See, mida Voldemar Panso (1920–1977) Eesti Draamateatri väikesel laval mõtleb, teeb ja ütleb, ulatub aegade tagant nõnda valusalt tänasesse, et etendust vaadates küsid – kust ta teadis?

Küsid, mis maailmas muutunud on, mis mitte?

Enne surma haiglas olev Panso ütleb muu hulgas, et elule tuleb vastu naeratada, sest ega tema, siga, sulle niikuinii naeratama ei hakka.

Mälusillad

Merle Karusoo on kõigele muule heale lisaks pedagoog. Ta kannab noorele mehele – siin on tähtis, et «Panso» autor Paavo Piik on veel lavakoolis Elmo Nüganeni õpilane – kokku oma õpetaja kirjutatu ja ülekirjutatu.
Sünnib näidend, millesse muu hulgas on seotud see tarkus, mille omalt poolt lisab näidendi vormistaja, noor kultuuriilma siseneja. Ja siis hoopis teiste elu- ja teatrikogemustega lavastaja Karusoo peab vormistatud lavatekstist täpselt kinni. Arvestab tingimusteta.

Lavastaja ja näitlejad on loovad seal, kus teksti enda loovus selleks võimaluse jätab. Olgu siin näiteks kaks stseeni. Üks, kus tehakse teatrikooli sisenemisel tavaks saanud etüüde, ja teine, kus «Hamletit» esitatakse me teatriajaloos muutuste alguseks peetava Suitsu õhtu vormikeeles. See on hästi tähelepanuväärne.

Lavastaja Karusoo ja trupp lähtuvad nagu hea orkester vaid nootidest ja mängivad ikkagi nõnda, et kõik on oma, iga kord uus ja kõlab, nagu mängitaks esimest korda.

Laupäevasel eelesietendusel – Panso eluajal nimetati selliseid etendusi kontrolletendusteks –, plaksutas publik üksmeelselt, pikalt. Tänuaplaus oli selline, et vaatajatele oma näitlejaandekuse uue tahu avanud Panso osatäitja Mait Malmsten ka lavastaja Merle Karusoo kummardama hõikas. Ma ei ole sellist asja enne näinud.

 

Kavas on näidend

Üpris enneolematu on ka see, et «Panso» lavastuse vaataja saab vaid 30 krooni eest osta kava, kus kirjas näidendi tekst. Lisaks ja täienduseks väljavõtted Panso perfokaartidele kirjutatud mõtetest, millest oleks sündinud doktoritöö ja raamatud, kui ta oleks elanud kauem.

Need mõtetega kaardid ümbritsevadki lava, kus mängitakse Panso maailma. Etendus mõjus nõnda, et tekkis soov noppida, näpata sealt lavaservast üks, et mälestuseks, mäletamiseks, järelemõtlemiseks kaasa võtta. Ma ei tea, kas lavastuse tegijad nägid sellist soovi ette, aga need mõtted polnud lahtised, olid hoopis lava külge liimitud. Suur kujund seegi. Kellel soov, saab Panso mõtted kaasa peas.

Kava vahel olevat näidendit lugedes on võimalus teatrimaitset pisut pikemalt alles ja kaasas hoida. Seoseidki leida tekstile ja oma elatud või elamata elule mõeldes.

Lavastus tuletab meelde, et Voldemar Panso ei olnud omas ajas vaid suur teatrimees. Ta oli tänases mõistes arvamusliider ja ühiskonnategelane.

Etenduse lõpus ütleb Voldemar Panso: «Lõpp on vaikus. Valmisolek on kõik.»

Panso lavastus tuletab meelde ka seda, et teater on kunst ja näitleja töö näitekunst. «Eitada ümberkehastumist tähendab eitada suuri näitlejaid, eitada näitekunsti pühapäevi. Iga näitleja mängib elu jooksul 2–300 osa. 2–30 on tal silmapaistvad, kaks-kolm on ta elurollid, millega läheb teatrilukku. Nendes on toimunud tõeline ümberkehastumine,» kõmistab Mait Malmsteni Voldemar Panso talle omase paatosega.
Kõmistab nii, nagu ehk Panso ise kõmistas kord sellesama teatri sellessamas väikeses saalis.

Näidendis ja Karusoo lavastuses on tähtis koht Panso ühel viimasel lavastusel «Tants aurukatla ümber». Aurukatel on laval ka praegu, laseb endast inimesi läbi, kujundab saatusi.

Kas on sellest aurukatlast või Merle Karusoo eelmisest Panso lavastusest «Voldemar» meeles hakklihamasinast ka nüüd võimalik läbi tulla ja kasvada suureks pühendunud meheks? Meheks, kes tantsib oma viimset valssi iga kord nõnda, nagu jääkski see viimaseks. Tantsib tulevikumälusse.

 

Uuslavastus
Paavo Piik
«Panso»
Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Ursula Vanamölder
Osades Mait Malmsten, Raimo Pass, Tiit Sukk ja Maria Avdjuško
Esietendus 28. novembril
Eesti Draamateatris