud lood ei olnud mingi ninnu-nännu, vaid rääkisid ka sellest, kuidas teekaaslaseks osutunud ingel lapse jõkke uputab, kuldpeekri varastab või öömaja andnud mehe maja maha põletab. Selle loo mõte, mis ka otse välja öeldi, oli siis: „Ära vannu jumalat enne, kui sa tead tema nõu.”

Üsna mitu jutustatud lugu rääkisid vaestest ja rikastest. Võimalusest muuta oma eluaset, nagu oli öeldud ühes jutus – eluaseme tähendus siis, et kas on võimalik muutuda paremaks. Kui asetada see küsimus ühiskonna konteksti peas ja küsida, kas on võimalust muutuda ja elada eetilisemalt ja heatahtlikumalt ja koos ka kapitalismi laineharjal, siis lavastuse lugudest sai küll vastuse, et kõik on võimalik. Küllap meie geenides on esivanemate tarkus alles.

Eraldi:

Üks Hageris kõlavatest rahvajuttudest

„Üks sant ei saanud muud viisi tänada ega paluda kui Issand avita! Teda peeti rumalaks ja põlati. Õpetaja laskis ta pääle surma kabeli müüri taha matta. Jaanipäeval kasvas sandi hauale ilus lill, lehtedel sõnad – Issand avita! Mina avitan!

Rahvas kutsus õpetaja vaatama; see ütles, et sandi patud on andeks antud ja ta maeti kabelisse.”

Lavatust „Elokäuk” saab Hageris veel vaadata neljal kuulõpu õhtul. (25/26/30/31 augustil 2018)

Lugu ilmus Maalehes.